Jaapani ajalugu

Jaapani ajalugu jaotatakse järgmisteks perioodideks:

Aeg	Perioodi nimi	Olulised sündmused
13 000 eKr – 300 eKr	Jōmoni periood	Kütid-korilased
300 eKr – 300	Yayoi periood	Põlluharimine (riis), väikeriigid
300–710	Kofuni periood	Ühendatud Jaapan, budism, esimene põhiseadus
710–784	Nara periood	Nara ja Nagaoka on pealinnad
784–1192	Heiani periood	Kyōto (Heian) saab pealinnaks, Taira dünastia
1192–1333	Kamakura periood	Minamoto dünastia, zen-budism, mongolite sissetungikatsed, Kamakura on pealinn
1338–1573	Muromachi periood	Kaheks jagunemine ja taasühendamine, esimene kokkupuude portugallastega
1573–1603	Azuchi-Momoyama periood	Sisesõjad, Korea sissetungikatse
1603–1867	Edo periood	Isolatsioonipoliitika
1868–1912	Meiji periood	Avanemine, moderniseerimine, sõjad Venemaa, Hiina, Koreaga
1912–1926	Taishō periood	Esimene maailmasõda
1926–1989	Shōwa ajastu	Teine Hiina-Jaapani sõda, Teine maailmasõda, demokraatlik põhiseadus, majandustõus
1989. aastast	Heisei periood	Majanduskriis

Need perioodid vastavad Jaapani-sisestele kultuurinähtustele ja poliitilistele sündmustele ega pruugi olla kooskõlas lääne jaotustega. Alates 1868. aastast on antud ajastute nimed, mis tulenevad keisrite poolt oma valitsemisaegadele valitud deviisidest.

Paleoliitikum

Leidude põhjal arvatakse, et hominiide oli Jaapani alal juba 200 000 aastat tagasi, kui Jaapan oli veel mandriga ühenduses.

Jääajal umbes 40 000 aastat tagasi oli Jaapan jälle mandriga ühenduses. 35.–31. aastatuhandel eKr saabus Ida- ja Kagu-Aasiast Homo sapiens. Need asukad olid kütid ja korilased ning valmistasid kivist tööriistu. Kõikjalt Jaapanist on leitud nende tööriistu, asulakohti ja kehajäänuseid.

Jōmoni periood

Lähemalt loe artiklist Jōmoni periood

Heiani periood

Jaapani kultuur oma praeguses mõistes sai suuresti alguse Heiani perioodil (794-1192). Heianile eelnenud Nara periood (mis koos Heianiga moodustavad Jaapani ajaloo "klassikalise" järgu) oli ebastabiilne, täis regionaalseid konflikte ja sõdu, mille käigus erinevad klannid ning suguvõsad üritasid troonile pääseda. 795. aastal viidi troon ning ühtlasi pealinn Narast Heian-kyosse (tänasesse Kyotosse) ja vaatamata sellele, et Jaapan ei olnud ikkagi ühtse valitsuse all, suutis Fujiwara suguvõsa suurema võimu enda kätte koondada. See tõi kaasa ligi 300 aasta pikkuse suhtelise rahu perioodi.

Heiani õukonna valitsuse all hakkas Jaapani kultuur tasapisi eemalduma Hiina omast, mis oli kuni selle ajani olnud Jaapani suurimaks ja pea ainsaks kultuuriliseks doonoriks. Jaapani kirjasüsteem, mis varem põhines eksklusiivselt Hiina omal, hakkas kujunema omapäraseks, samuti tekkis ainult Jaapanile omane õukonnakultuur, mille väljenduseks oli ka Jaapani klassikalise kirjanduse tipuks peetav raamat Genji monogatari. Valitsuse hierarhia järgis suuresti Hiina (Tangi dünastia valitsuse) mudelit. Kogu hierarhia tipus oli keiser, tenno, kes valitses Taeva mandaadiga, olles šinto päikesejumala Amaterasu Omikami järeltulija. Jaapan oli jagunenud 66 provintsiks, mis vaatamata õukonna poolt määratud valitsejatele olid suuresti autonoomsed.

Heiani-eelse perioodi sõjad leidsid aset klannide (uji) vahel. Klannid sõdisid oma pealiku juhtimisel, tegelikke professionaalseid sõdalasi ei olnud. Yamato perioodi sõdades ja konfliktides võeti kasutusele (suuresti Hiina mõjudega) mõõgad ning kaitserüüd. Olles silmitsi 66 vaenutseva provintsiga, üritas Nara valitsus Jaapani militaarsüsteemi reformida ning kehtestada üldist sõjaväekohustust, kuid 794. aastaks loeti see üritus läbikukkunuks. Heiani valitsus tegi uue katse ning lõi provintsides ratsameestest moodustatud kohalikud sõjaväed, mis allusid keisrile. Neid nimetati "teenriteks", jaapani keeles saburai (hilisem kuju samurai).

Heiani perioodi keskel leidis aset oluline muutus. Samuraid, kes algselt allusid keisrile, muutusid tasapisi kohalike aristokraatide eraarmeedeks. Sellest ajast alates ja järgnevaks ca 1000 aastaks koosnes Jaapani sõjavägi lugematust hulgast privaatsetest armeedest, mis olid lojaalsed kohalikele isandatele (daimjo). Heiani perioodi samurai ei olnud üllas ja vaimne bushido-d järgiv sõdalane, vaid tüüpiliselt madalamatest klassidest värvatud kirjaoskamatu ning tahumatu sõjamees.

Heiani perioodi rahu ja kultuuriline õitseng tõid kaasa jaapani budismi kuldaja, mille tähtsaimateks keskusteks olid Hiei ja Koya mäed. Kuna budistid uskusid, et ilu on Buddha tõe väljenduseks, said Hiei ja Koya tähtsateks kunstikeskusteks. Nii avaldasid nad tohutut mõju Heiani õukonnale ning neid peetakse Jaapani kunsti sünnikohtadeks.

Hilisel Heiani perioodil hakkas väikese arvu daimjote kontrolli alla kogunema väga suuri territooriume ja sellega kaasnes võimsate sõjavägede teke. Selle tulemuseks oli tegeliku võimu polariseerumine kahe suurima uji vahel - Taira (e. Heike), kes kontrollis peamiselt Lääne-Jaapanit ja Minamoto (e. Genji), kes valitses idas ja osalt ka läänes. Nende kahe suure klanni vahel suutis Fujiwara perekond teist kaht klanni üksteise vastu välja mängides. Intriigide abil keisrit ja õukonda kontrollides oli ta aastatel 856-1086 sisuliselt Jaapani valitsejaks.

1155. aastal tekkis trooni pärimisel vaakum ning Go-Shirakawa keisriks nimetamine tõi kaasa Hogeni rahutused. Taira ja Minamoto armeed surusid rahutuse maha ja taastasid korra. See oli pöördepunkt Jaapani ajaloos. Tegelik võim riiklike otsuste tegemisel oli sellest peale selgelt sõjaväeliste klannide käes.

1179. aastal suri Taira Shigemori, Taira klanni jõuline ja halastamatu juht ning tema asemele astus ta vend, Munemori. Keiser nägi selles võimalust Taira võimu kärpimiseks ning püüdis mitmeid Tairaga seotud isikuid õukonnast eemaldada. Seepeale marssisid Taira väed pealinna peale ja sundisid keisri troonist loobuma. Keiser Takakura pöördus abi saamiseks Minamoto poole ning sellega algas suur kodusõda, tuntud kui Heiji sõda, mis märkis Heiani perioodi lõppu ja Jaapani jõudmist feodaalaega. Heiji sõda on fundamentaalse tähtsusega sündmus ka Jaapani kultuuris, kuna sellest räägib Jaapani klassikalise kirjanduse teine suurteos "Heike monogatari".

1185. aastal said Taira väed Heyan-kyos Minamoto käest lüüa ning Minamoto no Yoritomost sai de facto Jaapani valitseja. Samal aastal lõi Minamoto no Yoritomo Kamakuras Jaapani esimese sõjalise valitsuse, Kamakura bakufu ja võttis 1192. aastal endale šogunitiitli.

Kamakura ja Ashikaga perioodid

Alates Kamakura šogunaadist oli Jaapanil kaks valitsust. Õukond Kyotos jätkas maksude kogumist ja provintside tsiviilvalitsejate määramist. Tegelik võim riigis aga oli Kamakura šoguni käes. Provintsid olid endiselt iseseisvad, kuid daimjod pidid vanduma ustavust šoguni valitsusele.

Minamoto no Yoritomo suri 1199. aastal ning sellega kaotas Minamoto klann ka kontrolli Kamakura bakufu üle mis läks Minamoto käest Hojole. Šogunaat aga jäi kestma.

Kamakura valitsuse esimeseks suuremaks proovikiviks oli mongolite invasioon. 1258. aastal vallutas Kublai khaan Korea poolsaare ning 1266. aastal kuulutas ta end Hiina keisriks. Samal aastal saabusid mongolite esindajad Jaapani keisri õukonda ning nõudsid Jaapani kohest alistumist. Õukond oli paanikas, kuid šogunaat otsustas vastupanu kasuks. 1274. aastal saatis Kublai-khaan oma laevastiku Jaapani vastu, kuid see hävis pea täielikult ootamatu tormi käes. Jaapanlased vaatasid seda kui jumalikku sekkumist ning nimetasid seda kuulsat tormi kamikaze - jumala tuul. Kublai üritas uuesti 1281. aastal, rünnates Jaapanit tolle aja suurima ja kõige paremini varustatud mereväega. Seekord oli šogunaat rünnakuks paremini valmistunud, ehitades rannikule müüri, mis takistas mongolite vägede maabumist. Selle abil suudeti vaenlast niikaua eemal hoida, kuni puhkes järjekordne torm, mis taas kord uputas enamuse Hiina-Mongoli armee laevastikust.

Kamakura šogunaat tasus samuraidele nende teenete eest maaga. Saadud maa kuulus aga jagamisele poegade vahel, kes omakorda pidid seda jagama oma poegadega. 13. sajandi lõpuks tõi see süsteem kaasa laialdase vaesuse ja rahulolematuse Hojo valitsusega.

1331. aastal otsustas keiser, et võim Jaapanis peaks kuuluma talle ja algatas ülestõusu Kamakura bakufu vastu. Kamakura saatis keisri armee vastu oma kõige võimekama väejuhi, Ashikaga Takauji, kes aga ootamatult vahetas pooli, ühines keisri vägedega ja aastal 1336 lõi lahingus Hojo vägesid. Ashikaga jagas võimu keisriga ning asutas Kyotos uue bakufu. Ashikaga bakufu laiendas šogunaadi võimupiire, koondades enda kontrolli alla ka maksude kogumise ja õigusemõistmise.

Sõjaline jõud oli sisuliselt endiselt kohalike isandate e. daimjote käes. Valitsus oli tsentraliseeritud ainult daimjote (keda 15. sajandi keskpaigaks oli u. 260) lojaalsuse kaudu bakufu-le. 15. sajandi jooksul see side nõrgenes jätkuvalt, kuni 1467. aastal puhkes kümme aastat kestnud Onini sõda ja Jaapani ühiskond langes järjekordsesse kaosesse.

Sengoku (sõdivate riikide) periood

Onini sõda tähistas Jaapani "sõdivate riikide perioodi " (e. jaapani keeles sengoku jidai) algust. 1467. aastaks oli Ashikaga bakufu ja keisri võim kohalike daimjote üle kahanenud olematuks ning Jaapan oli sisuliselt 260 iseseisvast oma sõjaväega riigist koosnev territoorium.

Esialgselt ei olnud Onini sõda midagi enamat kui kahe võimsa daimjo, Hosokawa ja Yamana omavaheline konflikt. 1464. aastal astus tollane šogun, Ashikaga Yoshimasa tagasi ettekäändel, mida tänapäeval nimetataks "isiklikeks põhjusteks". See tekitas vaidluse järgmise šoguni isiku üle, kus Hosokawa ja Yamana seni mittesõjalisena püsinud vastasseis pöördus vägivaldseks ja 1467. aastal vallandus sõda Kyotos endas. 1477. aastaks konflikt rauges, kuid Ashikaga šogunaat oli selleks ajaks kaotanud kogu oma mõju ning ka suurem osa Kyotost oli sõja käigus maha põletatud. Perioodi peamiseks ja kõige tähtsamaks jooneks sai aga pidev kodusõda, mis valitses kogu Jaapanis, kus daimjod sõdisid omavahel, püüdes haarata kontrolli naabruses olevate maade üle. Terve sajandi väldanud kaootilised sõjad nõrgestasid daimjote võimu, sillutades nii teed Oda Nobunagele Jaapani ühendamiseks taas ühe valitsuse alla.

Oda Nobunage (1534-1582) oli esimene samurai, kes üritas Sengoku perioodi lõpul tuua Jaapanit ühtse valitsuse alla. Tema unistus, mis küll ta enda eluajal ei täitunud, oli "ühendada Jaapan ühe mõõga all" (tenka-fubu). 1573. aastal ajas Oda Nobunage 15-nda Ashikaga šoguni Kyotost minema ning seega lõppes Muromachi periood.

Oda Nobunage oli madalat päritolu ning tema tõus Jaapani üheks võimsaimaks valitsejaks oli aeglane ja julm. Muuhulgas hävitas ta Jaapani ühendamiseks Hiei mäe budistliku kloostri, mida ta pidas ohuks edasisele stabiilsusele, tappes kõik mungad. Oda Nobunage avas Jaapani eurooplastele ning olles sõbralikult meelestatud kristluse suhtes, kutsus Jaapanisse jesuiitide misjonärid. Sõjaliselt oli Oda väga uuendusmeelne, võttes esimesena kasutusele tulirelvad, ehitades võimsaid kivikindlusi, mis pakkusid kaitset ka kahuritule vastu ning uuendades põhjalikult laevastikku.

Oda ei suutnud siiski kogu Jaapanit ühendada. Just siis, kui ta oli õnnestumas, mõrvati ta 48-aastasena kahe omaenda kindrali poolt. Kuigi Oda Nobunage oli maa ühendamiseks palju ära teinud, jäi tehtu lõpuleviimine ja kinnistamine tema järeltulija, Toyotomi Hideyoshi ülesandeks.

Toyotomi Hideyoshi

Toyotomi Hideyoshi (1536-1598) on Jaapani ajaloo üks kuulsamaid ja tähtsamaid isikuid. Alustades kodutu taluniku pojana, tõusis ta 1590. aastaks kogu Jaapani valitsejaks ning tehti peale oma surma šinto pühakuks. Alustades oma teenistust Oda Nobunage juures, ei olnud Hideyoshil vastavalt oma madalale seisusele teist nime. Tema valitsusaega tuntakse Jaapani ajaloos ka Momoyama perioodina.

Kui Oda Nobunage üritas Jaapanit ühendada toore jõuga, edendas Toyotomi ühinemisprotsessi, keskendudes rahu tagamisele ja administratsioonile. Tema eesmärgiks oli luua riiklik struktuur, mis lubaks erinevatel regionaalsetel valitsejatel jääda iseseisvaks, kuid samas siiski toimida üheskoos. Toyotomi ei üritanud luua enda juhitavat tsentraliseeritud valitsust, kuigi aastaks 1590 oli ta Jaapani vaieldamatu valitseja. (Toyotomi Hideyoshi ei olnud kunagi šogun, selle takistuseks oli ta madal päritolu.) Valitsus, mille ta ehitas, oli rajatud vanadele headele personaalsetele lojaalsussidemetele ning sellisena ei muutnud Toyotomi Hideyoshi traditsioonilist Jaapani eluviisi.

Enamus Toyotomi muudatustest said aluseks Tokugawa valitsusele, mille ajaarvamine algas vaid kümmekond aastat pärast reforme. Üheks Hideyoshi peamiseks uuenduseks oli Jaapani klassistruktuuri kinnistamine. Kogu ühiskond jagunes nelja klassi: samuraid, põllumehed, käsitöölised ja kaupmehed. Toyotomi Hideyoshi muutis need klassid sünnipäraseks ning eristas samuraiklassi kui ainsa, kellel oli õigus kanda mõõka ja kaitserüüd. Tema korraldusel viidi läbi rahvaloendus ja inimesed kinnistati oma provintsidesse, millest lahkumiseks oli vaja ametlikku luba.

Toyotomi Hideyoshi suurim ambitsioon oli Jaapani impeerium, mille võim ulatuks väljapoole Jaapani piire üle kogu Aasia. Ta pidas plaane Hiina vallutamiseks ning selle ettevalmistamiseks ründas kahel korral (1592 ja 1597) Koread.

Toyotomi Hideyoshi suri 1598. aastal. Toyotomi poeg ja pärija, Hideyori, oli sel ajal vaid viie-aastane. Valitsuse juhiks sai Ishida Mitsunari, kes üritas Toyotomi koalitsiooni koos hoida ja valitseda kuni Toyotomi Hideyori täisealiseks saamiseni. Jaapani taganemine sõjast Koreas tõi aga kaasa valitsuse kokkuvarisemise ja Ishida lõpliku lüüasaamise Sekigahara lahingus 1600. aastal. Valitsuse etteotsa astus Jaapani ühendamise kolmas ja viimane kangelane, Tokugawa Ieyasu.

Tokugawa šogunaat ja Edo periood

Tokugawa Ieyasu (1542-1616), õige nimega Matsudaira Takechiyo, kasvas üles kaootilisel Sengoku perioodil. Nelja aasta vanusena saadeti ta Matsudaira poolt pantvangina naabri, Imagawa klanni juurde, kuid langes teel nende ühise vaenlase Oda klanni kätte. Ieyasu püsis seal kuni oma isa surmani 1549. aastal, saadeti seejärel põgusalt koju ja sealt edasi Imagawa klanni. Imagawa lüüasaamine Oda Nobunaga vägede käest 1560. aastal vabastas ka Ieyasu, kes pöördus tagasi Matsudairasse, liitus koheselt Oda Nobunagaga, muutis oma nime Tokugawa Ieyasuks ja võttis üle Imagawa maavaldused.

1570. aastal viis Tokugawa Ieyasu oma peakorteri endistele Imagawa maadele ja laiendas järgmise 12 aasta jooksul Oda Nobunaga vallutuste toel jõudsalt oma valdusi. 1579. aastal oli Tokugawa Ieyasu sunnitud oma lojaalsuse tõestamiseks tapma oma esimese naise ja andma oma pojale käsu enesetapuks. Nobunaga surma järel haaras Tokugawa enda valdusse veel maid ning 1583. aastaks valitses kokku viie provintsi üle Kantos, mis oli tolleagse Jaapani rikkaim piirkond.

Tokugawa Ieyasust sai Toyotomi Hideyoshi lähim liitlane, muuhulgas abiellus ta viimase õega. 1590. aastal, peale võitu Odawara lahingus, mis kindlustas Toyotomile kontrolli Ida-Jaapani üle, määras Hideyoshi Tokugawa Ieyasu uute maade valitsejaks - osalt ilmselt kärpimaks Tokugawa tohutut võimu ja mõju. Ieyasu valis oma uueks peakorteriks väikse sadamalinna Edo - tänapäevase Tōkyō. Kuni Toyotomi Hideyoshi oli hõivatud edutute Korea-invasioonidega, konsolideeris Tokugawa oma võimu Ida-Jaapani üle.

Peale Toyotomi Hideyoshi surma nägi Tokugawa Ieyasu võimalust võimu haaramiseks Toyotomile lojaalsete samuraide käest ning moodustas nn. Ida-armee. Sekigahara lahingus (mis märgistab Edo perioodi algust) sai Ishida "Lääne-armee" hävitavalt lüüa ning 1603. aastal määras keiser Tokugawa Ieyasu šoguniks, luues sellega dünastia mis valitses Jaapanit kuni 19. sajandi keskpaigani.

Tokugawa Ieyasu loovutas šoguni positsiooni 1605. aastal oma pojale kuid jäi siiski de facto valitsejaks. Muuhulgas viis ta pealinna Edosse, organiseeris 1614. ja 1615. aasta Osaka kindluse piiramised, millega alistas Toyotomi Hideyori ja tema viimased liitlased ning ühendas seega lõplikult kogu Jaapani ühe valitseja alla. Ieyasu arendas välissuhteid luues lisaks Portugalile kaubandussidemed ka Hollandi ja Inglismaaga. Tokugawa Ieyasu suri 1616. aastal, olles 75 aastat vana.

1614. aastal keelustati Jaapanis kristlus ning Tokugawa uueks riiklikuks ideoloogiaks sai neokonfutsianism. See kajastus läbi kogu ühiskonna, alates selgete Hiina-mõjudega valitsuse bürokraatias ja lõpetades samuraide bushido-koodeksiga, mille nurgakiviks on au ja kohustus, mõlemad tähtsad konfutsianismi printsiibid.

Tokugawa Jaapan oli rangelt hierarhiline ühiskond. Valitsev klass oli samuraid, kelle tipus oli šogun. Šogunile allusid daimjod, kohalikud valitsejad, kes kontrollisid suuri maa-alasid. Igal daimjol olid omad samuraid, kes täitsid erinevaid ülesandeid nõuandjatest sõduriteni. Tokugawa-aegse Jaapani ca 30 miljonist inimesest moodustasid samuraid umbes 2 miljonit.

Kokku enam kui 270 daimjo kontrollimiseks arendas Tokugawa välja keerulise bürokraatliku süsteemi, bakuhan taisei. Süsteemi sisuks ja omapäraks oli kahetasemeline valitsus. Kogu Jaapani ametlikuks valitsejaks oli keiser, kes delegeeris võimu Tokugawa šogunaadile. Šogunaat täitis keskvalitsuse funktsiooni, vastutades korra, riikliku julgeoleku ning välispoliitika eest; kohalikud daimjod olid suuresti autonoomsed, valitsedes maade üle, mille nad olid saanud šogunaadilt vastutasuks oma lojaalsuse eest. Daimjod pidid veetma iga teise aasta Edos (sankin kotai), šogunaadi teenistuses, mis kindlustas šogunaadi võimu ja oli sisuliselt garantiiks kohalike ülestõusude puhkemise vastu. Suuresti selle süsteemi ülalpidamiseks lõi šogunaat kogu Jaapanit katva teedevõrgu, Nakasendo. Nakasendo koosnes viiest peamisest maanteest, seda mööda liikumiseks oli nõutav ametlik luba. Šogunaat sätestas valitsejate kohustuse tagada oma samuraidele ülapidamine, milleks sai riisi-stipendium.

Jaapani ühiskonna siduvaks komponendiks oli riis. Riisi standardmõõduks oli koku (u. 100 kilogrammi), mida peeti piisavaks koguseks ühe inimese elatamiseks terve aasta jooksul. Kogu Jaapani aastane riisitoodang oli u. 25 miljonit kokut, sellest 20% kuulus šogunile, järgmine ca 20-30% kuulus jagamisele daimjotele ja nende kaudu samuraidele.

1633. aastal keelas šogun Tokugawa Iemitsu reisimise väljapoole Jaapanit (tehniliselt oli Jaapanist lahkumine lubatud, kuid maale tagasipöördumisel ootas lahkunut surmanuhtlus) ning sisuliselt isoleeris riigi välismaailmast. 1635. aastast alates jäi välismaalastele avatuks vaid Nagasaki sadam ja 1641. aastal piirati sedagi vaid kaubavahetuseks Hiina ja Hollandiga. Sellega algas ca 200 aasta pikkune suletud periood, sakoku.

Tokugawa valitsus tõi Jaapanisse rahu ning see omakorda viis majanduse ja kultuuri õitsengule. Rahuperiood tõi kaasa olulise pöörde samuraikultuuris: kuivõrd sõdimine, mis oli senini olnud samurai peamiseks ülesandeks, osutus ebavajalikuks, hakkasid samuraid lisaks võitluskunstidele õppima ja hindama ka kirjandust, filosoofiat, teetseremooniat ja muid kunste. 17. sajandi lõpp ja 18. sajandi algus, nn Genroku periood, oli Jaapani kultuuri renessanss. Sel ajal kujunesid välja kabuki-teater ning ukiyo-e.

Kuigi Tokugawa valitsus oli läbi oma 250-aastase ajaloo üldiselt märkimisväärselt stabiilne, langes ta mõjuvõim siiski pidevalt. Suuresti oli selle põhjuseks just jäik klassisüsteem. Sankin kotai stimuleeris linnade arengut ning tõi kaasa sani madalaima kaupmeeste klassi jõukuse ja võimsuse tõusu ning seda peamiselt samuraide arvelt. Valitsuse halvenev finantsseis viis maksude tõstmiseni, mis omakorda põhjustas rahutusi. Samuti olid Jaapanis sagedased loodusõnnetused, mis tõid kaasa ikaldusi ja näljahäda, seega ka uusi probleeme daimjotele. Tokugawa perioodi teist poolt iseloomustavadki süvenev korruptsioon, ebakompetentsus ja langev moraal.

18. sajandil hakkas suurenema väline surve Tokugawa šogunaadile. Kõigepealt venelased ja seejärel Euroopa suurriigid üritasid luua kaubandussidemeid Jaapaniga, kuid edutult. 19. sajandil huvitus Jaapanist värske jõud - Ameerika Ühendriigid ning 1853. aastal saabus Edosse admiral Matthew Calbraith Perry, nõudes Jaapani sadamate avamist Ameerika laevadele. Šogunaat keeldus ning järgmisel aastal naasis Perry seitsme sõjalaevaga, heites ankrud Yokohama sadamas. See viis Kanagawa lepingu sõlmimiseni Jaapani ja Ameerika Ühendriikide vahel; sellele järgnesid sarnased lepingud Venemaa ja Briti trooniga.

Avanemine Läänele tõi kaasa sügavaid muutusi Jaapani ühiskonnas. Aktiveerunud kaubandus ja võõra raha sissevool tekitasid inflatsiooni, mis võimendas omakorda šogunaadi finantsprobleeme. Lääne riikidega sõlmitud ebavõrdsed lepingud tekitasid samuraide hulgas sügavat pahameelt ning õõnestasid veelgi Tokugawa šogunaadi autoriteeti. Konservatiivsete samuraide hulgas tekkis sonno joi (lojaalsus keisrile, vastuseis barbaritele) liikumine, mis kulmineerus Satsuma ja Chosu provintside vastasseisuga šogunaadile ja kaheaastase Boshini sõjaga, mis kukutas lõplikult Tokugawa šogunaadi ning oli prelüüdiks Meiji restauratsioonile.

Meiji restauratsioon

Meiji restauratsiooni (Meiji Ishin) algust märgib endiste vaenlaste, Satsuma ja Chosu provintside liidrite Saigo Takamori ja Kido Takayoshi vahelise Satcho liidu sõlmimine 1866. aastal. Liidu eesmärgiks oli taastada keisri võim ja kukutada šogunaat.

3. jaanuaril 1868 deklareeris 15-aastane keiser Meiji end taas Jaapani valitsejaks. Sõda algas seitse päeva hiljem, kui šogun Tokugawa Yoshinobu kuulutas keisri deklaratsiooni ebaseaduslikuks ja ründas oma vägedega Kyotot. Keisrile ustavate vägede juhiks sai Saigo Takamori, lihtsat päritolu samurai Satsuma provintsist. Šoguni ja keisri väed kohtusid Kyoto lähedal Toba Fushimi all ning vaatamata 3:1 ülekaalule said Tokugawa väed hävitavalt lüüa. Saigo väed liikusid taganeva šoguni armee järel põhja suunas ja mais 1868 alistus Edo tingimusteta keisrile. Sama aasta novembris nimetati pealinn ümber Tokyoks. Peale Tokugawa Yoshinobu alistumist tunnistas enamus Jaapanit keisri võimu, kuid mõnede šogunaadile ustavate klannide vastupanu kestis veel 1869. aasta keskpaigani.

Tõele au andes ei valitsenud Jaapanit siiski mitte keiser, vaid võim liikus pelgalt Tokugawa šogunaadilt väikese rühma oligarhide ning mõjukate (peamiselt Satsuma ja Chosu provintsi) daimjote kätte.

Meiji periood

Uus valitsus asus Jaapanit moderniseerima. Kõik endised daimjote feodaalvaldused koondati keisri kätte ning Jaapan jagati prefektuurideks, loodi läänelik õigussüsteem ja konstitutsiooniline valitsus koos parlamendiga, reformiti haridussüsteem ning viidi sisse üldine koolikohustus. Tasapisi kaotati valitsenud klassisüsteem. 1873. aastal tekkisid Saigo Takamoril lahkarvamused ülejäänud kabinetiga kahel teemal: Jaapani läänestumine ning Korea okupeerimine, mida Saigo tuliselt pooldas. Selle tulemusena astus Saigo valitsusest tagasi, naases Kagoshimasse ja asutas seal samuraiakadeemia. Järgnevate aastate jooksul kogunes Kagoshimasse hulk reformide käigus tööta ja peremeheta jäänud samuraisid (e. ronin-e).

Samuraid olid reformide käigus peamised kaotajad. Kui Meiji valitsus võttis 1876. aastal samuraidelt lõplikult nende privileegid, sh riisistipendiumid ja õiguse mõõka kanda, viis see Satsuma ülestõusuni, mida (väidetavalt vastu tahtmist) juhtis endine keiserliku armee kindral Saigo Takamori. Satsuma ülestõus oli viimane samuraisõda, kus Saigo väed võitlesid traditsioonilise samurairelvastusega keisri moodsa armee vastu, mis koosnes tulirelvadega varustatud talupoegadest. Sõda tõi kaasa tuhandeid hukkunuid mõlemal poolel ning viis äärepealt Meiji valitsuse pankrotistumiseni. 1877. aastal toimus otsustav Shiroyama lahing, kus Saigo väed hävitati täielikult ja Saigo Takamori ise sai surmavalt haavata. Sellega lõppes Jaapani ajaloo pea 800-aastane samuraide periood.

Majanduses sai Meiji valitsuse esimeseks prioriteediks industrialiseerimine. Endine agraarühiskond transformeerus kiirelt tööstusriigiks. Jaapani valitsus investeeris suuri summasid transpordi ja kommunikatsiooni edendamiseks ning toetas aktiivselt võimsaid perekondlikke tööstusettevõtteid (zaibatsu-sid) nagu Mitsui ja Mitsubishi. Jaapan saatis järjestikuseid delegatsioone välismaale ja palkas Lääne eksperte oma majanduse moderniseerimiseks.

1889. aastal kuulutas keiser välja Jaapani esimese euroopaliku, nn. Meiji konstitutsiooni, mis sätestas osaliselt valitava parlamendi. 1880-ndate suured riiklikud kulutused tõid kaasa finantskriisi, mis omakorda viis rahareformini ja Jaapani Panga asutamiseni.

Hiina ja Jaapani konflikt huvide üle Korea poolsaarel viis Hiina-Jaapani sõjani aastatel 1894-95. Jaapan võitis sõja ja laiendas oma mõju kuni Korea täieliku okupeerimiseni 1910. aastal. Konflikt Venemaaga puhkes samuti sõjaks aastatel 1904-05 (Vene-Jaapani sõda) ning selle võitmisega kinnistas Jaapan oma positsiooni rahvusvahelise tähtsusega jõuna. Jaapan oli Esimeses Maailmasõjas Inglismaa liitlane ning laiendas selle käigus oma mõjuvõimu Põhja-Hiinas (Mandžuurias) ja Vaiksel Ookeanil, kuid püsis üldiselt konfliktist väljaspool. Sõda nõrgendas aga oluliselt Euroopat ja Meiji perioodi lõpuks 1912. aastal oli Jaapan tõusnud napi paarikümne aastaga industriaalseks ja sõjaliseks superriigiks.

Vaata ka

• 26. veebruari riigipöördekatse