Artur Adson: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Puuslik (arutelu | kaastöö)
Parandatud sünnikoht. Lisatud haridustee ja tööalaseid andmeid.
1. rida: 1. rida:
[[Pilt:Artur Adson.jpg|thumb|Artur Adson]]
[[Pilt:Artur Adson.jpg|thumb|Artur Adson]]
'''Karl Arthur Adson''' ([[3. veebruar]] [[1889]] [[Sänna]] – [[5. jaanuar]] [[1977]] [[Stockholm]]) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.
'''Karl Arthur Adson''' ([[3. veebruar]] [[1889]] [[Tartu]] – [[5. jaanuar]] [[1977]] [[Stockholm]]) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.

Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetusis, teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935–1940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli aktiivselt tegev [[Siuru]] ja [[Tarapita (rühmitus)|Tarapita]] kirjanikeühingus.


Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine [[Marie Under]]iga [[1913]]. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine [[Marie Under]]iga [[1913]]. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.


[[1920. aastad|1920. aastatel]] oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.
[[1920. aastad|1920. aastatel]] oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

[[Pilt:Skogskyrkog23a.jpg|thumb|Underi ja Adsoni hauakivi.]]
[[Pilt:Skogskyrkog23a.jpg|thumb|Underi ja Adsoni hauakivi.]]
Artur Adson on maetud [[Skogskyrkogården]]i kalmistule.
Artur Adson on maetud [[Skogskyrkogården]]i kalmistule.

Redaktsioon: 4. november 2010, kell 23:28

Artur Adson

Karl Arthur Adson (3. veebruar 1889 Tartu5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.

Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetusis, teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935–1940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli aktiivselt tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

Underi ja Adsoni hauakivi.

Artur Adson on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.

Teosed

Luulekogud

Mälestusteraamatud

Näidendid

  • "Toomapäev" (Tartu 1928)
  • "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
  • "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
  • "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
  • "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
  • "Elav kapital" (Tallinn 1934)
  • "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
  • "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

Teatriraamatud

  • "Das estnische Theater (Tartu 1933)
  • "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
  • "Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

Lasteraamat

  • "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

Artiklid

Päevik

  • Rootsi päevik. Katkendeid. Sissejuhatus, katkendite valik ja kommentaarid: Rutt HinrikusLooming 2009, nr 10, lk 1367–88 ja nr 11, lk 1541–63

Teenetemärk

Tsitaat

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.

Kirjandus

Välisviited