Patt: erinevus redaktsioonide vahel
P robot lisas: sw:Dhambi |
Resümee puudub |
||
| 5. rida: | 5. rida: | ||
[[Teoloogia]]s uurib pattu distsipliin nimetusega [[harmatoloogia]]. |
[[Teoloogia]]s uurib pattu distsipliin nimetusega [[harmatoloogia]]. |
||
[[Vana Testament|Vanas Testamendis]] tähendab patt enamasti sõnakuulmatust ([[heebrea keel]]es ''peša'' 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on ''het'' ' |
[[Vana Testament|Vanas Testamendis]] tähendab patt enamasti sõnakuulmatust ([[heebrea keel]]es ''peša'' 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on ''het'' 'eksimine, ekslemine' ja ''avon'' 'üleastumine'. Kunagi ei seostata pattu [[Jumal]]a armastamisega. |
||
[[Uus Testament|Uues Testamendis]] on kõige tavalisem sõna patu kohta ''hamartia'' ([[kreeka keel]]es |
[[Uus Testament|Uues Testamendis]] on kõige tavalisem sõna patu kohta ἁμαρτία ''hamartia'' ([[kreeka keel]]es tähendusega eksitus või viltuminek, ka iseloomuviga). [[Jeesus Kristus|Jeesus]] ei räägi kunagi patust üldiselt, vaid üksnes konkreetsetest asjadest. [[Paulus]]el hakkab kujunema üldine seisukoht: patt on [[Jumal]]a seadustele vastandumine. Paulus kasutab sõnu ''parakoe'' 'sõnakuulmatus', aga ka ''epithymia'' 'himutsemine'. Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi. |
||
[[Varakristlus|Varakristlik]] [[kirik]] ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. [[Athanasios]]e järgi on paljud [[pühak]]ud patust puhtad. [[Aleksandria Kyrillos]]e järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba [[Tertullianus]] edendab [[pärispatt|pärispatu]] õpetust mõistega ''vitium originis''. [[Augustinus]] väitis, et enne [[algpatt]]u (''peccatum originale'') võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse [[himu]] (''concupiscentia'') mõiste, mis seostub [[seksuaalsus]]ega ning on algpatu (''peccatum originale'') kaudu pärandus [[Aadam]]alt. Väärib märkimist, et [http://www.piibel.net/piibel/?rmt=1Ms&ptk=3 Esimese Moosese raamatu 3. peatükis], kus räägitakse [[pattulangemine|pattulangemisest]], ei ole seksuaalsusest juttu. |
[[Varakristlus|Varakristlik]] [[kirik]] ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. [[Athanasios]]e järgi on paljud [[pühak]]ud patust puhtad. [[Aleksandria Kyrillos]]e järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba [[Tertullianus]] edendab [[pärispatt|pärispatu]] õpetust mõistega ''vitium originis''. [[Augustinus]] väitis, et enne [[algpatt]]u (''peccatum originale'') võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse [[himu]] (''concupiscentia'') mõiste, mis seostub [[seksuaalsus]]ega ning on algpatu (''peccatum originale'') kaudu pärandus [[Aadam]]alt. Väärib märkimist, et [http://www.piibel.net/piibel/?rmt=1Ms&ptk=3 Esimese Moosese raamatu 3. peatükis], kus räägitakse [[pattulangemine|pattulangemisest]], ei ole seksuaalsusest juttu. |
||
Redaktsioon: 29. märts 2010, kell 23:03
|
See artikkel räägib patust; patiseisu kohta vaata artiklit Patt (male) |
Patt on religioosses tähenduses üleastumine või vastuhakk Jumalale.
Teoloogias uurib pattu distsipliin nimetusega harmatoloogia.
Vanas Testamendis tähendab patt enamasti sõnakuulmatust (heebrea keeles peša 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on het 'eksimine, ekslemine' ja avon 'üleastumine'. Kunagi ei seostata pattu Jumala armastamisega.
Uues Testamendis on kõige tavalisem sõna patu kohta ἁμαρτία hamartia (kreeka keeles tähendusega eksitus või viltuminek, ka iseloomuviga). Jeesus ei räägi kunagi patust üldiselt, vaid üksnes konkreetsetest asjadest. Paulusel hakkab kujunema üldine seisukoht: patt on Jumala seadustele vastandumine. Paulus kasutab sõnu parakoe 'sõnakuulmatus', aga ka epithymia 'himutsemine'. Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi.
Varakristlik kirik ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. Athanasiose järgi on paljud pühakud patust puhtad. Aleksandria Kyrillose järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba Tertullianus edendab pärispatu õpetust mõistega vitium originis. Augustinus väitis, et enne algpattu (peccatum originale) võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse himu (concupiscentia) mõiste, mis seostub seksuaalsusega ning on algpatu (peccatum originale) kaudu pärandus Aadamalt. Väärib märkimist, et Esimese Moosese raamatu 3. peatükis, kus räägitakse pattulangemisest, ei ole seksuaalsusest juttu.
Augustinusest ja teistest kirikuisadest lähtunud kristliku teoloogia kohaselt on inimene Aadama algpatu tõttu patune juba sündides. Kristus lunastas inimesed sellest oma kannatuste ja ristisurmaga, andes võimaluse sellest vabaneda. Ristimise ja teiste sakramentide abil võidakse sellest pärispatust vabaneda, kuigi ka see ei pruugi kunagi olla lõplik ega täielik. Seetõttu on iga inimene (kristlane) alati patune ja süüdlane. Palvetes tunnistatakse end süüdi (mea culpa) ning palutakse halastust (Kyrie eleison, Christe eleison). Meieisa palves: anna meile andeks meie võlad. Ave Maria palves: ora pro nobis peccatoribus (palveta meie pattude pärast). Enesealandamised ja rituaalsed enesepiitsutamised on iseloomulikud paljudele kristlikele suundadele.
Katoliikluses loendatakse seitset surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira), tujutus (acedia). Igaühele neist vastab teatud kindel deemon. Kasutusel on veel loendid neli taevanikisendavat pattu ja kuus pattu Püha Vaimu vastu.
Patt kõnekeelses tähenduses on sagedasti seostatud seksuaalsusega, kuid on kasutusel ka paljudes muudes tähendustes (vale või eksimus, seaduserikkumine vms).