Päikesekiirgus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Päikesekiirgus''' on Päikselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog. Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.9•10<sup>17</sup> J sekundis. ...'
 
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
[[Pilt:Solar irradiance spectrum 1992.gif|Päikesekiirguse jaotus Maa atmosfääris|thumb]]
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike|Päik]]selt lähtuv [[elektromagnetlaine]]te ja [[aine]][[osake]]ste voog. Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.9•10<sup>17</sup> J sekundis.
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike|Päik]]selt lähtuv [[elektromagnetlaine]]te ja [[aine]][[osake]]ste voog.
Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse [[solaarkonstant|solaarkonstandiks]]. Päikesekiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside peamine energiaallikas. Enamus kiirgusenergiast on spektri nähtavas osas, spektraalselt koostiselt on päikesekiirgus ligilähedane 5800 K temperatuuril [[must keha|musta keha]] kiirgusele. Inglise füüsik W.H. Wollaston avastas 1802. aastal päikesekiirguse spektris neeldumisjooned. Neeldumisjooni uuris Saksa füüsik ja astronoom [[Joseph von Fraunhofer]], kelle nime järgi neid neeldumisjooni tuntaksegi.

Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.9•10<sup>17</sup> J sekundis.{{lisa viide}}

Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse [[solaarkonstant|solaarkonstandiks]].

Päikesekiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside peamine energiaallikas.

Enamus kiirgusenergiast on spektri nähtavas osas, spektraalselt koostiselt on päikesekiirgus ligilähedane 5800 K temperatuuril [[must keha|musta keha]] kiirgusele. Inglise füüsik W.H. Wollaston avastas 1802. aastal päikesekiirguse spektris neeldumisjooned. Neeldumisjooni uuris Saksa füüsik ja astronoom [[Joseph von Fraunhofer]], kelle nime järgi neid neeldumisjooni tuntaksegi.

[[Kategooria:Päikeseenergia]]

[[ar:شعاع الشمس]]
[[ca:Radiació solar]]
[[cs:Sluneční světlo]]
[[da:Solindstråling]]
[[de:Sonnenstrahlung]]
[[eo:Sunradiado]]
[[es:Radiación solar]]
[[fr:Rayonnement solaire]]
[[gl:Radiación solar]]
[[he:קרינת השמש]]
[[it:Radiazione solare]]
[[ja:太陽放射]]
[[mk:Сончево зрачење]]
[[nl:Zonlicht]]
[[nn:Solstråling]]
[[no:Solstråling]]
[[pl:Promieniowanie słoneczne]]
[[pt:Radiação solar]]
[[ro:Radiație solară]]
[[ru:Солнечная радиация]]
[[uk:Сонячна радіація]]
[[vi:Bức xạ Mặt Trời]]
[[zh:太陽輻射]]

Redaktsioon: 9. juuli 2010, kell 10:21

Päikesekiirguse jaotus Maa atmosfääris

Päikesekiirgus on Päikselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog.

Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1.9•1017 J sekundis.[viide?]

Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse solaarkonstandiks.

Päikesekiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside peamine energiaallikas.

Enamus kiirgusenergiast on spektri nähtavas osas, spektraalselt koostiselt on päikesekiirgus ligilähedane 5800 K temperatuuril musta keha kiirgusele. Inglise füüsik W.H. Wollaston avastas 1802. aastal päikesekiirguse spektris neeldumisjooned. Neeldumisjooni uuris Saksa füüsik ja astronoom Joseph von Fraunhofer, kelle nime järgi neid neeldumisjooni tuntaksegi.