Arutelu:Aili Paju: erinevus redaktsioonide vahel

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Asti~etwiki (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Väärinformatsioon'''
*[[Kristiina Tõnisson]]. Maris Parkeri kiindumused. – ''Noorte Hääl'', 18. märts 1979 (retsensioon raamatule "Merkuuri tütar")
*[[Hans H. Luik|Hans Luik]]. Tugev debüüt. – ''[[Noorus]]'', 1979, nr 7, lk 15 (retsensioon raamatule "Merkuuri tütar")
Need retsensioonid ei saa olla raamatule, sest raamat ilmus alles 1983 (Eesti kirjarahva leksikon, 1995, lk. 393.)

Keegi mitte eriti arukas inimene pole taibanud, mida tähendab sõna "Välislingid". Ma kahtlen, kas kogu selle tsitaadilasuga on yldse midagi mõistlikku peale hakata - kui just mitte tõestusena, et ka meditsiiniharidus ei taga võimet reaalsusega adekvaatselt suhestuda -, aga las see laam olla siin tallel. --[[Kasutaja:Oop|Oop]] 19. veebruar 2010, kell 22:53 (UTC)
Keegi mitte eriti arukas inimene pole taibanud, mida tähendab sõna "Välislingid". Ma kahtlen, kas kogu selle tsitaadilasuga on yldse midagi mõistlikku peale hakata - kui just mitte tõestusena, et ka meditsiiniharidus ei taga võimet reaalsusega adekvaatselt suhestuda -, aga las see laam olla siin tallel. --[[Kasutaja:Oop|Oop]] 19. veebruar 2010, kell 22:53 (UTC)



Redaktsioon: 11. juuli 2010, kell 13:06

Väärinformatsioon

  • Kristiina Tõnisson. Maris Parkeri kiindumused. – Noorte Hääl, 18. märts 1979 (retsensioon raamatule "Merkuuri tütar")
  • Hans Luik. Tugev debüüt. – Noorus, 1979, nr 7, lk 15 (retsensioon raamatule "Merkuuri tütar")

Need retsensioonid ei saa olla raamatule, sest raamat ilmus alles 1983 (Eesti kirjarahva leksikon, 1995, lk. 393.)

Keegi mitte eriti arukas inimene pole taibanud, mida tähendab sõna "Välislingid". Ma kahtlen, kas kogu selle tsitaadilasuga on yldse midagi mõistlikku peale hakata - kui just mitte tõestusena, et ka meditsiiniharidus ei taga võimet reaalsusega adekvaatselt suhestuda -, aga las see laam olla siin tallel. --Oop 19. veebruar 2010, kell 22:53 (UTC)

Välislingid

Eesti Kirik, 28. Märts 1991 Vastab Aili Paju

Kas Te usute Jumalat? Kui jaa, siis missugune Ta on? Kui ei, siis miks ja – keda või mida Te usute? Kas ma usun Jumalat? Uskumine on minu jaoks väga keeruline küsimus. Vastan nii – ma tunnen, et Jumal on olemas. Mu ema oli sügavalt usklik inimene. Sellelt ausalt ja töökalt põlvkonnalt oli võetud kõik - oma kodu, lähedasd inimesed, vaevaga kogutud varandus.Julmas ülekohtus elades polnud neil kelleltki kaitset loota. Ainsaks lohutajaks ja ülendajaks oli Jumal. Mäletan meie väikese toa harrast õhtust vaikust – ema palvevaikust. Tema oma loomulikus headuses ei sundinud mind ega avaldanud survet mu hingele. Kui igapäevaelu oli täis korraldusi, mida tüdrukutirts pidi vastuvaidlematult täitma:”Söö kõht täis! Pane end soojalt riidesse!” Ja nii edasi, siis mu kujunev vaimne elu ei tajunud kordagi (vähemalt mitte avalikult) survet. Olen talle selle eest lõpmata tänulik, tänaseni on jäänud mulle eeskujuks tema lugupidav, isegi aukartlik suhtumine teise inimese vaimu ja hinge. Noor inimene, terve ja tegutsev, ei mõtle tavaliselt jumalikes mõõtmetes. Nii mõnigi kord veeretas elu ette teatud katsumusi. Toon ühe näite. 60. aastate algul toimus ühes vaikses kirikus mu lapsepõlvekaaslaste leer. Õppisin tol ajal ülikoolis, mindki kutsuti pidulikule toimingule. Rituaali kohaselt (ja minu jaoks täiesti ootamatult) tuli kõigil palves põlvitada. Mina ei olnud selleks valmis ja seisin kirikus nagu üksik toonekurg põlvitava koguduse keskel. Kirikupeale käis ilmselt mu käitumine närvidele. Hiljem ütles vöörmünder mulle mõned sõnad kõrkusest ja nõutavast alandlikkusest. Kuid ma ei olnud kõrk, pigem õnnetu. Mäletan, kui sõitsin bussis Tartu poole, tegin enesele selgeks, miks ei saanud tol hetkel põlvitada. Sisemine vajadus laskuda põlvili, hinge alandlikkus kasvab iniemses seestpoolt, väljastpoolt saab teda aidata, suunata, selgitada, kuid mitte sundida. Nii et, minugi pöördumine Jumala poole algas pikkamisi. Võimalik, et see kõlab kummaliselt, kuid see toimus tegeldes ja süvenedes teaduslikesse probleemidesse. Jumal on minu jaoks Kõiksuse ja Kirgastunud Elususe sümbol. Olen veendunud arstiteaduse rajal astuja ja usun, et siia maailma tulles on igale inimesele kaasa antud vaba tahe ja valikuvõimalus. Elades oma inimlikku elu, töötades ausalt ja tõemeeli omandab inimene kogemusi. Kui juhtub, et ta pöördub oma teelt, teeb midagi valesti, saab ta varem või hiljem karistada. Elukogemused ja karistus saadab inimest, perekonda, rahvust, riiki. Inimese vaimne ja hingeline arenemine, tema kirgastumine on minu jaoks pikaldane protsess. Kuid tõesti,ma tunnen ja tean, et Jumal on olemas. Vastus kolmandale küsimusele peaks ära jääma, kuid lubagem mõtetel pisut mängida. Kui ma ei usuks Jumala olemasolusse ja oleksin seotud arstiteadusega, siis selgitaksin materialismi (ja ateismi) õpetavatele inimestele, et ükski eluala, ükski valdkond pole võimeline arenema ilma opositsioonita. Kui mitu põlvkonda arste on õpetatud nagu kotis, mille suust on religioonide kohta sisse topitud valimatult - mida? Nad ei tea isegi seda, et Luuka Evangeeliumi on kirjutanud väga tark ja võimekas arst. Pean üheks kaunimaks Luuka evangeeliumi 11. Peatükis Jeesus Kristuse mõjustujuttu lambist. Loeksin ette laused, mis võiksid olla igale arstile kreedoks:”Ihu lamp on su silm. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta aga on vigane, siis on ka su ihu pimedust täis. Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!”(Lk.11,34-35). Suure mõistmise tarkust ja kõikehõlmavat soojust õhkub neist lausetest. Kas tänapäeva ravikunsti kriisi üheks põhjuseks pole mitte nende jumalike tõdede kui alustalade puudumine...


Kalju Lomp. Silmast silma. Rahva Hääl, 27. märts 1993

Oleme lapsepõlvetuttavad. Mäletan, sa mängisid ja laulsid orkestris, olid mitmekordne Eesti meister, isegi rekordiomanik neidude odaviskes. Kohtla-Järve mõjub su eluloos kuidagi eksootiliselt. Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et Kohtla-Järve aja korraldas mulle ülimalt heatahtlik saatus. Emal oli noil aegadel raske, kummitas isegi nälg, kuid mina, mõeldes Kohtla-Järvele, tunnen suurt vabadustunnet ja rõõmu. Sinna ei pagenud üksnes noored emad, pärast sõda varjusid sinna ka potentsiaalsed suured isiksused. Koolis õpetasid mind Heino Kaljuste, Valdo Pant, kirjandusõpetajaks oli koloriitne E. Kivimäe, kelle kuju on Silvia Rannamaa raamatutest tuttav.Kohtla-Järve oli sel ajal tugevate noorte lootuste linn, ma ei mäleta sealt ühtki elujuhtumit, mis oleks ajendatud tigedusest või kadedusest. Nagu provintsis ikka, tegelesime meiegi kõigega. Mängisin Jaan Jõgi juhitavas orkestris, mis napsas vabariiklikul ülevaatusel muide suurte eest II koha, mängisin arvestatavalt malet, võrk- ja korvpalli, viskasin oda, proovisin kätt joonistus- ja kirjandusvõistlusel.Imetlen tänaseni oma noori õpetajaid, kel jätkus alati tahtmist meiega nii palju tegelda. Igatahes Kohtla-Järvel äratatud mitmekülgsus kulus edaspidises elus väga ära, usk inimeste headusesse sai tugeva põhja alla. Kuidas sa teadusse sattusid? Mis sind arstiteaduskonda viis? Ülikoolis läheb esimene kursus ikka kohanemiseks. Nii minulgi. Kõikvõimalikud peod – ma mängisin orkestris lisateenimiseks edasi, üritused, kaks korda aastas eksamid. Ühel hommikul tundsin, aitab, ma pole tulnud siia lendlema.Keskkooli kaitsev kest oli maha varisenud, veritsev mina otsustas hakata ellu tõsiselt suhtuma. Ühiselamutoas elas 10-15 inimest, raamatukogud olis rahvast täis, kõrtsides joobnute sumin. Nii jõudsin labori pingsasse, täidetud vaikusse.Armastan tänaseni seda Vaikust.Ma ei jäänud nn. elust eemale, kuid tüür oli minu käes.Mind kutsuti kaineks boheemlaseks. Siis töötasin kaks aastat õpetajana, mängisin orkestris edasi, mis tegi moraalijüngritele peavalu, ja tulin tagasi Tartusse arstiteaduskonda. Asusin täitma lapsepõlveunistust. Mulle sai osaks elu raskeim, kuid huvitavaim aeg.Tegin kaks kursust ühe aastaga ja asusin tööle molekulaarbioloogia laboris. Mul olid toredad, teadusesse jäägitult kiindunud kaaslased: Richard Villems, Risto Tanner. Olime tulevase akadeemiku Artur Linnu esimesed õpilased, nii tema jaoks kui ka enese arvates erilised, mis pani meid meeletu energiaga töötama. Kollegiaalsus omavahelistes suhetes, ausus, visadus – neid vilju lõikavad minu õpilased, need omadused pärinevad sealt laborist. Miks sa molekulaarbioloogiasse ei jäänud? Sa oled valinud hoopis teistsuguse tee. Ma ei ole seda veel lõplikult lahti mõelnud, miks lahkusin. Näiliselt sai määravaks juhus.Et püsiksime rohkem biokeemia juures, hangiti Villemsile ja mulle laborandikohad.Mina sattusin abistama prof. A. Kliimani. Sukeldusin hormoonide biokeemiasse järjekordse huviga. Asusin ninatargalt täiendama kehvavõitu metoodikat, avastasin, et sel aparaadil saab määrata teisigi hormoone. Mind utsitati takka, metoodika paranes.Kuni hetkeni, mil mõnele sai selgeks, et olin iseseisvalt valinud siit enesele kandidaaditöö teema. Suviti töötasin Käärikul arstina, iga sportlane tuli mulle vastu. Nende veri voolas katsutisse, õhtul sõitsin Tartusse, määrasin öösel vereproovid ja hommikul olin Käärikul tagasi.Ülikooli lõpetamisel olin jõudnud huvitavate andmeteni sportlaste hormonaalsest kohanemisest. Mind kutsuti tööle ülikooli, õpetasin üheksa aastat biokeemia ja kuus aastat taastusravi arstiteaduskonnas.Doktoratuuri mind ei lastud, see-eest korraldati paras nõiajaht doktoritöö eelkaitsmisel. Nüüdseks on mu juhendamisel kaitsnud hormoonide biokeemiast ja stressiga kohanemise alal üksteist noort inimest. Nad töötavad kas õppejõuna, teadurina või kliinikus arstina. Noori haritud inimesi tuleb meie laborist veelgi. Kuidas sa loodusravi probleemide juurde jõudsid? Kui ühiskond midagi pooleli jätab, olgu siis põhjuseks nimetatud poliitika või majandus, siis selle „midagi” viib edasi intuitsioon, looming, kunst. Teadlased on praegu väga vaesed, sealhulgas ka meie. Mul pole juba pikemat aega raha olnud uute kirjandusallikate hankimiseks, rääkimata aparaatidest või teadusreisist. Kuid parafraseerides Francisco Goyat – „Uinuv mõistus sünnitab koletisi” — valisin mitte virisemise ega sehkendamise, vaid oma tee. Praegu vaadatakse lotusrikkalt läände, nagu varem vaadati itta. Ma otsustasin hoopis vaadata Eesti sohu. Eesti metsades ja soodes kasvab unikaalseid ravimtaimi, mille toime on teaduslikult teadmata, kuid tuntavalt mõjuv. Valisin uuringuteks nii tundliku elundi, nagu seda on süda, ja jälgime sel lihasel ravimtaimede toimet. Tulemused on üllatavad ja meile lootustandvad. Kirjapanekud loodusravist on inspireeritud mõttest inimeste tervisele. Olen hommikuinimene. „Aed kui apteek”, samuti „Loodusravi” on kirjutatud kevadistel vaiksetel varahommikutel, armastuse ja lootusega, et neist oleks inimestele ka kasu. Ma tean päris mitut inimest, kes on kannatlikult oodanud su „Merkuuri tütrele” järge. Nüüd võtsid kätte ja kirjutasid mälestusi Betti Alverist. Millises rollis sa end kõige paremini tunned? Mida kavatsed edaspidi teha? Järg tuleb, kindlasti tuleb. „Betti, kibuvits õitseb” on kirjutatud hingepiina ja kohustusega. Austades oma Suuri, ei tohi teha neist puuslikke. Minu jaoks jääb Betti Alver elavaks inimeseks. Oma parematel päevadel põlgas Betti Alver hingepõhjani kõike ülespuhutut, kunstlikku. Tal oli eriline vaist vale suhtes, lõikava irooniaga puhastas ka oma ümbrust. Me kõik vananeme. Hakata tegema rasket skleroosi põdevast Betti Alverist kipskuju, iidolit, ei ole aus. Mu fragmentaarium on kirjutatud tema kaitseks, elavana hoidmiseks. Vastates su viimasele küsimusele, tunnistan ausalt, et olen kõige tervem ja ehtsam mõtiskledes ja kirjutades. Mul ei ole enne kirjutama asumist väga kindlaid eesmärke, need vormuvad töötamise ajal. Tähelepanekuid elust on muidugi palju, nende üle tuleb veel mõtiskleda. Unistan vaikselt võimalusest asuda kirjutama, ja ajakell näitab, et see võimalus avaneb õige pea.


Anne Veskimeister. Mil moel ammutada elujõudu? Terviseleht, 1. Märts 2005

Dr. Aili Paju, olete siiani kirjutanud loodusravist, ravimtaimedest – mis sundis nüüd kirja panema oma mõtted psühhosomaatikast? Psühhosomaatika üritab valgustada inimese keha ja hinge vahelisi seoseid, oleks hea, kui neid teadmisi rakendataks ka loodusravis, üldse meditsiinis. Juba tudengipõlves sai mulle selgeks, et tulemuslik ravi eeldab terviklikku lähenemist inimesele, edaspidises töös püüdsingi sellest põhimõttest kinni hoida. Kehalised häired (valu, põletik jt) on pahatihti seotud inimese sotsiaalsete või hingeliste üleelamistega, mis vajavad samuti lahtirääkimist, teinekord turgutamist, aga igal juhul korrastamist. Kõik selleks, et inimese enese sisemine energia elavneks, et ta muutuks taas aktiivseks – üksnes nii õnnestuks tal tõeliselt tervistuda. Meil kõigil võiks olla rohkem julgust rajada veendumus millelegi, mis peitb meis enestes. Puudutate temaatikat, mille mõistmiseks ja tajumiseks peab olema püiisavalt elukogemust, et seda lõpuni aduda.Kellele te oma raamatu mõttes adresseerisite (meedikutele, tavainimestele)? Raamatu kirjutamise ajal mõtisklesin tõepoolest, kes võiksid keha ja hinge seoste vastu huvi tunda ja siis kujutlesin, et selleks võiks olla väike mõttekaaslaste ring. Olin tõesti üllatunud, et huvi selle teema vastu on suur on: pooleteise kuuga sai raamatu tiraaž praktiliselt läbi. Lühidalt, raamat on kirjutatud mõtlevatele hingesugulastele, kel on tulnud üle elada mittemõistmist, arusaamatusi oma elus, suhetes, töös. Teadmaks ühistundes, et igas inimeses võib peituda õrn, kannatav, arenev hing, ja et teadus alles hakkab tema vastu huvi tundma. Minu üheks lemmikpeatükiks Teie raamatust oli „Inimisikuse arengu psühhosomaatilisi aspekte”, kus käite läbi inimolendi vaimse arengu kogu maise elu läbilõikes ja jõaute vanaduse väärtustamiseni. Miks teie arust on meie ühiskonnas väärtustatud mitte vanadus, vaid nooruse uljus? Soomlastel on mõnus vanasõna: noor on küll ilus, aga vana on tark. Noorte ja meeste ületähtsustamine, eakate ja naiste kõrvaletõrjumine eluliste probleemide lahendamisest on meie tillukese ühiskonna tragöödia ja arengu suurim pidur.Meie rahvas liiguks tõepoolest edasi siis, kui ühiskonnaellu kaasataks rohkem kõigi inimeste parimaid omadusi: eakate ettenägelikkust ja elukogemust, naiste sügavamat elutunnetust, noorte riskijulgust, meeste otsustusvõimet ja julgust. Küpses täiskasvanueas (50-ndates) toimuvad organismis pöördelised muutused...füüsiliselt nõrgenevale inimesele antakse teada, et tema olemus ei sõltu niivõrd välistest oludest, kuivõrd neist väärtustest, mis ta on enesele andnud ja ise avastanud. See väide on vastuolus meie igapäevaeluga, mis sunnib olema aina edukam (materiaalselt) – kas sellepärast ongi meil nii palju kibestunud ja kurje inimesi? Miks suudavad nii vähesed oma elu väärtustada ja sõltuvad ikka välistest mõjudest? Inimeste kibestumise tegelik põhjus peitub suuresti noore riigi vigasevõitu seadustikus. Kõrgemasse võimuorganisse pürginuteni pole sageli veel jõudnud, et nende püha kohus on olla rahvateener. Seni, kuni kõrgemal tasemel valitseb organiseeritud ebaõiglus, on inimestel raske end väärtustada. Mis laevakaptenid need on, kes tõstavad enesele järjest rammusamaid palasid ette ja hoiavad alamaid näljapajukil? Kuidas saab kõnelda demokraatiast, kui meie kodanike aktiivsus on alla surutud, viidud kohati päris nulli. Näiteks, meie inimestel pole isegi elementaarset õigust riigikoguliikmeid tagasi kutsuda.Inimesed ootavad valitsejailt ausust, suuremeelsust, põhjalikkust, vastu vaatab labane ahnus, pealiskaudsus, ükskõiksus. Mida soovitae inimestele, kes on kuldses keskeas saanud tunda raskeid üleelamisi(kaotanud elukaaslase, töökoha, tunnustuse) ja kes ei suuda anda endale võimalust elust rõõmu tunda? Kuidas mustast august välja saada, kui puudub pidepunkt (nt. lapsed, sõbrad, head inimesed su ümber)?

Teie küsimus meenutas mulle üht lugu oma praktikast. Maainimene kaotas ootamatult elukaaslase, ta ei saanud kuidagi õnnetusest üle. Süda streikis, klipnääre reageeris üle, tekkisid kinnismõtted.Oli parajasti veebruarikuu lõpp, kui ta sattus minu juurde ja peale ravimteede soovitasin tal lasta kodus üles seada paar kuldnokapuuri ja oodata kevadisi laululinde. Patsient pidas mu soovitust küll tobedaks, kuid täitis selle. Neli kuud hiljem sain kirja, kus mind tänati. Kuldnokad olidki tulnud, laulsid, pesitsesid ja inimene, huvitav küll, paranes. Loodus on meie rahval veres. Uskumatult palju elu avardavat ja kaunist avaneb meile teiste elusolenditega – taimede, lindude, loomadega suheldes. Haruldase energia poolest on rikas muusika, palve, targa inimese raamat – see kõik on meie jaoks.Aga tõeliselt ammendamatuks tervise korrastajaks ja taastajaks jääb ikkagi meie eriliselt mitmekesine loodus. Hoidkem siis inimest, hoidkem loodust!


Maaleht. Neljapäev 10. jaanuar 1991 Aili Paju ISE KÜSIN, ISE VASTAN

Kas lugesid, kuidas üks professor pahandas loodusravijatega, et minnakse punapeedimahlaga leukoosi vastu? Lugesin küll, ja ei jõua ära imestada, miks nii loomulik ja enesestmõistetav asi ükskord ka pärale ei jõua. Meditsiin kasutab raskete haiguste vastu võimsaid ravivahendeid. Operatsioon, kiiritus, keemilised preparaadid. Selle ravi käigus inimene ise ja ta tahe ei osale, ta jääb passiivseks. Loodusravivõtetetga (olgu nendeks siis taim- või vesiravi, toit- või nõelravi) ergutatakse inimese enese elujõudu, inimene muutub aktiivseks. Siin ei võidelda haiguse vastu, vaid hoopis tugevdatakse organismi kaitse- ja kohanemisjõudu, et ta suudaks vastu pidada ja edasi elada. Loodusravi peaksid valdama ja määrama inimestele meedikud, arstid, velskrid, medõed. Kuid viis aastat tagasi saatis arstiteaduskonna partokraatia laiali populaarseima üliõpilasringi, kus tegeldi loodusraviga (parimatel päevadel ulatus ringiliikmete arv 80-ni). Seda viga pole senini parandatud.Mis siis imestada, et tühja koha on haaranud isehakanud, UFO-de sõbrannad jt. Milline on sinu suhe loodusega? Näib, et soe ja mõistetav. Põlvnen maainimestest, põnnina vestlesin puude, lillede, loomadega ja mulle tundus alati, et nad said minust aru. Ka lemmikkangelased olid loodusraamatutest, sipelgatest tiigriteni. Mõni aeg tagasi sain enesele maakodu, selgus, et koos väikeste üürilistega – linavästriku, suitsupääsukeste, karmiinleevikese ja aed-roolinnu perega. Pööningul elutseb kärp, seinalaudade vahel ümisevad kimalased. Algul vaadati mind üle, pandi ka proovile, usalduse võitmiseks kulus mul terve nädal. Taimeriik on ettevaatlikum, suhtlemisaldid on oma käega istutatud puud-põõsad. Kuid kõige keerulisemaks osutusid suhted viisteist aastat söötis olnud maaga. Nii minul kui ka naabritel ja sõpradel kulus palju jõudu ja hoolt, sai kõvasti higi valatud, enne kui maa omaks võttis. Alles eelmisel suvel, kui seisin varahommikul poolunisena põllupeenra servas, tundsin, et Tema Heldus Maa võttis mu lõpuks jutule, maa oli hakanud energiat jagama. Võib vaid jõudu soovida noortele talumeestele, kes on asunud räämas ja vängetest dopingutest kurnatud maad üles töötama. Kuid teist teed meil pole, taastatud maa ja mets on meie pääsemine. Välismaal tuntakse huvi meie loodusravi ja rahvameditsiini vastu. Kuidas sa veel siin püsid? Jah, sealne huvi on suur ja kutsutudki on korduvalt, kuid... Mu hea tuttav ütles, et tema ei saa õhku tõusnud lennukis kuidagi magada. Niipea, kui silmad kinni paneb, tekib tunne, et lennuk võib alla kukkuda. Samasugune kohaloleku- ja ärkveloleku tunne saadab ka mind. Kuhugi ei sõida ma enne, kuni Eesti pole iseseisvaks saanud! Olen täidetud kompromissitust usust, et kõige tähtsam on praegu taastada meie eneseväärikus. Kogu meie poliitika ja majandussüsteemi kohus on anda rahvale tagasi ta enesetunne ja eneseväärikus. Demagoogilised jutud leplikkusest ja järeleandlikkusest üksnes nõrgestavad pöördumatult meie rahvuskeha. Nagu oleksid eestlased lollikeste kari, kes peab santima võõrast, valelikku, halastamatut süsteemi, et elada. Niisugust kannatustest ja tööga karastatud rahvast annab tervelt maakeralt otsida. Meil tuleb luua kord iseeneses ja oma süsteemis. Seni, kuni meid ei peeta võrdväärseteks partneriteks, vaid püütakse hoida kerjuse seisundis, tuleb sellele kogu oma vaesuses ja hingesuuruses vastu seista. See on meie rahvuskeha tugevuse taastamiseks oluline, et meie töö viljad (ka vaimsed) ei kaoks lagastavasse, täitmatusse kurku. Kuidas sa suhtud sensitiividesse, teadjatesse? Mulle on eluaeg andekad, võimekad inimesed meeldinud, jõudumööda olen püüdnud neid aidata. Üliõpilaspõlves külastasin Lõuna-Eestis tuntud teadjaid, tarku, huvi bioenergeetiliste nähtuste vastu on olnud püsiv.Igal taimel, loomal, inimesel on oma isiklik bioenergeetiline kood, väli. Seda on võimalik arendada, avardada, et suhelda inimestega, maailmaga sügavuti. Inimeste sensitiivsus, võime tunnetada sügavalt loodust, maailma, inimesi on vaid eeldus teadjaks saamisel. Siin maailmas on andekate inimeste valikuvõimalused suuremad kui muidu, kuid nende ette veeretatakse ka enam võimalusi eksida. Tõepoolest, sensitiivsed võimed on vaid eeldus targaks saamisel. Kui inimene on ebaküps ja pole jõudnud läbi suure töö ja kannatuste küpseda, mängib ta enese maha. Ta võimed muudetakse äritegemiseks, ta taotleb võimu, tast saab jantleja.Kogu andeaur läheb vile peale. Suurimad nende seas teavad, et kogu elu on teerajal olek, et pole midagi tähtsamat kui areneda, täiustada oma võimeid teiste inimeste jaoks. Ehk lühemalt – kordagi pole ma kohanud lobisevat, end reklaamivat, valetavat teadjat. Teadja ON. Nende, peaaegu alati vaiksete inimeste lähedus toimib inimestele korrastavalt ja rahustavalt.Nad ei kõnele kunagi armastusest, kuid inimesed pöörduvad nende nagu päevalilled päikese poole. Reeglina on nad elanud paikselt, toimekalt ja mõtisklevalt. Nendega suhtlemine annab alati inimesele lootust, avardab ta maailmapilti, mis, nagu selgub, polegi nii väike. Kusagil on öeldud, et rahval, kelle rüpes leidub veel looduse- ja kosmosetarkuse teadjaid, jätkub ka elamiseks jõudu. Kas meil on nad olemas? On küll, kuid nad elavad varjus. Kuidas suhtub teadus nendesse probleemidesse? Teaduse ülesanne on avastada,lahti mõtestada seaduspärasused, et neist nn. üleloomulikest asjadest saaksid loomulikud. Üleolev, isegi irvitav hoiak seni mõistetamatutesse probleemidesse on piiratuse, süvenematuse tunnus, ja alati ebateaduslik.Kuid UFO-laste sõprade,sõbrannade tegevus (eriti viimasel ajal), kes raske raha eest kipuvad haiget inimest oskamatult ravima, on lubamatu.Kannatava haige ärakasutamine rikastumise eesmärgil on ülekohtune, mis ei jää karistamata. Kuid teadusel pole šarlatanidega midagi ette võtta, sulindus on juriidiline küsimus. Kuuldavasti on tahetud meie sõnavarast kustutada sõna rahvameditsiin, justkui poleks sel tulevikku? Pole võimalik! Niikaua, kui püsib üks rahvas, jääb ka selle rahva kultuur, mille üheks osaks on rahvameditsiin. Muutunud on vaid rahvameditsiini vormid, mis vajaksid tõsist uurimist. Kõige suurem rahvameedikute kogu istub Toompeal. Kui on head päevad, avaldatakse tarku seadusi, rahvas rõõmustab, loodab, töötab paremini. Noil hetkedel on rahva hingepulss tugev,vaim täis energiat, mis saadetakse tänulikult Toompeale tagasi. Olgu vaid kõrva rahva hingepulsi tajumiseks. Ent kui mõnda aega ei kostu ülevalt muud, kui demagoogilist mõminat, võib kindel olla, et rahva süda jätab lööke vahele, et tuhanded sapipõied on krambis ja traumasid palju. Miks peaksime siis pahandama tädikesega kusagil külanurgas, kui ta annab sapipõiele leevenduseks kotikesega rahustavat taimeteed ja loeb veel lohutavad sõnad peale. Nali naljaks, kuid niisugustel aegadel, nagu praegu, oleme oma elu-olus tihedamalt kokkupuutuvad, me vajame üksteist, suhtlemise ja sõna mõistvat toimet enam kui kunagi varem. See tunne ja vajadus on imbunud elanikkonna kõikidesse kihtidesse. Rahvameditsiin muudab pidevalt oma vorme, mida varem seda mõistetakse, mida varem asutakse uurima, seda parem järeltulevatele põlvedele.

Miks sa ei tegele poliitikaga? Samuti küsis meie viimasel kohtumisel Betti Alver. Vastasin nii, nagu praegugi: ei jätku poliitika jaoks tolerantsi.Kuid ega see tähenda, et ideid tuleks vaka all hoida. Näiteks olen enesele sisimas loonud järgmise Riigikogu mudeli. Meie rahvas on nii väike, et meil kõigil tuleks täita vähemalt 3-4 funktsiooni ja teha seda tööd igal rindel hästi. Ja siis on meid palju! Riigikogusse võiks kuuluda maksimaalselt 70 inimest, kes on valitud vabalt ilma kohapiiranguteta. Valitud inimesed käivad koos üle nädala-kahe vastavalt vajadusele. Komandeeringutega. Ilma suurte kuupalkadeta, mustade limusiinideta, ilma suvilateta ja kaupluse pudi-padita. Nii koguneksid tegusad inimesed seadusi tegema. Oleksid ajud, oleksid aated. Huvitav, kas me saaksime Toompeale kokku 70 aatelist aju? (Need read kirjutasin ma 1990. aasta novembrikuu lõpul)


Nasta Pino. Eesti tugevamad taimed. Maaleht, 27. juuli 1995

Sinult on ilmunud kolm suuremat ja kolm taskusse mahtuvat taimeraamatut. Ilmumas on „Aed ja mets kui apteek”. Mille poolest see eelmistest erineb? Kõigepealt on see mahukam. Teiseks, olen lisanud retseptid eri haiguste puhuks. Kolmandaks, olen täiendanud meie rahvameditsiini teiste rahvaste tarkustega, alates vanast Egiptusest ja lõpetades tänapäevase Prantsusmaaga. Oled kirjutanud ka kolm ilukirjanduslikku raamatut. On`s neilegi lisa tulemas? Loodan, et on. Ma ei taha sellest pikemalt rääkida. Arvan, et teatud eas tekib inimesel soov tegelda oma ideaalide sõnastamisega. Mul on tähelepanekuid elamisest looduses, elamisest üldse. Mis on sinu meelest elu? Suur kingitus. Elu on võimalus olla siin maa peal teatud aeg. Olen väga rahul, et mulle on see võimalus antud. Sinust liigub legende kui väga isepäisest inimesest. Oled teinud järske otsustusi, tulid näiteks päevapealt haiglast töölt, kui said teada, et sinu liiklusavariisse sattunud ema lasti sealsamas haiglas surra. Haigla ukse ees. Olen praegugi kindel, et mu ema oleks saanud veel päästa. Kas teadusringkondade ebaaususele ja pugejalikkusele viitav ning üksjagu kõmu tekitanud romaan „Merkuuri tütar” on paljus autobiograafiline, nagu arvustustes on mainitud? Vaevalt on mul mõtet tolle raamatu autobiograafilist alget eitada. Kuid trügimine, tutvuste abil ja muude ebaakadeemiliste võtetega edu taotlemine on häirinud mind kui nähtus, mitte kui isiklik probleem. Omaenda probleemidega olen tavaliselt ise toime tulnud. Oled sa kompromissitu inimene? Loodan, et mitte jäärapäine. Kuid on asju, milles ei tohi järele anda. Need on põhimõttelised asjad. Said üsna noorelt professoriks. Mida pidid tegema, et selleks saada? Pean õigeks, et professoritiitel tuleb kätte suure tööga. Minul oli see nii. Kirjutasin doktoritöö inimese hormonaalsüsteemi kohanemisest erinevate pingutustega. Kas praegu saadakse professoriks lihtsamalt? Tundub küll. Doktoritöögi pole enam nõutav. Professor on odavaks läinud. Kui siin on peamiseks motiiviks lääne eeskuju, siis kurvastab see mind. Mida üldse arvad lääne eeskujust? Mõnikord on see pime matkimine. On asju, mis meile ei sobi. Ei tohi lasta võõrastel meid meie oma rajalt kõrvale suunata. Miks ei võta ma omaks ameerikalikku? Kui sa julged kirja panna ja kui toimetus julgeb avaldada, siis ma ütlen. See on seepärast, et praeguste ameeriklaste eellased tapsid Ameerikat vallutades 40 miljonit indiaanlast ja 60 miljonit piisonit. 100 miljonit elushinge surmati väga lühikese aja jooksul ja ainult selleks, et teha endale teiste elupaigas ruumi teha. Ma tean, järelpõlved ei ole selles süüdi, nemad ei teinud. Kuid tookordse hävitustöö vili on hävitajate järglaste geenides, see avaldub ka nüüdses elulaadis. Hävitustöö väli on neil peal. Eestlastel, vastupidi on peal armastuseväli. Armastus oma maa vastu on meis väga tugev, alateadvuslik. Ka siis, kui me sellest ei räägi ega mõtle. Kus tahes elades ei saa eestlane vabaks kodumaaigatsusest. Me pole teiste maid vallutanud ega endale ruumi tegemiseks teisi hävitanud. Oleme üksnes kaitsnud. Meil on igal suuremal kivilgi oma nimi, rääkimata puudest, metsadest ja nurmedest. Oled sa nõid? Mitte sinnapoolegi. Minu eluteel pole ühtki silti või märki, mis näitaks, et oleksin nõid. Olen 25 aastat olnud sügaval teaduse sees, sellest viis aastat molekulaarbioloogias. Lähenen realistlikult, isegi skeptiliselt müstilistele mõlgutustele. Kuid arstina olen märganud, et iga inimese elutee on ära märgitud. Kui ta ise astub või teda sunnitakse sellest kõrvale astuma, jääb inimene sageli haigeks. Meile antakse kogu aeg märku, kas oleme toiminud õigesti või valesti. Sisetunne ütleb. Siin avaldub meie kõigi seotus loodusega, ka teiste inimestega. Loodusseadused on väga jõulised, muutumatud, neid rikkuda pole lubatud. Hea inimene ei saa teisele kurja teha, tema juba teab, kui väga ta selle all kannataks. Kas nii? Jaa, nii ongi. Kurjus kulutab ja vaevab selle kandjat, ilma et inimene seda enesele teadvustaks. Ja vastupidi:normaalne inimene tunneb ennast tükk aega väga hästi, kui on saanud kellelegi midagi head teha. Kas kurjategijat võib ka pidada oma märgitud teelt hälbinuks? Ma ei ole selle peale mõtelnud, see teema on minust kõrvale jäänud. Kuid eks tule sellega vist kunagi tõesti tegelda. Oma viimatise ilukirjandusliku raamatu „Teadjanaine” ainestikus riivad ka müstikat, peategelasekski on peaaegu nõid. Ma ei ütleks, et nõid. Need on eriliselt loodustundlikud inimesed, nende võimed on sünnipärased, nad ei ole ise neid välja mõelnud. See on märgitud tee, mida nad on määratud käima. Kui nad oma rajalt kõrvale astuksid, antaks märku haigusega või muul viisil. Ühel päeval, uurides emotsioonide hormoone, adrenaliini ja noradrenaliini inimese veres, märkasin aparaadi osuti liikumisest, et emotsioonide hindamisest niimoodi jääb mulle väheseks.Oleksin tahtnud teada inimese hingelaadi, ja see oli üks põhjus, miks hakkasin uurima teadjaid, kellel on loodusand. Tunnen mitut sellist, üldjuhul on nad väga head inimesed, tahavad ja suudavad teisi aidata. Teadjatele on iseloomulik see, et nende huvid ja ideaalid on kõrgemad kui isiklik kasu. Loodusesse suhtuvad nad kui õpetajasse. Aga on ka šarlatane. On olnud ja on ehk praegugi selliseid, kes imearsti mängivad ja inimeste hädade pealt teenida üritavad. See ei lõpe kunagi hästi. Kui selline imearst annab haigele nn imerohtu või loeb peale sõnu ja võtab selle eest raha, ise teades, et tegelikult ta haigust ära ei võta, petab ainult, siis möödub mõni aeg ja haigused, mida teiste pealt ära ajada oli lubanud, tulevad petturi enese peale. Kas see pole müstika? Ei, see on looduse tarkus. Räägime taimedest. Kas sa räägid nendega? Jaa. Nemad räägivad minuga ka. Hommikuti teretame üksteist. Eesti kõige tugevamad taimed on kõrvenõges, raudrohi, vereurmarohi ja võilill. Nad mõjutavad, toetavad ja aitavad meid. Mil viisil, sellest olen püüdnud oma taimeraamatutes selgust jagada. Mis kell su hommik maakodus algab? Kell viis tulen üles, seitsmeni olen toas, muude toimetuste vahel kuulan ka esimesed päevauudised raadiost ära, siis lähen välja ja olen seal mõnikord õhtuni. Millist teed sa jood? Melissi, nii värskelt kui ka kuivatatult. Metsasst korjatu segan nõmm-liivateest, harilikust punest, naistepunast ja õige vähesest kummelist. Seened, metsamarjad? Jumaldan seeni ja seenelkäimist. Meelismari on mustikas. Korjan ka kõiki teisi, mis Eesti metsades leida. Ehk ütled ka mõned lihtsamad õpetused tervise hoidmiseks? Tervist hoida ja tugevdada ei ole üldsegi keeruline, peab vaid tahtma.Inimene ei tohi iseenda vastu hoolimatu olla, veel hullem, ärbelda sellega, et mitu aastat pole puhkust välja võtnud, tähtsad äriasjad ei anna aega lõunat süüa ja nii edasi.Terved eluviisid polegi ju muud kui mõõdukalt kehalist tööd, vaimsete pingutuste vahele parajalt liikumist, hoidumist liigsöömisest ja –joomisest. Väga hästi mõjub külm vesi, näiteks silmadele. Hommikul ja õhtul loputada nägu ja silmi külma veega. Mitte nii, et korraks viskad vett näkku, vaid ikka kohe mitme minuti vältel. Madalas merevees pahkluudeni kõndida on väga hea, aitab radikuliidi vastu. Kui vähegi võimalik, käige suvel paljajalu. See kõik tugevdab inimest. Aga stress? Stress ehk hingeline surutis on järkjärguline. Alguses saab vältida, mitte lasta ülepea kasvada. Sõita näiteks ära. Ajutiselt. On olukordi, kus tundub, et miski ei aita. Näiteks lähedase inimese surm. Siis võib sattuda sügavasse stressi, muutuda passiivseks. Siin ei maksa lohutussõnad, vaikne ligiolek on parem. Ei ole vaja liiga kurba inimest segada, laseme tal olla, ümbritseme hingesoojusega, aga ei suru oma seltsi peale. Kurb inimene ise võiks mõelda sündmustele, mis on olnud lähedasega head ja ilusad. Leina puhul võib see vahel veelgi kibedamalt mõjuda. Eestlane peaks teadma, et lahkunu ei lähe meist kaugele, ta on meie juures, jääb meid aitama. Sa usud seda? Ma tean seda. Mis on rõõm? Hingeseisund. Rõõmu ja õnne ei saa kellelgi üleliia olla, see seisund on alati ajutine, vahelduv. Keegi ei saa olla alati rõõmus, see oleks näitlemine. Tuled hommikul kell viis üles. Milline võiks olla see igapäevane rõõmuhetk, mille esimesena kätte saad? Võibolla tajumine, et maa lõhnab jälle. Kolhoosihais – hoolimatuse ja ahnuse hais - on Eestimaa pealt kadunud. Ei maksa liialt muretseda, küllap varsti haritakse üles ka kõik söötis põllud.


Sirje Pärismaa. Huvi elu vastu ei lase rooste minna. Maaleht, 2. juuli 1998

Kui Teil tuleks panna diagnoos meie praegusele ühiskonnale, milline see oleks? Mida määraksite raviks? Meie rahvas on oma närvide ja üldse tervisega maksnud kinni õiguse siin, tuulises ja avatud maailmas.See on meid küll vaimselt karastanud ja andnud võime tabada kiiresti asjade olemust, kuid samas on meil pidevalt tulnud taluda painavat stressi.Nüüd nagu võiksime koos ehitada oma riiki, aga kuidagi ei saa otsa peale. Miks? Ma ei söanda panna diagnoosi ühiskonnale, küll aga neile, kes on võtnud enesele vastutuse olla eesotsas ja kes peaksid andma meie elule õige suuna. See diagnoos oleks: pragmaatiline naivism süveneva neurootilise lühinägelikkusega. Ja ravi? Meie vabadus on jäänud häälest ilma. Möödunud talvel Eestit külastanud Briti parlamendiliige Ilmar Öpik ütles, et ta sõidab igal nädalalõpul paar-kolmsada miili, et kohtuda oma valijatega. Ta informeerib neid parlamendis toimuvast ja saab neilt juhtnööre edasi tegutsemiseks. Meilgi peetakse poliitikuid ühiskonna sisemisteks regulaatoriteks, kuid nad pole seda. Poliitikat peaks hoidma kursil teist laadi, eetiline regulatsioon, mis kõrgub tema kohal. Poliitika peaks alati olema kontrollitav ja kritiseeritav, lähtudes eetikast. Kuid rahvalt on võetud võimalus olla initsiaator, meist on tehtud tubateatrit vahtivad sipelgad. Diagnoosi ja ravi nimetamine eeldab alati ka prognoosi. Mina usun eesti jonni. Meie majanduse esmaväärtused, nagu põllumajandus, kalandus, metsandus ja töötlev tööstus ei ole suutnud end veel maksma panna, kuid neil tuleb saada esimesteks. Kui nad vaid vastu peaksid. Ettotsa ei tõusta valetamise, varastamise ega ebaväärikusega, vaid ikka ainult tööga. Enamik arste kirjutab oma patsientidele meelsamini tablette, kui rakendab alternatiivseid ravivõtteid. Miks? Küllap seepärast, et patsient seda ootab ja soovib. Et temalt võetaks kiiresti põletik, valu ja vaev. Kui tablett, see tulekahju poolik kustutaja valu võtabki, siis selleks, et inimene hakkaks mõtlema, kuidas ta üldse on häda külge saanud ja mis tal enesel tuleks teha, et see ei korduks. Siingi peaks abistajaks olema arst, kellel paraku puuduvad süsteemsed teadmised loodusravist. Neid pole ka õppeprogrammis. Vaid elu ise, arsti enese huvi ja aktiivsus annab sellealase kogemuse. Mind paneb imestama, miks nimetatakse tervislikku toitumist, karastamist, liikumis- ja taimravi alternatiivseks. Pigem peaks alternatiivideks nimetama mürke täis rohtusid ja süste meie kehasse. Eestlane innustubki üha enam loodusravist.Paraku on tavainimesel raske saada ülevaadet siin-seal pakutavatest võimalustest või orienteeruda sellealases kirjanduses. Miks pole Eestis loodusravikeskust, nagu on paljudes teistes riikides? Loodus, see esivanemate pärandus, on meie rahval veres. Korduvalt on tulnud mul loengutel kogeda, kui kergesti omandavad inimesed neid mõtteid, mida pakud välja tervise parandamiseks loodusravi abil. Haigusi on võimalik ennetada ja tervist taastada väga lihtsate vahenditega. Aga selleks tuleb inimest pidevalt harida. Loodusravikeskust üritasin luua üle kahekümne aasta tagasi. Maarjamõisa taastusravi keskust algatades. Seitse aastat hiljem proovisin veelkord, kuid alati põrkas see vastu meditsiinibürokraatia mõistmatust. Üritasin seepärast, et anda loodusravile teaduslik alus ja luua tulevastele arstidele õppebaas. Praegu on kaitsetud sageli asjatundmatute nn sensitiivide käes, arstidel aga puudub vastav ettevalmistus. Keskus saaks taltsutada üliproduktiivseid väljaandjaid ja vähendada segadust sellealase kirjanduse vallas. Mis on head käed? Kuidas neid endal ära tunda? Need on inimesed, kelle kätes taimed hästi kasvavad. Inglased kutsuvad neid käsi rohelisteks sõrmedeks (green fingers), sakslased rohelisteks pöialdeks (Grüne Daumen), hollandlased jahedaks käeks (tangan dingin). Need on sooja hinge ja suure armastusvõimega inimesed, kelle taimed ära tunnevad ja kellega suhelda soovivad. Jälgige, kuidas taim teie käes kasvab, Kas lõikelill püsib vaasis kaua. Psühhiaater Ilmar Soomere arvates on erilisi võimeid vähem kui viiel protsendil end imearstina reklaamijatest. Kuidas eristada teadjaid sulidest? Kas inimesi posijate eest kaitsta peaks olema ka riigi kohustus? Arvan, et võimekaid on veelgi vähem. Miljonirahval on suuri teadjaid kaks-kolm, häid ravitsejaid kümmekond, aga neilegi on praegu kommerts raskelt sisse löönud. Juba uksel või laual on kirjas kopsakas visiiditasu. Inimesed oma kergeusklikkuses lasevad neil kenasti elada. Sensitiiv saab oma energia jumalalt või kosmoselt või kõiksuselt, aga sinult nõuab ärika kombel rasket raha. Millega ta siis kaupleb? Inimene, keda on õnnistatud vahendaja õilsa ülesandega, ei tohi üldse raha võtta. Kui võtab, siis pole tal mingit ravijõudu.Inimese bioenergeetiline ravimine ei tohi olla rahategemine. Kui sensitiivil kulub sinuga suhtlemiseks energiat-, nii nad väidavad – siis taastaks kulutatu üks suitsukanakoib või purk mett. Ja jääks veel ülegi. Sotsiaalministeerium reageeriks siis, kui tuleks kiri, et sensitiivid on pahandust teinud. Aga nood on piisavalt kavalad, raskeid eksimusi kas pole või inimesed häbenevad. Olete olnud sadade Eesti arstide õpetaja. Kas tunnete kohe ära, kes on sündinud arstiks ja keda peibutab vaid valge kittel? Jah, tunnen küll. Olen töötanud arstiteaduskonna vastuvõtukomisjonis, kus on tulnud otsustada, keda vastu võtta, keda mitte. Lühidalt: hea arst mõtleb südamega. Temas on heatahtlikku jõudu, arusaamist, ta äratab usaldust, sest ta on alati haige poolel. Külmast kalkuleerijast ei saa kunagi head arsti. Kes tuleb õppima valge kitli pärast ja võitleb endale koha välja, ei pruugi halb olla. Meditsiinis on vaja ka organisaatoreid ja peaarste, kes kindlustavad kolleegidele korraliku palga ja head töötingimused. Eri puuliikidel olevat erinev mõju ja väli. Kuidas just pihlakas meid hoiab? Puud on nagu inimesedki erineva geneetika ja väljaga. Nende hulgas on meid rahustavaid, rõõmsaks tegevaid, tugevasti mõjuvaid. Pihlaka kohta eraldi ei julge ma midagi öelda, puudub isiklik kogemus. See levitatav plusside-miinuste süsteem puude kohta on mõne inimese püüd süstematiseerida oma kogemusi. Need andmed pole kontrollitavad. Kui inimene soovib leida kontakti puuga, siis valigu meelispuu pigem oma sisetunde järgi. Ühed ütlevad taimede kohta kes, teised aga mis. Kuid on neidki, kes ei pea taimi millekski. Miks see nii on? Minu jaoks on nad alati kes, sest nad on ju elus. Inimese suhtumine loodusesse saab alguse lapsepõlvest, olenedes neist impulssidest ja atmosfäärist, kus ta on elanud. Väike inimene tatsab murul ja toob hoidjale kingituseks kimbu õitest, lehtedest, okstest. Mida teeb täiskasvanu? Ta kas tänab, imetleb, selgitab või viskab kimbu prügikasti, öeldes: mis rämpsu sa korjad. Kas pole tuttav pilt? Niiviisi, kuidas suhtub täiskasvanu loodusesse, teistesse elusolenditesse ja taimeriiki, käituvad ka tema järeltulijad. Ja just nii, kuidas keegi suhtub loodusesse, suhtub ta ka teistesse inimestesse. Kas hoolivalt või hoolimatult. Suviti ja nädalavahetustel kaote oma metsarüpes asuvasse maakodusse. Raamatus „Kotkas, mu päevade suvi” paotate meilegi pisut oma salamaailma väravaid. Milline on esimene samm, et lindude, loomade, taimedega samamoodi sina peale saada? Linnaelu pingetest vabaneda pole sugugi lihtne. Maal hakkad märkama eluslooduse usalduslikkust, teiste elusolendite kontakti otsimist sinuga ja nende rõõmu selle leidmisest. Uskumatult palju elu avardavat, tarka ja kaunist selgub nendega suheldes. Elame ju kõrvuti nendega, kellest nii sageli astutakse üle, läbi, mööda. Aga meie hinges on nende jaoks koht olemas. Mul on tunne, et meie kultuuri avatus ja arengupotentsiaal tugineb suuresti meie loodusel erakordsel mitmekesisusel ja rikkusel. Kui vaid suudaksime luua traditsioone, et seda väärtustatult lastele edasi anda. Kuidas mõjub täielik taimetoitlus? Meie laiuskraadil mõjuks see halvasti. Täielik taimetoitlus on imbunud siia soojadelt maadelt ja selle siin põhjamaal rakendamine nõuab rohkem teadmisi ja võimalusi, kui lihtsalt mehaaniline ülekanne. Seetõttu võivad fanaatilised ja asjatundmatud soovitused sageli viia traagiliste tagajärgedeni. Kui inimene on otsustanud liha mitte süüa, siis peaks seda asendama piimatoit või kala.Kui aga võib teatud haiguste puhul rakendada täielikku taimetoitlust, et kiirendada inimeste paranemist, kui seda tehakse ajutiselt ja arsti järelvalvel. Võrreldes välismaiste eakaaslastega on meie lastel vähem keskkonnast tingitud haigusi. Kas ka kümne aasta pärast? Snickersite ja hamburgerite maailm ju ahvatleb? See oleneb ju täiesti meie suhtumisest oma toitu. Olen kindel, et meie lapsed on ka kümne aasta pärast tervemad, sest välisriikides annab veel kaua välja rookida neid sünteetilisi säilitus- ja lõhnaaineid. Õnneks jäime meie sellest buumist ilma.Rämpstoit, mille jäänuseid siia saadetakse, vedeleb juba riiulitel. Sööd korraks saepurutaolist maitsetut keeksi või küpsist ega osta seda rohkem. Meil enestel tuleks teadvustada seda, mis meil käes on – maitsev ja väärt toit. Juba ilmuvad artiklid, et meie toit on Euroopas üks puhtamaid. Sügisesed hordid Saksamaalt ja Soomest, kes ostavad ära meie puhast mett, piimatooteid ja leiba, vaid kinnitavad seda. Praegu püütakse Lõuna-Eestis piima väiketootjaid süsteemist välja puksida. Selleks, et toota europiima – surnud, allergiat tekitavat vedelikku.Kui nüüd jätkuks valitsusel tarkust toetada väiketootjaid, siis jääks meile alles eesti piim. Elus, maitsev, väärtuslik – see, mida ka linnarahvas juba praegu eelistab. Viinakatk laastab nii maad kui linna, nii naisi kui mehi, nii vanu kui noori. Kuidas sellest jagu saada? Selle küsimusega torkasite mulle otse südametippu. See on meie riigi kõige masendavam probleem. Viimase viie aasta jooksul on oma silme all läinud lõhki perekonnad, vaeslasteks jäänud lapsed, vigaseks sõidetud inimesed. Alkoholi aktsiisi tõstmine, salaviinaduse avastamine, öiste viinapoodide sulgemine on pinnapealne võitlus. Kas tõesti ei teata, milles on tegelik põhjus? Oodatakse nagu pääsupojad pesas välisinvesteeringuid, kuid samas on oma rahva initsiatiiv rakendamata, õigemini küll välja suretatud. Kui inimese elul on eesmärk, kui ta tegutseb, siis ta ei joo. Eestlane ei tahtnud olla ori, aga ta ei taha olla ka kerjus. Sajandeid on teada, juba baltisaksa arstid viitasid sellele, et pettunud eestlane valib enesehävitamise tee. Kui erastamisest saadud raha oleks suunatud väikeettevõtlusesse, väikese protsendiga laenudesse ja inimeste harimisse, oleks maal küll joomist kolmveerandi jagu vähem. Ja siis see massimeedias kujundatud pilt maainimesest. Siin ta seisab, vaeselt riides, pudel käes, tammub jalalt jalale, muudkui seletab, ei viitsi tööd teha, elujõud oleks nagu otsas. Kuid ise teame, et see pilt on näiline. Tegelikult on ta sisemus krutskeid täis. Vaadake ta teravat pilku, iroonilist suunurka, andke talle kasvõi väike võimalus, ja juba ta strardiks.Luksusautodega ringi kihutavad ümmarguseks paisunud isakesed otsekui kardaks kainet, terava keelega eestlast. Võimalik, et mu iroonia on kohatu, kuid rõhutan veelkord: riik seisab pehmetel savijalgadel, kui rahval pole võimalust oma potentsiaali näidata ning ta energia jääb rakendamata. Häbi peaks olema minna lobisedes ja tuigerdades euroliitu, kui samas on kodutöö praktiliselt tegemata. Mis on parim ajutreening, et pea rooste ei läheks? Inimkehal on huvitav omadus: kui teda kasutatakse, siis ta ei kulu, vaid areneb. Kõige suurem häda on kas tegevusetus või vastupidi – juhtmete ülekuumenemine, raske stress. Huvi elu vastu ei lase rooste minna. Kui kaob huvi ja vaimustus, algab skleroos ja lupjumine. Mõnikord, kui tekibki tüdimus, siis tuleks elule läheneda teise nurga alt. Kui ma koondan jõude uue raamatu kirjutamiseks ja kogu sisemus tõrgub sellele pingele vastu, siis olen avastanud, paar-kolm kuud varem hakkan lahendama ristsõnu. Kui jõuan nii kaugele, et lahendan mõne ristsõna viie kuni seitsme minutiga, siis on mälu vormis ja tekkinud on ka soov suuremaks tööks. Teist kiirgab alati meeletult energiat ja elurõõmu, justkui oleksite väsimatu. Kas ja millal olete kõigest tülpinud? Kuidas end laete? Eks minulgi ole omad depressioonid. Läbi elu on mind väsitanud rumaluse reetlikkus. Eriti siis, kui oled kohustatud selle juures veel head nägu tegema. Maal aitab mind videvikupidamine. Istud, kuulad vaikust. Vaatad, kuidas hämarduv maailm su ümber kontuure muudab. Ei arutle selle üle, mis on juhtunud ega selle üle, mis tuleb. Oled hetkes, lähed videvikuga kaasa. Ja korraga on su jõud tagasi. Linnas valin ma lõõgastumiseks muusika. Kas kuulan heliplaate, lähen kontserdile või musitseerin ise. Ka muusikas äraolemine taastab kiiresti energia. Kui jõuad tagasi, on pilt elust teine ja olukord hoopis teisiti lahendatav. Kunagi ei tohi lasta depressiooni liiga sügavale lasta ega millegi üle juurelda siis, kui su sisemine tasakaal on häiritud.

Kui seda pole üles pannud autor ise ja seda pole tehtud tema loal, on see autoriõiguste rikkumine. Andres 19. veebruar 2010, kell 23:33 (UTC)
Intervjuudel on eri autorid, samuti ilmusid need eri väljaandeis. Isegi artiklis kirjeldatu ise peaks igayhelt eraldi luba kysima - ning intervjueerija isiklikust nõusolekust ei piisaks. Ehk saab siiski materjali ära kasutada, kui keegi jaksab nende sõelumisega tegelda. --Oop 20. veebruar 2010, kell 00:07 (UTC)
Jah, õige küll.
Muidugi saab ära kasutada, ja küllap ükskord keegi ikka jaksab. Esimene asi, mida teha saab, on nende kirjed artiklisse panna. Andres 20. veebruar 2010, kell 06:43 (UTC)