Baha'i usk

Baha'i usk on religioon, mille rajas Baha'u'llah (1817–1892) 19. sajandil Iraanis. Baha'u'llaht peavad bahá'íd kõige viimaseks Jumala Ilmutajate reas, mis ulatub tagasi eelajalukku ja kuhu kuuluvad Aabraham, Mooses, Buddha, Zarathustra, Kristus ja Muhamed.

Bahá’í usk on iseseisev monoteistlik religioon, mille kogudusse kuulub ligikaudu 5 miljonit inimest kogu maailmas. Nad on pärit enam kui 2000 rassilisest ja etnilisest rühmast ning elavad 235 riigis ja territooriumil. Britannica Aastaraamat (1992) viitas bahá’í usule kui kristluse järel teisele geograafiliselt kõige laiemalt levinud religioonile maailmas. See usk sai alguse Iraanis 1844 ning sellel on oma pühakirjad, seadused, kalender ja pühad.

Bahá’í usk õpetab, et maailma peamiste religioonide rajajad, sh Krišna, Buddha, Zarathustra, Aabraham, Mooses, Jeesus Kristus ja Muhamed, on ühe ja sama Jumala poolt saadetud jumalikud õpetajad, et harida inimkonda selle arengutasemele vastavate õpetuste ja seadustega. Bahá’í usk tunnistab veel kaht selle ajastu õpetajat: Bábi ja Bahá’u’lláh’d. Bahá’íd usuvad, et religioossed ilmutused jätkuvad tulevikus, et juhendada “igavesti arenevat tsivilisatsiooni”.

1844. aastal rajas Báb (“Värav”) bábi usu. Tema põhieesmärk oli valmistada inimkonda ette teise jumaliku õpetaja peatseks ilmumiseks, kes juhataks inimkonna ülemaailmse rahu ajastusse. Aastal 1863 teatas Bahá’u’lláh (“Jumala Auhiilgus”), et tema on isik, kellest Báb rääkis, ja nii sündis bahá’í usk. Usu ühtsus on säilitatud kirjalikus “lepingus” antud korralduste tõttu, mis pani paika usu õigusjärgluse ja institutsionaalse võimu põhimõtted. Bahá’í usus ei ole vaimulikkonda. Bahá’í kogudust valitsevad kohalikul, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil rajatud valitavad nõukogud ning ainult bahá’íd võivad annetada oma usu fondidesse. Iraani bahá’íd on pidanud kannatama tagakiusamist oma uskumuste tõttu usu algusest peale.

Bahá’u’lláh’ ilmutuse põhiteema on ühtsus. Ta õpetas, et “maailm on üks riik ja inimkond selle kodanikud”. Tema kirjutised sisaldavad põhimõtteid, seadusi ja institutsioone maailma tsivilisatsioonile, sh igasuguste eelarvamuse kõrvaldamist, sugupoolte võrdõiguslikkust, maailma suurte religioonide ühise lätte ja olemusliku ühtsuse tunnistamist, äärmusliku vaesuse ja rikkuse kaotamist, ülemaailmset kohustuslikku haridust, iga isiku vastutust iseseisvalt tõde otsida, kollektiivse julgeoleku põhimõtetele toetuva föderaalsüsteemi loomist maailmas ning tunnistamist, et religioon on kooskõlas mõistuse ja teadusega. Nendest ideaalidest kinnipidamise tõttu on bahá’í kogudus aktiivselt toetanud rahvusvahelisi organisatsioone, näiteks ÜROd. Inimkonna teenimine on bahá’í usu teine keskne õpetus, millega seoses on bahá’íd algatanud tuhandeid ühiskondliku ja majandusliku arengu projekte, suurem osa neist tagasihoidlikud, nagu koolid, tervishoiukampaaniad külades ja keskkonnaalased projektid kogu maailmas.

Bahá’í maailmakeskus Akko ja Haifa linnade piirkonnas Iisraelis on olnud nii vaimne kui ka administratiivne bahá’í usu keskus alates sellest, kui Bahá’u’lláh saabus sinna pagulusse 1868. Bábi pühamu (matmispaik) Karmeli mäel Haifas ja Bahá’u’lláh’ pühamu Akko lähedal on bahá’íde jaoks kaks kõige pühamat paika.

Põhimõtted

Baha'u'llah õpetas, et on üksainus Jumal ja et inimkonna põhiliseks tsiviliseerivaks jõuks on olnud Tema tahte järkjärguline ilmutamine. Selle protsessi vahendajateks on olnud Jumalikud Ilmutajad, keda inimesed on näinud peamiselt omaette religioossete süsteemide rajajatena, kuid kelle ühiseks eesmärgiks on olnud inimkonna arenemine vaimsele ja moraalsele küpsusele.

Inimkond läheneb praegu täiseale. See teebki võimalikuks inimkonna ühendamise ja rahuliku, globaalse ühiskonna ehitamise. Baha'i usu põhimõtete hulgas, mis on selle eesmärgi saavutamiseks elulise tähtsusega, on:

• igasugustest eelarvamustest loobumine
• naistele meestega täieliku võrdsuse ja võrdsete õiguste tagamine
• religioosse tõe ühtsuse ja suhtelisuse tunnistamine
• äärmusliku jõukuse ja vaesuse kaotamine
• universaalse hariduse ellurakendamine
• iseseisvalt tõe otsismine
• maailmaföderatsiooni rajamine
• selle tunnistamine, et tõeline religioon on kooskõlas mõistusega ja teadusliku mõtte järgimisega.

Elustiil

Baha'u'llah õpetas, et iga inimolend on "kalliskividest rikas kaevandus", tundmatu isegi selle omanikule, teistest rääkimata, ja oma jõukuses ammendamatu.

Elu eesmärk on nende omaduste arendamine nii oma elu jaoks kui ka inimkonna teenimiseks. Elu selles maailmas, nii nagu Baha'u'llah seda esitab, on nagu lapse elu ema üsas: moraalsed, intellektuaalsed ja vaimsed võimud, mida inimolend siin Jumala abiga arendab, on "jäsemed" ja "organid", mida hing vajab edasiliikumiseks maisele ilmale järgnevates maailmades.

Seepärast on elustiil, mida Baha'id püüavad viljeleda, selline, mis innustab isiksuse arengut. Igapäevane palve ja meditatsioon vabastavad hinge traditsioonilistest mudelitest ja avavad selle uutele võimalustele. Eri päritoluga inimeste osalemine projektides murrab traditsioonilised eelarvamused. Alkoholi ja narkootiliste ainete kasutamisest hoidutakse, välja arvatud meditsiinilistel põhjustel, kuna need ained lõpptulemusena suretavad mõistust. Viimane kehtib ka keelepeksu kohta, mis nõrgendab inimestevahelist usaldust ja kahjustab ühtsuse vaimu, millest sõltub inimkonna areng.

Baha'u'llah' kirjutised omistavad suurt tähtsust perekonnale kui inimkonna alustoele. Eriti rõhutakse abielu pühadust, mehe ja naise võrdõiguslikkuse tunnistamist ning konsulteerimise vajalikkust.

Palve ja meditatsioon

Bahá’idele on elu eesmärgiks tunda ja armastada Jumalat ning areneda vaimselt. Nagu enamikes teisteski religioonides on palve ja meditatsioon vaimse arengu peamisteks vahenditeks.

Bahá’u’lláh ise kirjutas sadu palveid. Palveid on üldiseks kasutamiseks, tervenemiseks, vaimseks arenguks, raskuste ületamiseks, abielu, koguduse elu ja inimkonna enese eest.

Bahá’u’lláh palus oma järgijatel ka valida üks kolmest "kohustuslikust" palvest igapäevaseks lugemiseks. Lühim nendest on ainult kolm lauset pikk. See ütleb palju Jumala ja inimkonna suhte kohta. See kõlab nii:

"Tunnistan, oo mu Jumal, et Sa oled mind loonud Sind tundma ja Sind palveldama. Sel hetkel tõendan ma enda jõuetust ja Sinu vägevust, enda vaesust ja Sinu rikkust. Pole muud jumalat kui Sina, Abi Hädas, Iseolev."

Nende palvete kohta kasutatud termin "kohustuslik" tähendab bahá’ide jaoks arusaamist, et inimesel on Jumala ees vaimseid kohustusi. Bahá’u’lláh soovitas oma järgijatel ka iga päev mediteerida. Konkreetsemalt innustab ta meid iga päeva lõpus oma tegude ja nende väärtuste üle mõtisklema.

Peale selle ei täpsustanud Bahá’u’lláh mingit konkreetset meditatsioonivormi, nagu ristjalu istumine või kindla hingamistehnika kasutamine. Selle asemel võib iga inimene vabalt valida endale sobiva mediteerimise vormi.

Elu pärast surma

Nagu teisteski maailma religioonides, on bahá’i kontseptsioon elust pärast surma sügavalt seotud õpetustega hinge olemusest ja selle maise elu eesmärgist. Bahá’u’lláh kinnitas, et iga inimese jaoks eksisteerib eraldi olev mõistuspärane hing. Selles elus, ütles ta, on hing seotud füüsilise kehaga. See on keha peamine elustaja ja meie tegelik mina.

Kuigi hing on füüsiliste vahenditega avastamatu, näitab see end iseloomu läbi, mida me iga inimesega seostame. Hing on armastuse ja kaastunde, usu ja julguse ning muude selliste inimlike omaduste keskpunktiks, mida me ei saa selgitada, mõeldes inimesest kui loomast või kui keerulisest orgaanilisest masinast.

Hing ei sure, ta kestab igavesti. Kui inimese keha sureb, vabaneb hing seostest füüsilise keha ja ümbritseva maailmaga ning alustab teekonda läbi vaimse maailma. Bahá’id mõistavad vaimset maailma kui meie oma universumi ajatut ja kohatut ulatust, mitte mõnd füüsiliselt kauget või võõrast paika.

Järgmisesse ellu astumine võib tuua suurt rõõmu. Bahá’u’lláh samastas surma sünniprotsessiga. Ta selgitab: "Kõrgem maailm on sellest maailmast sama erinev kui see maailm erineb emaüsas oleva lapse omast."

Üsa analoogia võtab mitmeti kokku bahá’i seisukoha maisest eksistentsist. Just nagu üsk on tähtis koht inimese esmases füüsilises arengus, nii on füüsiline maailm emakaks üksiku hinge arengule. Sellele vastavalt vaatlevad bahá’id maailma töökojana, kus saab arendada ja täiustada tulevases elus vajalikke omadusi.

"Teadke tõde, et kui inimese hing on käinud Jumala teedel, pöördub see kindlasti tagasi ning võetakse vastu Armastatu hiilgusse," kirjutas Bahá’u’lláh. "Jumala õigluse nimel! Ta jõuab sellise seisuseni, mida ükski sulg ei suuda kujutada ega ükski keel kirjeldada."

Lõppkokkuvõttes võib taevast osaliselt vaadelda Jumala lähedusena, põrgu on Jumalast kaugel olemise seisund. Iga seisund on loomulik tulemus isiklikele pingutustele vaimselt areneda. Vaimse arengu võtmeks on järgida Jumala Sõnumitoojate poolt kujundatud rada.

Pärastise elu täpne olemus jääb saladuseks.

Nõupidamine

Bahá’i usu administratiivorganid kasutavad kõigil tasanditel otsuste vastuoludeta tegemise meetodit, mis kannab nimetust ”konsultatsioon”.

Konsultatsiooni põhimõtted on esitatud Bahá’u’lláh' kirjutistes ning konsensusele jõudmise ja tõeavastamise protseduurina on neil potentsiaali laialdaseks kasutamiseks. Tõesti, bahá’id on leidnud, et need on kasulikud praktiliselt igal alal, kus on vaja grupiotsuste tegemist ja koostööd. Neid põhimõtteid ei kasutata ainult usu institutsioonides, vaid ka bahá’ide omavates ettevõtetes, bahá’i koolides ja igapäevaste otsuste tegemisel bahá’i perekondades.

”Tõesti, ma ütlen, see on see Päev, mil inimkond näeb Tõotatu Nägu ja kuuleb Tema Häält.” - Bahá’u’lláh

Oma olemuselt püüab konsultatsioon jõuda konsensusele eri valimisgruppe ühendades, mitte neid üksteisest eraldades. See innustab arvamuste mitmekesisust ja kontrollib võimuvõitlust, mis on tavalistes otsustussüsteemides nii levinud.

Bahá’i konsultatsioon põhineb järgmistel süsteemidel:

Informatsiooni tuleb koguda võimalikult ulatuslikest allikatest, otsida mitmekesiseid seisukohti. See võib tähendada lisapingutusi spetsialistide, näiteks arstide, juristide või teadlaste arvamuste teadasaamiseks. See võib tähendada ka rohkemat kui traditsiooniliste spetsialistide arvamuste otsimist või püüdlusi eri päritoluga koguduseliikmete seisukohtade arvestamiseks.

Diskussiooni ajal peavad selles osalejad püüdma olla nii avameelsed ja siirad kui võimalik, säilitades südamliku huvi teiste seisukohtade vastu. Isiklikke rünnakuid, üldisi ultimaatumeid ja eelarvamuslikke väiteid tuleb vältida.

Kui esitatakse mõni idee, saab see kohe rühma omandiks. Kuigi see kõlab lihtsalt, on see võib-olla kõige sügavam konsultatsiooni põhimõte, kuna selle reegli kohaselt lakkavad kõik ideed olemast mõne indiviidi, alamrühma või valimisrühma omand. Seda põhimõtet järgides innustatakse neid ideid, mis tekivad siirast soovist teenida, vastandina ideedele, mis ilmuvad isikliku ülendamise või valimisrühma moodustamise soovist.

Rühm püüdleb üksmeelele, kuid järeldusi teha ja otsusele jõuda võib enamuse häälega. Selle põhimõtte tähtis aspekt on mõistmine, et kui otsus on kord tehtud, on tervele rühmale kohustuslik üksmeelselt selle järgi toimida, vaatamata sellele, kui paljud otsust toetasid.

Selles mõttes ei ole konsultatsiooni puhul ”vähemuse” arvamust ega ”opositsiooni positsiooni”. Bahá’id usuvad pigem, et kui otsus on vale, saab see ilmseks selle rakendamisel, kuid ainult siis, kui otsustav rühm ja tegelikult kogukond tervikuna seda kogu südamest toetavad.

Selline pühendumine ühtsusele kindlustab, et kui otsus või projekt ebaõnnestub, seisneb probleem idees eneses, mitte kogukonna ebapiisavas toetuses või oponentide kangekaelses tegutsemises.

”Tema, Kes on teie Issand, Kõige-Halastavam, hellitab oma südames soovi näha kogu inimkonda kui ühte hinge ja keha.” - Bahá’u’lláh

See põhimõte tuleb jälle tagasi ühtsuse jõu mõistmise juurde. Bahá’u’lláh poeg, ‘Abdu’l-Bahá, ütles, et bahá’id peavad alati püudlema üksmeelele igas küsimuses: ”Kui nad mõnes küsimuses kokkuleppele jõuavad, isegi kui see on vale, on see parem kui mitte nõustuda ja olla õige, kuna see erinevus viib jumaliku alusmüüri lagunemiseni. Kuigi ühel poolel võib olla õigus ja nad ei nõustu, saab see tuhandete eksimuste põhjuseks, aga kui nad nõustuvad ja mõlemad pooled eksivad, ilmub ühtsuses tõde ja vale muudetakse õigeks.”

Baha'i jumalakojad

Bahá’i pühakojad, kogunemispaigad palvetamiseks ja mediteerimiseks, on religioossed ehitised, mis on kõige lähedasemad kiriku, templi või mošee rollile. Kuid need on siiski midagi enamat.

Bahá’u’lláh' plaani järgi saavad kohalikud pühakojad ühel päeval koguduse vaimse elu keskpunktiks ja väljenduseks selle inimkonna pärast tuntavale murele.

Praeguseni on ehitatud seitse pühakoda, vähemalt üks igal kontinendil, märgiks usu globaalsest haardest. Usu praegusel arengutasemel on bahá’id keskendunud pigem koguduse elu sotsiaalsete ja vaimsete institutsioonide loomisele ja arendamisele kui füüsiliste hoonete rajamisele igas koguduses. Siiski seisavad juba ehitatud bahá’i pühakojad tuletornidena, kutsudes maailma uuele religioossele väärikusele ja elule.

Igal tempel näeb välja isemoodi ja siiski vastab iga tempel arhitektuuriliste nõuete kogumile. Kõigil bahá’i pühakodadel peab olema 9 külge ja keskel kuppel.

Esimene pühakoda ehitati Venemaa Keisririigis Aşgabadis 1908 ja teenis piirkonna bahá’i kogudust kuni 1938, mil Nõukogude valitsus hoone omastas. Ehitis lammutati 1962 pärast maavärinas kannatada saamist.

Aşgabadi pühakoda oli mitmeti oma ajast ees. Lisaks jõudsasti kasvava bahá’i koguduse teenimisele vaimse keskusena, väljendas see praktikas koguduse inimarmastuslikke ideid. Sellele lisandus arvukalt allasutusi, sealhulgas haigla, kool ja võõrastemaja reisijatele.

Esimene pühakoda läänes valmis 1953 USA-s Illinoisis Wilmette’is Michigani järve kaldal. Selle filigraankuplis ja ebatavalistes ornamentides ühinevad ida ja lääne arhitektuuristiilid ja aastate jooksul on see köitnud miljonite külastajate meeli. Teised bahá’i pühakojad ehitati Ugandas Kampalas, Austraalias Sydney lähedal, Saksamaal Frankfurdi külje all, Panamas ja Lääne-Samoal Apias.

Uusim pühakoda valmis 1986 New Delhis. See ehitis on võitnud arhitektuuriauhindu ning seda on kirjeldatud ajalehtede ja ajakirjade sadades artiklites.

Inspireerituna lootoslillest, koosneb see 27 marmorist kroonlehest, mis seisavad kolmeste rühmaidena, moodustamaks 9 külge. Peasaali, mis mahutab 2500 inimest, viib 9 ust. Pisut üle 40 meetri kõrge helendava pealispinnaga tempel tundub mõnikord hõljuvat oma 5 hektari suuruse asukoha kohal India pealinna äärealal.

Paari aastaga on New Dehli tempel muutunud üheks maailma peamiseks vaatamisväärsuseks, võttes aastas vastu üle 2,5 miljoni külastaja. Hindude pühadel päevadel on külastajaid olnud 100 000.

Kõik pühakojad on avatud kõigist religioonidest inimestele. Seal pole jutlusi, rituaale ega vaimulikke.

Kogu maailmas on siiani valitud üle 120 koha tulevasteks pühakodadeks. Lõpuks saab iga kohalik bahá’i kogudus oma pühakoja. Igaüks nendest saab koguduse elu keskpunktiks, samuti ühiskondlike, teaduslike, hariduslike ja humanitaarsete teenuste keskuseks.

Ühiskondlik ja majanduslik areng

Ühiskondliku ja majandusliku arengu seisukohalt on Baha'i kogukonna elu kõige huvitavam omadus selle konsultatiivne süsteem. Baha'u'llah õpetas grupiotsuse tegemise mudelit, mis põhineb konsensusele püüdlemisel. Enamik Baha'i usu liikmeid õpib mingil määral tundma konsultatiivset protsessi. Sellise süsteemi sotsiaalse ja majandusliku arengu võimalused said esmalt ilmsiks 20. sajandi alguses Iraanis, kus Baha'id rajasid oma koole, kliinikuid ning teisi ühiskondlikke asutusi, sealhulgas Iraani esimese tütarlaste kooli.

Tänapäeval edenevad arendusprojektid kiiresti, eriti Kolmandas Maailmas. Need hõlmavad konsultatiivkoole, kohalikke kliinikuid, tervishoiu, põllumajanduse, metsauuenduse ja alkoholismialaseid konsultatsiooni tunde ning laste öömaju. Baha'i raadiojaamade programmid ei hõlma üksnes neid praktilisi valdkondi, vaid ka rahvuskultuuri tunnustamist.

Baha'i arendusprojektid saavad alguse kohalikest vajadustest kohalikult valitud Baha'i nõukogude poolt ja sellepärast eelkõige rohujuuretasandi ettevõtmised. See fakt seletab sellise tööhulga isemajandavat olemust.

Administratiivkord

Idee, et on olemas jumalik mudel bahá’i usu jätkuvaks korraldamiseks, on bahá’i uskumustes ja tegevuses sama tähtis kui Bahá’u’lláh' vaimsed ja sotsiaalsed doktriinid. Sellist valitsemise süsteemi nimetatakse administratiivkorraks. Seda peetakse nii Bahá’i usu enda asjade korraldamise süsteemiks kui paljutõotavaks mudeliks, mida teised administratiiv- ja valitsusasutused saavad hõlpsasti omaks võtta.

”Igas riigis, kus keegi nendest inimestest elab, peavad nad käituma selle riigi valitsuse suhtes lojaalselt, ausalt ja usaldusväärselt.” - Bahá’u’lláh

Rajatuna ühisele valimise ja otsuste vastuvõtmise põhimõtete kogumile, on süsteem korraldatud vabalt valitavate valitsusnõukogude ümber, mis toimivad kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. See hierarhia kandub üle otsuste tegemise madalaimale rakendatavale tasandile, pakkudes seeläbi kõiki inimesi hõlmava demokraatia vahendi, ning koordineerimise ja võimu tasandit, mis teeb võimalikuks koostöö globaalses ulatuses.

Bahá’i õpetused rõhutavad kuulekust tsiviilvalitsusele ja seadustele. Bahá’id tohivad vastu võtta mitteerakondlikke ametikohti valitsuses, kuid mitte sekkuda erakondlikku tegevusse, sealhulgas üksikute poliitikute või parteide aruteludesse. Üksikisikutena on bahá’idel siiski vabadus hääletada kodanike valimistel vastavalt oma südametunnistusele.

Baha'i maailma keskus

Nagu kolme teistki maailmareligiooni (judaismi, kristlust ja islamit), seob baha'i usku Püha Maaga ajalugu.

Baha'u'llah' ja 'Abdul-Baha pagendusega seotud majad ja teised kohad on baha'i kogukonna poolt suure armastusega taastatud. Igal aastal külastavad Haifat ja Akkot palveränduritena tuhanded baha'id ning neil on eesõigus külastada neid kohti koos oma usukaaslastega kõigist maailma paigust.

Viieaastaste vaheaegadega kogunevad Haifasse Baha'i riiklike kogukondade valitud esindajad, et valida liikmeid Ülemaailmsesse Õigluse Kotta, mis oma asukohast Karmeli mäel korraldab usu rahvusvahelisi asju. Ülemaailmse Õigluse Koja personal koosneb paljude maade Baha'i vabatahtlikest. Elades Haifa/Akko piirkonnas, teenivad personaliliikmed vastavalt kutsele.