Lumikate

Lumikate Achensee järvel Tiroolis

Lumikate on lume kiht maapinnal, mis tekib lumesadu ja lumetormide tagajärjel.

Lumikattele on iseloomulik väike tihedus, mis aja jooksul kasvab eriti kevadel ja sulailmas. Uue lumikatte albeedo on 70-90%, vana osaliselt sulatud lumikatte albeedo on 30-40%.

Lumikate peegeldub tugevasti päikesekiirgust ja kaitseb mulda ülekülmumisest ning taliviljaorast kärbumist. Ta mõjutab kliimale, pinnamoele, jõgede ja liustikke toitumisele, mullaprotsessidele, taimede ja loomade elule.

Lumikate jaotatakse:

• ajutiseks lumikatteks, mis sulab ära mitu tundi või päeva jooksul tekkimise pärast;
• püsivaks lumikatteks, mis säilitatakse kogu talve jooksul või sulab osaliselt sulailma jooksul.

Eestis kõige paksem lumikate (97 cm) mõõdeti 1924. aastal Virumaal Pagaril , ka 68 cm mõõdeti 1968. aastal Jõhvis.