Omakirjastuslik tegevus Eestis

Omakirjastuslik tegevus oli Eestis peamiselt 1960. kuni 1980. aastateni levinud sõltumatu kirjanduse väljaandmine.

Taust

Nii nagu kogu Nõukogude Liidus, nii oli ka okupeeritud Eestis kehtestatud trükisõnale tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kommunistliku partei kontrolli all olevad kirjastused.

Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust sageli kirjutusmasinatel läbi kopeerpaberi mitmekordselt ümber trükkides. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud ja need olid KGB range kontrolli all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.

Liigid

Õppe- ja teaduskirjandus ning esseistika

Mitmetes õppeasutustes kasutati kirjutusmasinatel paljundatud õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba 1950. aastatel. Üheks põhjuseks oli nende kasutajate suhteliselt väike arv, aga samuti ka riikliku toetuse puudumine. Kõige iseloomulikum oli see Usuteaduse Instituudis ja teistel kirikuga seotud aladel.

Tihtipeale kirjutati ka teaduslikke uurimusi või tõlgiti mujal ilmunud tekste ilma lootuseta neid kunagi avaldada. Sellised tööd võisid samuti huviliste ringis paljuneda ja levida. Sageli olid need masinkirjalised väljaanded köidetud, tihtipeale ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.

1960. aastatel hakkasid üha rohkem levima mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age liikumised jmt. Sellega kaasnes ka vastava kirjanduse väljaandmine samasugusel viisil.

60. aastate lõpul ja 70. aastate esimesel poolel hakkasid sel kombel ilmuma mitmesugused valikkogumikud, sisaldades peamiselt välisajakirjandusest tõlgitud artikleid, aga ka originaalmaterjale. Mitmed taolised kogumikud ilmusid perioodiliselt läbi aastate. Tuntumad neist: "Thespis" (teatriajakiri), "Visarid" (kunstiajakiri), "Magisteerium" (New Age ajakiri).

Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati väliseestlaste teoseid, eelmise Eesti Vabariigi ajal ja saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud. Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks said Uku Masingu esseed ja artiklid.

Ilukirjandus

1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda nõukogude ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.

Sellisel viisil levisid Artur Alliksaare, Uku Masingu, Kalju Lepiku, Karl Ristikivi, Harri Asi, Ivar Grünthali, Heiti Talviku jpt juba varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletused, poeemid ja luulekogud.

Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.

Omaette nähtuse moodustas masikirjalise ajalehe "Poolpäevaleht", mida ilmus 7 numbrit. Esseistikat sisaldav "Vigilia" ilmus 5 numbrit.

Välislingid

Omakirjastuslikud väljaanded. Kersti Undi magistritöö pdf-formaadis.

Vaata ka

Samizdat