Erinevus lehekülje "Joseph Black" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 485 baiti ,  11 aasta eest
resümee puudub
[[Pilt:Black Joseph.jpg|thumb|Joseph Black. [[William Ramsey]] [[metsotinto]] ([[1896]]) [[Henry Raeburn]]i tehtud portree järgi.]]
'''Joseph Black''' ([[16. aprill]] [[1728]] [[Bordeaux]] – [[6. detsember]] [[1799]]<ref>[[Henry Guerlac]]. Black, Joseph. – ''Dictionary of Scientific Biography', 2, New York: Charles Scribner's Sons 1970–80, lk 173–183. ISBN 0684101149. Guerlac kirjutab: "Huvitaval kombel eksivad varajased autoriteedid Blacki eluloo alal tema surmakuupäevas, andes selleks kord 26. novembri, kord 26. novembri. Kuid üks Robisoni kiri [[James Watt]]ile paneb asja paika: Black suri 6. detsembril 1799 seitsmekümne teisel eluaastal." (Henry Guerlac. ''Essays and Papers in the History of Science'', lk 289. Ka [http://www.britannica.com/EBchecked/topic/67460/Joseph-Black Britannica] annab vale kuupäeva.</ref> [[Edinburgh]]) oli [[Šotlased|šoti]] [[keemik]], [[füüsik]] ja [[arst]], keda peetakse üheks tänapäevase [[keemia]] rajajaks.
 
Ta taasavastas [[süsihappegaas]]i ning võttis kasutusele [[erisoojus]]e ja [[latentne soojus|latentse soojuse]] ([[sulamissoojus]], [[aurustumissoojus]]) mõiste.
 
Tema šoti päritolu isa, kelle kodulinn oli aga [[Belfast]], tegutses tema sünniajal Bordeaux's veinikaupmehena.
Kui poiss oli 12-aastane, saadeti ta Belfasti ladinakooli (''[[grammar school]]'').
 
Black õppis [[Glasgow' ülikool|Glasgow]]' (aastast [[1746]]) ja [[Edinburghi ülikool]]is [[arstiteadus]]t. Glasgow's oli tema keemiaõppejõuks [[William Cullen]].
Blacki keemiaalane uurimistöö sai alguse [[lubjavesi|lubjavee]] põie- ja neerukividevastase toime uurimisest.
 
Blacki keemiaalane uurimistöö sai alguse [[lubjavesi|lubjavee]] põie- ja neerukividevastase toime uurimisest. Tol ajal arvati, et nn [[kaustilised alkaalid]] (näiteks põletatud lubi ([[kaltsiumoksiid]])) on nn mahedad alkaalid (näiteks [[kriit]] ([[kaltsiumkarbonaat]])), millega on ühinenud [[flogiston]], ning näiteks kaltsiumkarbonaadi [[kaustiseerimine|kaustiseerimisel]] flogiston eraldub.
Black õppis [[Glasgow' ülikool|Glasgow]]' (aastast [[1746]]) ja [[Edinburghi ülikool]]is [[arstiteadus]]t. Glasgow's oli tema keemiaõppejõuks [[William Cullen]].
 
Võrreldes muundumisi [[lubjakivi]]st [[põletatud lubi|põletatud lubjaks]], edasi [[kustutatud lubi|kustutatud lubjaks]] ning jälle tagasi lubjakiviks [[magneesium]]i ühendite vastavate reaktsioonidega, avastas Black [[keemiline element|element]] magneesiumi ning [[süsihappegaas]]i. Ta näitas [[1752]], et [[naatriumkarbonaat]], [[kaaliumkarbonaat]], [[magneesiumkarbonaat]] ja [[kaltsiumkarbonaat]] on tollases kõnepruugis [[kaustilised alkaalid|kaustiliste alkaalide]] ([[kaltsineeritud magneesia]], st [[magneesiumoksiid]] (MgO) ja [[põletatud lubi]], st [[kaltsiumoksiid]] (CaO)) [[keemiline ühend|ühendid]] [[gaas]]iga, mida ta nimetas kinnitatud õhuks või seotud õhuks (''fixed air''), st [[süsihappegaas]]iga (CO<sub>2</sub>), ning et see gaas moodustab vastavalt magneesiumoksiidi ja kaltsiumoksiidiga [[keemiline reaktsioon|reageerides]] [[karbonaadid]] [[magneesiumkarbonaat|magneesiumkarbonaadi]] ja [[kaltsiumkarnonaatkaltsiumkarbonaat|kaltsiumkarbonaadi]].
Ta oli [[1756]]. aastast Glasgow' ülikooli arstiteaduse professor ja keemia lektor ning 1766. aastast Edinburghi ülikooli keemia professor.
 
Tema tulemused ilmusid [[1755]]{{lisa viide}} raamatus "De humore acido a cibis orto et Magnesia alba".
Võrreldes muundumisi [[lubjakivi]]st [[põletatud lubi|põletatud lubjaks]], edasi [[kustutatud lubi|kustutatud lubjaks]] ning jälle tagasi lubjakiviks [[magneesium]]i ühendite vastavate reaktsioonidega, avastas Black [[keemiline element|element]] magneesiumi ning [[süsihappegaas]]i. Ta näitas [[1752]], et [[naatriumkarbonaat]], [[kaaliumkarbonaat]], [[magneesiumkarbonaat]] ja [[kaltsiumkarbonaat]] on tollases kõnepruugis [[kaustilised alkaalid|kaustiliste alkaalide]] ([[kaltsineeritud magneesia]], st [[magneesiumoksiid]] (MgO) ja [[põletatud lubi]], st [[kaltsiumoksiid]] (CaO)) [[keemiline ühend|ühendid]] [[gaas]]iga, mida ta nimetas kinnitatud õhuks või seotud õhuks (''fixed air''), st [[süsihappegaas]]iga (CO<sub>2</sub>), ning et see gaas moodustab vastavalt magneesiumoksiidi ja kaltsiumoksiidiga [[keemiline reaktsioon|reageerides]] [[karbonaadid]] [[magneesiumkarbonaat|magneesiumkarbonaadi]] ja [[kaltsiumkarnonaat|kaltsiumkarbonaadi]].
Tema tulemused ilmusid [[1755]]{{lisa viide}} raamatus "De humore acido a cibis orto et Magnesia alba".
 
Sellega näitas ta esimesena, et on olemas erinevate omadustega gaase ning et gaas võib peale eraldumise ka ühineda tahkete ainetega, moodustades keemilisi ühendeid. Samuti näitas ta, et põletatud lubi muundub õhu käes aeglaselt kaltsiumkarbonaadiks. Sellest ta järeldas, et [[atmosfäär]]is peab olema vähesel hulgal süsihappegaasi; see oli esimene märk sellest, et õhk ei koosne ainult ühest ainest.
 
Black näitas ka, et süsihappegaas moodustub [[puusüsi|puusöe]] [[põlemine|põlemisel]] ning [[käärimine|käärimisel]] ja väljub [[hingeõhk|hingeõhuga]] ning et [[küünal]] ei saa süsihappegaasis põleda. Samuti näitas ta, et kui eemaldada küünla põlemisel piiratud õhuga ruumis moodustunud kogu süsihappegaas, jääb ikkagi järele jääk, mis küünla põlemist ei toeta. See viis Blacki õpilase [[Daniel Rutherford]]i [[1772]] õhu peamise koostisosa "rikutud õhu", st [[lämmastik]]u avastamiseni.
Ta oli [[1756]]. aastast Glasgow' ülikooli arstiteaduse professor ja keemia lektor ning 1766. aastast Edinburghi ülikooli keemia professor.
 
1760. aasta paiku leiutas Black [[kalorimeeter|kalorimeetri]]. Tema selgitas ka erinevuse [[temperatuur]]i ja [[soojus]]e vahel. Ta uuris esimesena [[keemiline aine|aine]]te [[erisoojus]]t ning [[sulamissoojus]]t ja [[aurustumissoojus]]t ([[latentne soojus]]). Need uurimused omandasid tähtsuse muu hulgas [[James Watt]]i jaoks [[aurumasin]]a arendamisel.
==Tunnustused==
*[[Edinburghi Kuninglik Selts|Edinburghi Kuningliku Seltsi]] liige
 
==Märkused==
{{viited}}
 
{{JÄRJESTA:Black, Joseph}}

Navigeerimismenüü