Päikesekiirgus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
[[Pilt:Solar irradiance spectrum 1992.gif|Päikesekiirguse jaotus Maa atmosfääris|thumb]] |
[[Pilt:Solar irradiance spectrum 1992.gif|Päikesekiirguse jaotus Maa atmosfääris|thumb]] |
||
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike|Päik]]selt lähtuv [[elektromagnetlaine]]te ja [[ |
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike|Päik]]selt lähtuv [[elektromagnetlaine]]te ja [[aineosake]]ste voog. |
||
Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.8•10<sup>17</sup> J sekundis.{{lisa viide}} |
Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.8•10<sup>17</sup> J sekundis.{{lisa viide}} |
Redaktsioon: 9. juuli 2010, kell 10:08
Päikesekiirgus on Päikselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog.
Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.8•1017 J sekundis.[viide?]
Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse solaarkonstandiks.
Päikesekiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside peamine energiaallikas.
Enamus kiirgusenergiast on spektri nähtavas osas, spektraalselt koostiselt on päikesekiirgus ligilähedane 5800 K temperatuuril musta keha kiirgusele. Inglise füüsik W.H. Wollaston avastas 1802. aastal päikesekiirguse spektris neeldumisjooned. Neeldumisjooni uuris Saksa füüsik ja astronoom Joseph von Fraunhofer, kelle nime järgi neid neeldumisjooni tuntaksegi.