Ado Vabbe

Ado Vabbe
Sündinud	19. märts, 1892 Tapa, Eesti
Surnud	20. aprill, 1961 Tartu, Eesti
Rahvus	Eestlane
Haridus	Anton Ažbe kunstikool
Tegevusala	Maal, joonistamine
Tuntud teoseid	"Sinisele purjele" (1918), "Kohvikus" (1918)

Ado Vabbe (ka Adolf Vabbe; 19. märts 1892 Tapa – 20. aprill 1961 Tartu) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.

Aastatel 1911–1913 õppis Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis. Ajavahemikul 1915–1916 töötas Moskvas.

Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja 1918-1919 Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.

Vabbe osales ka kunstiühingu Pallas asutamises.

Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige.

Eesti kunsti tõi ta esmakordselt futuristlikke elemente.

Matkas 1914. aastal kunstivaradega tutvumise eesmärgil Itaalias. Oli maali- ja graafikaõppejõuks erinevatel aegadel paljudes õppeasutustes, nagu näiteks "Pallas", Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti kool, Tartu Riiklik Kunstiinstituut. 1953-1956 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.

Raamatugraafika

Alates 1917. aastast kuni 1930ndate lõpuni kujundas ja illustreeris Ado Vabbe üle 60 raamatu, alates luuletuskogudest ja lõpetades teaduslike väljaannetega. Enne I maailmasõda Lääne-Euroopas õppides tekkis tal huvi moodsate kunstivoolude ekspressionismi, kubismi, futurismi ja abstraktsionismi vastu, mille sugemeid võib leida ka tema järgnevas graafilises loomingus.

Varasematel Vabbe illustreeritud raamatutel oli enamasti vaid kaanekujundus ja üks illustratsioon. Seetõttu püüdles ta ikka sügavamatele üldistustele sisu või meeleolu edasiandmisel. Ta kujutas harva otsest situatsiooni, õigemini lõi ta fantaasiaid kirjaniku või poeedi teemal. Sellest johtub ka ta tööde haruldane värskus ja ilu.

Marie Underi "Sinisele purjele" (1918) joonistas Vabbe pisikese, esimesel pilgul pretensioonitu illustratsiooni, mis kujutab küllusesarve lilledega. Tegelikult osutub see poetessi elurõõmsate värsside ekstraktiks, täis pakatavat küllust ja kibelevat elu, kus nappi, kuid täiuslikku vormi on surutud sügav tunne ja mõte. Joonistus, esimesel pilgul eskiisilik ja spontaanne, on siiski läbi mõeldud. Joonte ja plekkide graatsia, nende rütmiline põimlemine annavad tööle kordumatu võlu. Kubofuturistlikud elemendid esinevad tugevamini illustratsioonis R. Rohu raamatule „Siluetid ja dekoratsioonid“ (1918), kus seos sisuga jääb kaudsemaks. Kuid sellel siluettide tantsul ei puudu joonte ja kontrastide paeluv dünaamika ja graatsia. Või võtame ühe illustratsiooni J. Barbaruse kogust „Inimene ja sfinks“ (1919, tsüklile „Taltsutamatud ihad“). Tantsiv naisefiguur ja lill. Valged pinnad uuristuvad sametisse musta, mustad lõikuvad valgesse. Sellest põimumisest kõlab otsekui imeline muusikaline fraas, täis tundeerksust ja soojust, mis nii hästi sobib poeedi pisut pikantse maiguga armastusluulele. Vabbe oma graafiliste töödega võlub esile toredaid optilisi efekte, mis paeluvad kord rahu, kord hoopis liikumise ja elavusega, kuid alati oma kunstilisemotsionaalse selgusega. Nii mitmeski töös rakendas Vabbe ka abstraktseid elemente, kuid enamasti aitavad need kaasa raamatus väljenduva meeleolu edasiandmisele. Vabbe kujundas kaasi küllalt vabalt ja spontaanselt, kiri on neil sageli naiivne, kuid sealjuures väljendusrikas.

Peatselt suundus Vabbe plekkide elegantselt mängult natuurilähedasemale hoogsale sulejoonistusele. Illustratsioonid G. Suitsu ballaadile „Lapse sünd“ (1922) kuuluvad tema parimate tööde hulka. Need meisterlikud sulejoonistused, mis suure usutavuse ja realismiga annavad poeetiliselt edasi lapse sünniga seotud valu ja kannatusi, pole niivõrd illustratsioonid kui assotsiatsioonide ahelik, mille säravamaks lüliks on viimane joonistus, tõeline emaarmastuse sümbol, madonnapilt. Vabbe joonistus on virtuoosne, jooned painduvad, nad nurkuvad, ristlevad, jooksevad… Nende kombinatsioonid markeerivad liikumist, meeleolu, kannatust, rõõmu. Kompositsioonid on elegantsed ja voolavad, vahel põimub tugevama aktsendina sisse tume pind. A. Alle poeemile „Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust“ (1925) loodud illustratsioonid on stiililiselt ebaühtlasemad, kuid ometi värsked ja meeleoluliselt mitmekesised. Märkimist väärib huvitavamaid varaseid miitingu kujutusi eesti kunstis.

Aasta-aastalt tihenes Vabbe koostöö luuletajaga. Sulejoonistus muutus tihedamaks, käsitluslaad natuuritruumaks. Huvi pakuvad 1920-ndate aastate lõpul loodud kujundused, kus domineerib tihe, tugeva ornamentaalse nüansiga ning huvitava põimega suletikand. 1930-ndail aastail ilmub Vabbelt rida toonillustratsioone (käsikirjalise raamatu „Canticum canticorum“ illustratsioonid, 1932 jt). Kuigi tundeküllased ja nüansirikkad, ei paku nad sellist rahuldust kui varasemad tušijoonistused.

Ado Vabbe kui raamatugraafiku areng suundus meeleolukate kubofuturistlike nüanssidega tööde juurest, kus peaosa mängis silueti ja pleki väljendusrikkus, ekspressiivse sulejoonistuseni ja sealt juba toonillustratsioonini. Järjest tõusis otsene side raamatu tekstiga, kuid sellest hoolimata jääb Vabbe raamatugraafilise loomingu kõige värskemaks ja hinnatumaks osaks see, mis ta lõi 1910-ndate aastate lõpul ja 1920-ndate algul.

Maalid

• "Kohvikus" (1918)
• "Itaalia" (1918)

Kirjandus

• Helmi Üprus, "Päikesemängud" (Ado Vabbe ja Aleksander Tassa kirjavahetusel põhinev esseistlik raamat). Tallinn 1976
• Ado Vabbe oma õpinguteajast. Eessõna: Voldemar Erm – Looming 1987, nr 8, lk 1148–50
• Reet Varblane, "Ado Vabbe ja teater" – TMK 1989, nr 9, lk 90–93 ja 96
• "Ado Vabbe" (artiklite kogumik). Kunst, Tallinn 1993, 160 lk
• Reet Varblane, "Avangardism ja traditsionaalsus Ado Vabbe loomingus" – Looming 1994, nr 10, lk 1403–19

Artiklid

• Kunst ja kunstiharrastus., Looming 1923, nr. 1

Välislingid

• Virtuaalmuuseum, Ado Vabbe