Dodekafoonia

Dodekafoonia ehk kaksteisttoontehnika ehk kaksteisthelitehnika ehk helikõrguste serialism on muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia üks rajajaid oli Arnold Schönberg ning dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa tonaalsuse lagunemine ja atonaalsuse tekkimine 20. sajandi alguse muusikas.

Muusika ajaloos kujunes dodekafoonia seriaalse meetodi esimeseks rakendusfaasiks: heliteose loomisel on aluseks kindla järjestusega helide rida ehk helikõrguste seeria. Nö "range dodekafoonia" puhul koosnevad helide read kõigist kaheteistkümnest võrdtempereeritud häälestuses helist. Võimalikud on ka vähem või rohkem kui kaheteistkümnehelilised read:

• hüpokromaatiline rida - reas on vähem kui kaksteist võrdtempereeritud häälestuses heli
• hüperkromaatiline rida - reas on enam kui kaksteist võrdtempereeritud häälestuses heli

Dodekafoonias hakati kasutama paljusid seriaalse meetodi põhimõtteid:

Rida võib esineda neljal erineval kujul:

• algkuju ehk originaal
• peegelkuju ehk inversioon
• vähikäik ehk retrograad
• peegelkuju vähikäik ehk inversiooni retrograad.

Rea helid võivad kõlada nii üksteise järel kui ka üheaegselt.

Samaaegselt võib kõlada mitu rida.

Rida võib läbi viia kaanonis, pikendatuna (augmentatsioon) või lühendatuna (diminutsioon).

Rida võib segmenteerida: tuntud on näiteks Arnold Schönbergi meetod jaotada rida kaheks heksakordiks või Anton Weberni meetod kasutada reakujude invariantseid tri- ja tetrakorde.

Tonaalsete kesete tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.

Eesti heliloojatest on 1960-70-ndatel dodekafoonilist muusikat kirjutanud näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha ja Veljo Tormis.

Vaata ka

• Atonaalsus
• Seriaalne meetod