Voldemar Ilja

Voldemar Ilja (sündinud 13. novembril 1922 Tsiistres Misso vallas) on eesti vaimulik, teoloog ja (kiriku)ajaloolane.

Pärast põhikooli lõpetamist asus Voldemar Ilja õppima Petseri lähedale tööstuskeskkooli keraamikat õppima. Kuid Saksa okupatsiooni tõttu jäi kool pooleli. Aastal 1943 sai mobilisatsioonikutse Saksa sõjaväkke. Voldemar Ilja hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja läks metsavennaks (asus nn rohelisse leegioni). Aastal 1953, pärast Stalini surma korraldati metsas haarang ja Voldemar Ilja arreteeriti. Ta käis läbi kõik Eesti vanglad ning saadeti Arhangelski oblastisse metsatööle. Aastal 1954 sai ta vabaks.

Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Ago Viljari tutvustas Voldemar Iljat külasviibivale peapiiskop Jaan Kiivitile ja kõrgema katsekomisjoni juhatajale Evald Saagile. Voldemar Ilja oli ka rohelises leegionis õppinud(keeli). Voldemar Ilja asuski aastal 1955 õppima Tallinna Usuteaduse Kõrgemasse Katsekomisjoni. Pastoriks ordineeriti Voldemar Ilja 5. septembril 1956.

Aastatel 1956–1966 teenis ta Petseri Peetri kogudust. 1966–1978 teenis ta Võnnu Jakobi kogudust. Nõmme Rahu kogudust teenis ta aastatel 1978–1999.

Tegevus teoloogi ja ajaloolasena

Ta on uurinud hernhuutluse ajalugu Eestimaal.

Isiklikku

Voldemar Ilja vend Evald Ilja oli vaimulik Tudulinna, Palamuse, Äksi ja Vara Brigitta koguduses.

Tunnustused

• Valgetähe III klassi teenetemärk 2001
• Titulaarpraost 2006
• EELK Teeneteristi II järk 2007
• EELK elutöö preemia 2010

Välislingid

• Õnnitlused teenekale õpetajale
• Uudishimu rahva usu- ja vaimuelu vastu