Kelgutamine

Kelgutamine on talispordi ala.

Esimesed teated kelgutamise kohta pärinevad 1480. aastast Norrast. Laialdasemalt hakati kelgusporti harrastama umbes 1520. aastal Kesk-Euroopas. Esimene kelgurada ehitati valmis Šveitsi Alpides 1879. aastal. Rahvusvaheline suurvõistlus kelgutamises toimus esimest korda 1883. aastal Davosi-Klostersi üle 3 kilomeetri pikkusel rajal. Osalejaid oli Hollandist, Saksamaalt, Šveitsist, Inglismaalt ja isegi üks paar Austraaliast. Võitjaks tuli šveitslane Peter Minschi. Kelgutati kõige tavalisema istekelguga.

1884. aastal projekteeris inglise major W. H. Bulpett Sankt Moritzi lähedale Cresta külla 1200 m pikkuse kelguraja, millest sai aastakümneteks kelgutamise Meka. Niinimetatud Cresta Runi rada oli kuulus üle maailma.

1913. aastal asutati Saksamaa, Šveitsi ja Austria kelgutajate eestvedamisel Dresdenis esimese rahvusvahelise kelgutamisühing, mis juba järgmisel aastal korraldas esimesed Euroopa meistrivõistlused. 1923. aastal asutati Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon, mille juurde moodustati kelgutamisühing. Iseseisev Rahvusvaheline Kelgutamisföderatsioon (FIL) asutati 1957. aastal.

Vaata ka

• Kelgutamine 2010. aasta taliolümpiamängudel

Välislingid

• Rahvusvaheline Kelgutamisföderatsioon