Puugid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
123. rida: 123. rida:


==Haiguste levitajad==
==Haiguste levitajad==
Puugid on olulised nakkushaiguste levitajad. Eestis on sagedaseks kaks puugiliiki: võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persiculatus), kes levitab puukentsefaliiti. Puugid kannavad edasi katku, tüüfust, tulareemiat, kevad-suve entsefaliiti, puukborrelioosi, veiste babesielloosi jt. haigusi. Nad levitavad haigusi viiruste, bakterite, vereparasiitide jt. haigustekitajate poolt. Meil leidub puuke eriti rohkelt suve esimesel poolel ja eriti võsastikes ja metsateeradade ääres, kus nad väljasirutatud eesjalgadega ohvrit ootavad. Kui puuk on leidnud peremehe, siis otsib ta sobiva koha kinnitumiseks. Harilikult eelistavad nad kaela, loomadel aga kõrvasid, silmalaugusid, kubemeid jt. kohti, kus ohvri nahk on kõige õrnem. Laanepuuk on üks olulisemaid kevad-suve entsefaliidi edasikandjaid, kuid ka võsapuugid võivad olla nakatunud. Kevad-suve entsefaliit esineb inimeste poolt asustamata paikades. Seda kannavad hiired ja teised pisinärilised. Puugid annavad nakkuse edasi ka munadele. Haigustunnusteks on nakatunul 10-15 päeva pärast ilmnev peavalu ja kõrgem temperatuur, millele võivad järgneda mitmesugused närvisüsteemi häired. See haigus võib lõppeda surmaga. Teine haigus mida puugid rohkelt levitavad on veiste babesielloos, mille levitajaks on põhiliselt võsapuuk. Haiguse tekitajaks on vereparasiit. Haigustunnuseks on loomade söögiisu vähenemine ja mõne päeva möödudes ilmub uriini veri.
Puugid on olulised nakkushaiguste levitajad. Eestis on sagedased kaks puugiliiki: [[võsapuuk]] (''Ixodes ricinus'') ja [[laanepuuk]] (''Ixodes persulcatus''), kes levitab puukentsefaliiti. Puugid kannavad edasi katku, tüüfust, tulareemiat, kevad-suve entsefaliiti, puukborrelioosi, veiste babesielloosi jt haigusi. Nad levitavad haigusi viiruste, bakterite, vereparasiitide jt haigustekitajate poolt. Meil leidub puuke eriti rohkelt suve esimesel poolel ning eriti võsastikes ja metsaradade ääres, kus nad väljasirutatud esijalgadega ohvrit ootavad. Kui puuk on leidnud peremehe, siis otsib ta kinnitumiseks sobiva koha. Harilikult eelistavad nad kaela, loomadel aga kõrvasid, silmalaugusid, kubemeid jt kohti, kus ohvri nahk on kõige õrnem. Laanepuuk on üks olulisemaid kevad-suve entsefaliidi edasikandjaid, kuid ka võsapuugid võivad olla nakatunud. Kevad-suve entsefaliit esineb inimeste poolt asustamata paikades. Seda kannavad hiired ja teised pisinärilised. Puugid annavad nakkuse edasi ka munadele. Haigustunnusteks on nakatunul 10-15 päeva pärast ilmnev peavalu ja kõrgem temperatuur, millele võivad järgneda mitmesugused närvisüsteemi häired. See haigus võib lõppeda surmaga. Teine haigus, mida puugid rohkelt levitavad on veiste babesielloos, mille levitajaks on põhiliselt võsapuuk. Haiguse tekitaja on vereparasiit. Haigustunnused on loomade söögiisu vähenemine ja mõne päeva möödudes uriini ilmuv veri.



==Puukide vahendusel inimestele (ja ka loomadele) edasikanduvad enavlevinumad haigused==
==Puukide vahendusel inimestele (ja ka loomadele) edasikanduvad enavlevinumad haigused==

Redaktsioon: 19. august 2010, kell 20:56

 See artikkel on lestaliste rühmast; varakandja kohta vaata artiklit Kratt.

Puugid

Kaitsestaatus

Soodsas seisundis (IUCN 3.1)Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Nimeta viitamissiltidel peab olema sisu.
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Ämblikulaadsed Arachnida
Selts Nugilestalised Acarina
Ülemsugukond Puugid Ixodida

Puugid (Ixodida) on ülemsugukond parasiite ämblikulaadsete klassist.

Esmased hinnangulised jäljed looduses alates Kambriumist. Puugid ja nende elukihu vere järele on huvi pakkunud juba sajandeid olles ära märgitud ka Homerose, Aristotelese jt poolt.

Bioloogia ja käitumine

Äärispuuklased (Argasidae) on põhiliselt kuumade ja kuivade alade asukad. Peremees leitakse lõhna järgi. Selleks on neil spetsiaalsed haistmiselundid eeskäppadel - Halleri elundid. Kilbid on kehalt kadunud ning keha on kaetud elastse nahaga, mis võimaldab neil verd imedes kõvasti paisuda. Lõugtundlad on äärispuukidel teravaservaliste harudega, millede abil lõigatakse läbi peremehe nahk. Seejärel viiakse peremehe sisse iminokk, mis on varustatud väikeste sarvhammastega. Nende sülg takistab vere hüübimist ja on valuvaigistava toimega, mistõttu ohver ei tunne hammustust. Harilikult ründavad äärispuugid peremehi siis, kui need puhkavad oma urus, kuna nad ei taha et neid nende peidupaikadest välja viiakse. Nad pole väga peremehespetsiifilised. Imevad roomajate, lindude ja imetajate verd. Puukide (puuklaste) (ixos kreeka keeles= putukliim; ixodes= liimitud) elunevad kõigil 6 mandril - üle 840 liigi, peamiselt kaks suurt perekonda, kellede esindajad erinevad suuresti nii arengu, välimuse kui eluviiside poolest: pehme ( ~20%) ning kõva toesega puugid (~80%). Eestis elunevad peamiselt kõva toesega Ixodidae perekonna puugid: võsapuuk Ixodes ricinus ja laanepuuk Ixodes persulcatus.

Täiskasvanud emaste puukide välistoes on väga elastne, ovaalne ja lame, 3-3,5 mm pikkune, võimaldades neil süües mitmeid kordi paisuda, omandades munaja kuju. Isased on 2 mm pikkused ja nende välistoes vere imemisel oluliselt ei suurene.

Puukide keha loetakse koosnevaks tagakehast ja pearindmikust. Pearindmiku moodustavad suu koos selle juures paiknevate organitega: mõlemal pool asuvad lõugkobijad (ehk pedipalpid) ja lõugtundlad (ehk helitseerid). Pedipalpid on tavaasendis nahkses tupes aga välja sirutades piklikud ja lülilised (2-4) ning omavad maitsmisfunktsiooni, nimelt nendega kühveldab puuk omale verd suhu. Helitseerid asuvad pedipalpide all ja liiguvad külgmiselt ning koosnevad kahest lülist. Välimine lüli lõpeb käärisarnaste harudega (justkui lõikehambad), millega puugid läbistavad söömisel nahapinna.

Seedeelundid

Süljenäärmete poolt eritatud ”tsemendilaadne” eritis ühendab võõrustaja vereringe silmapilkselt puugi kärsaavausega ning ühtlasi ka seedekulglaga. Seedekulgla koosneb ees-, kesk- ja tagasoolest. Veri kontsentreeritakse imemise käigus kiiresti: elimineerides vee ja elektrolüüdid aurustumise ajal väljaheidetega ja süljenäärmete eritistega. Emaspuukide süljenäärmed väljutavad liigse vedeliku söömaajal tagasi peremehe vereringesse.

Erituselundid

Puukide käitumine, söögipoolisega seonduv, sugupooltevahelised kontaktid ja kopulatsioon toimib suuresti tänu eritistele, mida eritatakse võõrustaja nahale ja mille funktsioon on elutähtsa info vahendus, tuntumad neist on : feromoonid- liigisiseseks suhtlemiseks, verd imev emaspuuk, jätab nahale eritise, mis informeerib isaspuuke viljastumist ootava emaspuugi asukohast; allomoonid- kaitseeritised näiteks sipelgate vastu; kairomoonid-söögipoolisega seonduv, lokalisatsioon, tunnetus jne.

Süljenäärmetel on puukide elus täita olulisi funktsioone. Mitmesugused farmakoloogiliselt aktiivsed ühendid, mis abistavad puuke nende vereimemise ajal ja ühtlasi suurendavad viiruste ja patogeenide ülekandumist sisalduvad teadlaste arvates just nn „tsementeerunud süljes“, süljes ja süljenäärmetes (nende hulgas valu vaigistavad, hüübimist takistavad, põletikuvastased ja immuunreaktsiooni pärssivaid toimeained, ensüümid, ja soonteergutid suurendavad vere juurdevoolu).

Puugid vajavad elunemiseks piisavalt õhuniiskust. Nad omandavad seda suu juures paiknevate organitega, need väljutavad ainet (ilmselt kontsentreeritud soolalahused), mis seob ümbritsevat õhuniiskust ja tänu millele puugid võivad mitu kuud nälgida. Puuk kühveldab seejärel niiskusega küllastatud aine pedipalpidega suhu ning ronib taas taimedele - verejahti pidama.

Hingamiselundid

Puukide hingamissüsteem on organsüsteemi läbiv trahheesüsteem, koosnedes peenikestest torudest ja nende avaustest- nimetatakse stigmadeks, mis juhivad õhu vajalike organiteni. Stigmad paiknevad tagumise ehk eelviimase paari jalgade vahel.

Ringeelundid (süda)

Puukide vereringet on vähe uuritud ja loetakse, et viimati mainitu tsirkuleerib vere, mida nimetatakse hemolümfiks, baasil ka läbi südame, mis arvatakse olevat kolmnurga kujuga ja ühe ehk kahe paari avausega, millest hargnevad 8 lühikest jalaarterit.

Närvisüsteem

Puukide tsirkulatsioonisüstem ja närvisüsteem on tihedalt seotud üsknes pearindmik on ilmselt närvivaba. Aju ja silmad paiknevad pearindmiku taga- seega tagakehal, need ei oma Ixodidae puukidel aga optilist nägemisvõimet, vaid orienteeruvad valgusärritajate (näiteks öö/päev) järgi. Tänu sellisele organite paiknemisele elavad pea kaotanud puugid edasi surres janusse ja/või nälga.

Lihased

Peamised organsüsteemid ja pearindmiku organid toimivad koos lihastega. Tugevad lihasgrupid paiknevad ka emaspuukide seljal, millede abiga puugid liiguvad gravitatsiooniväljas ja on võimelised seliseisust jälle jalgadele tõusma. Vastsetel on 3 paari jalgu ja nümfidel ning täiskasvanud puukidel 4 paari jalgu. Jalg koosneb neljast kuni 7 lülist: puus, trochanter (compare greater trochanter and lesser trochanter), femur, tibia, tarsus, ischium, metatarsus, carpus, dactylus (meaning finger), patella. Kõik jalad on liikumiseks, kuid esimese jalapaari tarsusel paikneb ka tunnetusorgan- Halleri organ.

Tunnetusorganid

Sobiva peremehe lähenedes aktiviseerib puugi sekretsioonisüsteem koos tunnetusorganitega, muutes puugi hoogsalt ärvelolevaks ja liikuvaks. Juuksesarnase koostisega välised tunnetusorganid asetsevad kehal, jalgadel ja ka suu ümbruses: enamik neist on maitsmis- ja haistmisorganid. Nende abiga eristavad puugid keemilisi ärritajaid (piimhapet, ammoniaaki higis, CO2 hingeõhus jne) fenoole, niiskust ja aromaatseid kemikaale, ning temperatuuri ja õhu vibratsioone seonduvalt soojavereliste loomadega.

Halleri organid

Organid lubavad puugil suunata oma vereloovutaja otsimist ja suhelda teiste puukidega. Selleks on neil eesmisel jalgadepaaril spetsiaalsed Halleri elundid. Halleri organitega võivad puugid hinnaguliselt rohkem kui 40le erinevale lõhnale reageerida.

Puugi reageerimiskiiruseks on murdosa sekundist- puutudes kokku toiduga (lõhnasobilik peremeeesorganism) haarab ta õhkusirutatud pedipalpidega kiiresti karvkattest ehk nahast (kaasa arvatud riietusest) ja hoiab kinni. Edasi hakkab ta otsima lähikontakti vereringega.

Täiskasvanud puugid toituvad, mistahes kehaosal eelistades peapiirkonda (kõrvad, kõrvatagused, pea ja kael). Mitte suguküpsed puugid (vastsed, nümfid) võivad toituda igal pool, kaasa arvatud kael, jalad, rind, kõht jne.

Kinnitumine ja toitumine

Esimese 24-36 tunni jooksul toimub tavaliselt kinnitumine: nad haaravad nahast pedipalpidega kinni, kallutavad keha 45-60 kraadi nurga all, läbistavad helitseeridega naha ning viivad kärsa sisse. Kärss (kehaosa, millega puuk valmistab ette toitaineid seedimisorganite tarvis) jääb puugi poolt eritatud „tsemendi“ sisse seniks kuni puuk toitub. Pedipalpid asetuvad söömise ajal naha peale (vt joonis allpool)


The feeding process of Ixodes holocyclus http://en.wikipedia.org/wiki/Ixodes_holocyclus#Domestic_animals

Puugid einestavad nii opossumite, pesukarude, skunkide, rebaste, koiottide, ilveste, oravate, kitsede, metssigade, kariloomade, näriliste, koduloomade, lammaste, hobuste ja inimeste ning maalt toitu otsivate lindude verest.

Puukide elunemine

Rohkem kui 90% oma elust veedavad nad “peremehest” sõltumatult avatud looduses, niitudel ja metsades. Hooajaline aktiivsus saabub koos ööpäevase temperatuuritõusuga plusskraadide poolele ehk märtsikuus, kui täiskasvanud puugid harrastavad toidu otsimist maapinna lähedal. Puugid liiguvad kuni meetrikõrguse taimestiku „latvadesse“ aprillis ja mai alguses kui temperatuur on madal ja õhuniiskus kõrge. Juuni ja juuli on madala õhuniiskuse periood ning puukide jaoks on äärmiselt energiakulukas taimedele üles-alla ronida. Teine aktiivsuse periood algab tavaliselt septembris-oktoobris, kui õhuniiskus ja ka õhutemperatuur on madalad liiguvad puugid maapinna lähedal kuni välistemp langus talvel sunnib nad pea liikumatuks. Lisaks perioodilisele aktiivsusele esineb neil ka igapäevaselt aktiivsemaid perioode ümbritsevast keskkonnast lähtuvalt ehk siis hommikuti ja õhtupoolikuti.... Puugihooaeg, see on puukide bioloogilise aktiivsuse periood, mis kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda oluliselt pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on 6-7 kraadi. Esimesed puugid ilmuvad kevadel kohe pärast lume sulamist. Puukide arvukus kasvab pidevalt ja kiiresti, saavutades maksimumi suvekuudel. Puukide arvukus sõltub ka ilmastikutingimustest. Oma elutegevuseks vajab puuk niiskust. Seega pikeneb puuhooaeg ja suurendab puukide arvukust ka niiske ja vihmane suvi. Võsapuugi ja laanepuugi bioloogilise aktiivsuse perioodid on teineteisest erinevad. Võsapuugi aktiivsusperiood on pikk: aktiivseid isendeid kohtab aprilli keskpaigast novembrini. Laanepuugi aktiivsusperiood kestab umbes 4 kuud (aprilli teisest poolest kuni juuli lõpuni), saavutades maksimumi mais ja juuni alguses ning edaspidi järgneb sellele pidev arvukuse langus ning suve lõpupoole neid peaaegu ei leidu. Sigimiselundid

Puukide sigimiselundid arenevad kuni nümfistaadiumini, seejärel areng peatub. Isaspuukide sigimiselundid on seemnesari (paariline), mis koosneb torukestest (seemnefolliikulid), kus arenevad spermatosoidid. Seemnefolliikulite ülesanne on spermatofoori moodustamine, st sarnaselt inimeste spermale koosneb puukide sperma kahest erinevast vedelikust, mille koostoime annab viljastusvõimelise seemnevedeliku. Emaspuukide sigimiselundid on kolmeosalised: munasari (paariline), munajuha ja sugutaskud, organid tagavad üheskoos söögist saadavate toitainetega (eriti proteiin) munarakkude kinnitumise, viljastumise ja arengu ning väljutamise.

Kopulatsioon: emaspuuk signaliseerib valmisolekut eritistega võõrustaja nahale ja isaspuuk, kes kohale jõuab positsioneerib ennast kõrvuti emaspuugi suguavaga. Isaspuuk viib oma lõugtundlatega spermatofoori emase suguavasse või kleebib neerusekreedi abil sinna lähedale. Peale kopulatsiooni asuvad emaspuugid innukalt toidupoolise kallale.

Munemine

Emaspuukidele tähendab see kiireid muutusi, millesse kaastakse ka Genéi organ. Genéi organ asub puugi peas ja täpsemalt osas, mille küljes on ka kärss. Genéi organ koosneb spetsiaalsetest torukestest, mis eritavad vahataolist sekreeti. Esmalt tuleb pea ja suguava asendit korrigeerida: selleks surub puuk Géné'i organi suguava ette, kõhu suunas nurga all, see sillutab munadele optimaalse väljumistee ja kaitse kuivamise eest. Munad väljutanud emaspuugid vahetavad värvi muutudes kas valkjas-kollakaks või luitunud beezi värvi, seda tänu väga kiirele munade arengule ja suurele munakogusele ning väga suureks paisunud Malphigi soontele. Emaspuukide ainevahetusjäägid jäävad suures osas väljutamata….

Arengutsükkel

Puugid munevad suurel hulgal mune, kuid väga vähesed neist elavad suguküpseks saamiseni. Täiskasvanud isaspuugid saavad suguküpseks peale söömist ja paarituvad söögiks kinnitunud emastega. Söönud ja paaritunud emaspuugid jätavad söögimaterjali ja asuvad seedima ning munevad loodusesse, tavaliselt kas maapinnal olevatesse pragudesse, prahi sisse (näiteks lehehunnik), kivide alla varjulisse kohta või teiste loomade pesadesse ja urgudesse, ühe munadekogumi (200 kuni 5000 ja rohkem) ning surevad. Areng on kolmejärguline: vastne, nümf ja valmik. Igaks kestumiseks on eelnevalt vajalik toituda. Munadest kooruvad looduses kolme jalapaariga vastsed, kes liiguvad toitumiseks mööda taimi kuni 1 meetri kõrgusele maapinnast. Verd söönud vastsed kestuvad kaks korda: nümfideks (lisanduvad 2 jalga) ja seejärel täiskasvanud puukideks (lisandub suguava), kusjuures tsükkel võib-olla väga suurte ajaliste kõikumistega 1 kuust kuni 3 ja enama aastani, olenedes suuresti ümbritsevatest keskkonnatingimustest (õhu temperatuur, niiskus, valgus jne). Igal nimetatud arenguetapil söövad nii vastsed, nümfid kui ka täiskasvanud puugid ühe mitmeid ööpäevi kestva söögikorra erinevate loomade (kaasa arvatud inimese) vereringetest. Puugid võivad elada toiduta 3-4 kuud. Külmemate temperatuuride puhul kuni 6 kuud…. . Puugid, kel ei õnnestu söögiks verd saada surevad arvatavasti nälga.

Mõju inimesele ja teistele elusolenditele

Puugid ei ole mitte ainult bakteritekandjad (vektorid), vaid ka reservuaarid puukide süljeeritistega (eeldatavalt) edasikanduvatele bakteritele (rickettsiae, borreliae, francisella jpt)

Puugid võivad nakatuda nimetatud bakteritega imedes ehk bakteritega nakatunud loomade verd. Haigusetekitajaid kantakse edasi nii arengutsükli siseselt (verdimenud vastne nümfile ja verdimenud nümf täiskasvanud puugile) kui ka munade kaudu...

Üheaegselt võivad puugid olla nakatanud rohkem kui ühe viirusetekitajaga, st et samaaegselt võib peremehele üle kanduda rohkem kui üks haigustekitaja bakter, kusjuures vastsed ja nümfid on haigustekitajate olemasolu korral eritistes sama ohtlikud kui täiskasvanud puugid.

Puukide vahendusel võib nakkus levida inimesele. Nakatunud puugil leidub viirusekandjaid teadlaste arvates süljenäärmetes ja süljes. Puukide süljes (ca 64-l liigil 840-st) võib leiduda ka mürke, mis põhjustavad puugihalvatust.

Haiguste levitajad

Puugid on olulised nakkushaiguste levitajad. Eestis on sagedased kaks puugiliiki: võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), kes levitab puukentsefaliiti. Puugid kannavad edasi katku, tüüfust, tulareemiat, kevad-suve entsefaliiti, puukborrelioosi, veiste babesielloosi jt haigusi. Nad levitavad haigusi viiruste, bakterite, vereparasiitide jt haigustekitajate poolt. Meil leidub puuke eriti rohkelt suve esimesel poolel ning eriti võsastikes ja metsaradade ääres, kus nad väljasirutatud esijalgadega ohvrit ootavad. Kui puuk on leidnud peremehe, siis otsib ta kinnitumiseks sobiva koha. Harilikult eelistavad nad kaela, loomadel aga kõrvasid, silmalaugusid, kubemeid jt kohti, kus ohvri nahk on kõige õrnem. Laanepuuk on üks olulisemaid kevad-suve entsefaliidi edasikandjaid, kuid ka võsapuugid võivad olla nakatunud. Kevad-suve entsefaliit esineb inimeste poolt asustamata paikades. Seda kannavad hiired ja teised pisinärilised. Puugid annavad nakkuse edasi ka munadele. Haigustunnusteks on nakatunul 10-15 päeva pärast ilmnev peavalu ja kõrgem temperatuur, millele võivad järgneda mitmesugused närvisüsteemi häired. See haigus võib lõppeda surmaga. Teine haigus, mida puugid rohkelt levitavad on veiste babesielloos, mille levitajaks on põhiliselt võsapuuk. Haiguse tekitaja on vereparasiit. Haigustunnused on loomade söögiisu vähenemine ja mõne päeva möödudes uriini ilmuv veri.

Puukide vahendusel inimestele (ja ka loomadele) edasikanduvad enavlevinumad haigused

Haigus/ Haiguse patogeen ehk põhjustaja organism

Babesioosis/ Babesia divergens

Colorado puugipalaviku viirus/ Coltiviirus

Erlihioosis/ Ehrlichia chafeensis/ E. equi

Krimmi-Kongo verejooksupalavik/	Nairovirus (Bunyavirida)

Lyme`i tõbi/ Borrelia burgdorferi

Puugihalvatus/ toksiin

Puukborrelioos/ Borrelia infections

Puukentsefaliit/ Borrelia species

Q palavik/ C. burnetii

Rocky Mountain spotted fever/ Rickettsia rickettsii

Tulareemia/ Francisella tularensis

Haigusnähud ja ravi inimestel

Kuigi haigustekitajaid on erinevaid esineb haigusnähtude puhul üsna suuri kokkulangevusi, vaatame kuidas informeerib inimorganism meid nakkusest: Puukentsefaliidi viirusega nakatumisel ilmnevad 1-2 nädalat pärast puugihammustust gripisarnased haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega. Need vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi tervistub. Ent umbes igal kolmandal nakatunul tungib viirus edasi ajju ja ajukelmetesse, mille võimalikud välised tunnused on: kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Soovitatakse koheselt arsti vastuvõtule minna. Ravi puukentsefaliidi vastu ei ole. Haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuniteedi, st haigestutakse ainult kord elus.

Puukide põhjustatud puugihalvatus - palavik, lihasvalu, nohu, peavalu, oksendamine, meningiit, kaela kangestus, entsefaliit, uimasus, segadus, nägemishäired, halvatus. Tuleb kiiresti ja otsustavalt tegutseda, sest paranemine saab hakata kui toksiine eritav puuk inimese küljest eemaldatakse.

Babesioosise, erlihioosise, Lyme`i tõve, puukborrelioosi jne haiguste võimalikuks raviks kasutatakse arvatavasti antibiootikume.

Ohu vältimise võimalused riigi tasandil

Riigi tasandil toimuvad järgmised peamised protsessid: 1)ohust teavitamine mitmesuguste kanalite kaudu: internetiportaalid ja päästekeskuste infomaterjalid ning tervishoiusüsteemi üksused; 2)vaktsineerimine puukentsefaliidi ennetamiseks; 3) Haigekassas kindlustatute diagnoosimine ja ravi võimalike puukide poolt edasikantud haiguste korral; 4)riiklik putukatõrjevahendite registreerimine ja tarvitatud koguste statistika; 5)infovahendus ja statistilised aruanded Euroopa Liidu seadusandliku dokumentatsiooniga seonduvalt.

Nii näiteks leiame internetiaadressilt: http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/Puugihaiguste_statistika.pdf järgmise info: 2009-ndal aastal registreeriti Eestis rohkem kui 170 puukentsefaliidi haigusjuhtu ja üle 1700 puukborrelioosi haigusjuhtumi.

Puukide vaatlemine-otsimine

Puukide korjemeetodit võib kasutada veendumaks, kas puuke teatud maa-alal käimas on. Selleks komplekteeritakse lihtne, paarist ligi meetripikkusest oksast ja paksemast 1 x 1 m neljakandilisest heledast kangast võrestik, mille nurgad kinnitatakse, sidudes kanga puupulkade ümber. Otstesse võib lisaraskused panna, et võrendik stabiilsem saaks. Ja edasi tõmmake kangavõrestikku mööda maad, jälgides samas, et oleksid täidetud esmased ohutusnõuded vältimaks puugi kinnitumist teie enda nahale/riietele. Hinnake seejärel kui suure maa-ala te läbisite ja lugege kangalolevad puugid kokku, saate näiteks linnas ehk siis 1 puugi 10 m2 kohta jne. Lugenud silmade abiga puugid kokku püüdke need jälle loodusesse õnnelikult tagasi lasta.

Puukide tõrje

Looduskeskkonnas toimib loomulik puukide tõrje väiksematel loomadel (rotid, hiired, oravad, kassid jne) ja lindudel igapäevase puhastamise (välja arvatud peapiirkond) käigus. Puugid on toiduks sipelgatele, mesilastele, herilastele, osadele lindudele. Ka seab piiratud liikumisulatus ja niiskusevajadus nõuded taimestikule- puugid kõrgete taimede ja puude otsa ei roni.

Inimtegevuse põhiselt eristatakse lihtsustatult keemilist ja bioloogilist tõrjet.

Puukide tõrje eesmärk on vähendada inimeste ja nendega kooselavate ja ekspluateeritavate koduloomade- ning lindude haigestumist ning surma. Otsustavaks saavad arvatavad teadmised puukide elutegevusest, edasikantavatest haigustest, olemasolevatest ravimitest kui palju on võimalik kulutada keemilisele tõrjele ning ökoloogilistest tagajärgedest.

Puuduvad andmed Eestis kasutatavate kari- ning metsloomade ja ka karjamaade ning teiste alade ulatusliku keemilise tõrje kohta. Küll aga teostatakse üleriigilist massilist keemilist tõrjet näiteks Ameerikas: alates DDT bait-box- idest (1960-ndad) kuni kariloomade sagedasele vannitamisele keemiliste tõrjevahenditega ning metsloomadele püstitatud puugitõrje-söödatornidega (metsloom pistab pea avast sisse, et süüa ning samal ajal käivitub keemiline tõrje). Ei ole keemilist tõrjet, mis oleks ohutu nii loomadele, inimestele kui ka keskkonnale.

Bioloogilise tõrje meetodiks võib pidada puukide loodusliku keskkonna haldamist inimestele soovitavas suunas.

Koduaia planeerimine

Koduaia läbimõeldud rajamine ja olemasoleva rikastamine erinevate, rohkelt eeterlike õlisid sisaldavate, taimedega. See omakorda loob lõhnaväravad liblikate, mesilaste, herilaste ja õhutoitereziimil olevate lindude tarvis. Hooldatud muruplatsid enimkasutatavate õuealade (näiteks kodumaja ümbrus, laste mänguväljakud jne) tarvis, mis vajavad vähe lisakastmist, väetamist ja pestitisiididega töötlemist. Metsloomade ligipääsu kitsendamine koduaiale (aiaga piiramine). Võimaluse korral tuleks ka lindude pesakastid kodumaja lähemast ümbrusest veidi kaugemale toimetada, vältimaks lindude poolt igapäevase puhastuse käigus allaloobitud nn ”lendavate puukidega” kokku sattumist. Koduloomade igapäevane puugikontroll.

Bioloogilised tõrjevahenditena võib püüda puukide kinnitumise ennetamist. Selleks soovitatakse lõhna suhtes ülitundlike puukide tarvis rohkelt eeterlikke õlisid sisaldavaid värskete taimede elumahla kehale ja riietele määrida, nagu saialill, takeetes, basiilika, oregaano, piimanõges, suur mungalill (Tropaeolum majus), piparmünt, rosmariin, soolikarohi (Tanacetum vulgare), salvei, tüümian, lavendel, sibul, murulauk, sidrunirohi, küüslauk. Kui aga soovitakse kasutata tööstuslikult ehk kodusel teel kontsentreeritud eeterlikke õlisid (piinia- ja seedriõli on kasutusel näit USA armees erinevate putukate tõrjevahendina) siis tuleb jälgida isiklikke ettevaatusabinõusid, nii näiteks on eukalüptiõli omalkäel tarbimine lastele väga suure ohu allikaks, sellele võivad lisanduda erinevad allergiad.

Ohu vältimise võimalused üksikisiku tasandil

Matkamine, jahil ja kalal käimine, looduses viibimine (metsad, muruplatsid, taimed, mullapinnad ja kiviklibud ning lehehunnikud) ning mängimine ja sportimine, lähikontaktid koduloomadega suurendavad ohtu saada puukide vahendusel haigusetekitajaid.

Puugi hammustuste isiklik ennetamine

Puugi hammustust võib püüda regulaarselt ennetada: võimalusel kanna pikki heledaid pükse, mille alumised otsad võiks veel ka jalanõude sisse torgata ehk heledat pikkade varrukatega särki avastamaks ringi ekslevaid puuke muidugi tuleks üle kontrollida ka kehapind (kaasa arvatud kõrvatagused ja kaenlaalused jne) ning kinnitunud puugid eemaldada koheselt, kasutades vajalikke ettevaatusabinõusid.

Ennetamine käib täiskasvanud puukide võimaliku avastamise kohta: munade- ja nümfistaadiumis on puugid kui väiksed mustad täpikesed ja nende avastamine kehalt ja riietelt palja silmaga ei pruugi õnnestuda.

Ettevaatusabinõud ja esmaabi puugi eemaldamiseks

Kui leiad puugi, kes on nahale kinnitunud , siis


Ära

  • satu paanikasse
  • stressa puuki, st kratsi, tiri, pigista või muul moel ürita vigastada kinnitunud puuki, sest puuk võib eritada nahasse sülge
  • pane kinnituskohale muid keemilisi vahendeid peale desinfitseeriva toimega vahendite
  • ürita puuke uputada, sest nad hingavad iga viie tunni tagant ühe korra

Puugi eemaldamine

  • kaitse oma sõrmi kokkuvolditud paberrätikuga või kasuta kummikindaid
  • võimaluse korral kasuta puugi eemaldamiseks spetsiaalseid pintsette ja/või suurendusklaasi
  • haara pintsettidega võimalikult nahapinna lähedalt
  • tõmba puuki pintsette kasutades kindlalt ühtlase survega otse ülesse, eemaldamaks puugi koos lõugtundlatega.
  • ära lömasta puuki, kuna tegemist võib-olla haigusetekitajaid kandva puugiga siis sisaldavad neid ka puugi kehavedelikud (kaasa arvatud imetud veri)
  • kui puugi pea jääb naha sisse, siis püüa seda eemaldada nagu pindu,
  • kasuta kinnituskoha desinfitseerimiseks enne ja pärast puugi eemaldamist antiseptilisi vahendeid
  • pese peale puugi eemaldamist käed ja pintsetid
  • märgi puugi eemaldamise aeg kalendrisse ning kontrolli puugi eemaldamise kohta 30 päeva jooksul, avastamaks võimalikke haigusnähtusid
  • kontakteeru oma perearstiga, kui ilmnevad haigusnähud ja tekib ravi vajadus
  • võimaluse korral säilita puuki , kas 70 kraadi kanguses alkoholis kaanega kindlalt suletud nõus või ehk sügavkülmas – 20 kraadi juures.

Esmaabi koduloomadele

Sarnaselt inimestele, ilmnevad võimalikud puukide poolt edasikantud viiruste nähud ka koduloomadel. Aga milliseid väliseid asjaolusid siis loomade puhul tähelepanelikult vaadelda: jalgade nõrkus (algab tavaliselt tagajalgadest), ebakindel kõndimine, helitu haukumine/näugumine, kiire häälekas hingamine, köhimine, liigne ilastamine, oksendamine jne mis annavad alust arvata, et tegemist on puugihammustusest tingitud haigusnähtudega. Sarnasel inimestega tuleks ka loomadel leida ülesse võimalikud kinnitunud puugid, need võimalikult ohutult eemaldada ja pöörduda loomaarsti poole.

Puukide levik Eestis

Puukide levik on seotud metsa- ja võsaaladega. Puuke võib leida nii inimtegevusest mõjutatud elupaikades kui ka suuremates metsalaamades. Eriti arvukalt on neid salumetsades, mida iseloomustab rikkalik põõsa-ja rohurinne, samuti rohke lehekõdu. Puukide elupaigalise leviku tundmine võimaldab inimestel vältida nende massilise paljunemise koldeid nagu lepikud, tammikud, rikkaliku lehekõduga kuuse-segametsad ja lehtpuuu valdavusega salumetsad. Laagri- ja ajutiseks peatuspaikadeks tuleks valida puukidest väheasustatud alad - kuivad okasmetsad, liivikud, aruniidud ja kadastikud. Puuk on Eesti sega- ja lehtmetsade, puisniitude ja heinamaade tavaline elanik. Eestis levinud puugiliikidest on haiguste levitajana ohtlikud võsapuuk (Ixodes ricinus), keda võib leida kogu Eestis ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), kes elutseb Pärnu-, Valga-, Võru-, Põlva-, Viljandi-, Tartu-, Jõgeva-, Ida-Virumaal ja Läänemaal. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Viimaste aastate jooksul on puuke leitud ka linnaparkides ja väiksematel haljasaladel.



Pilte

Välislingid

Mall:Link FA