Tallinn teise maailmasõja ajal

Tallinn ja Teine Maailmasõda kajastab Tallinna linnas ja selle lähiümbruses toimunut Teise Maailmasõja ajal ning selle tagajärgi.

1940

 Pikemalt artiklis Orzel

1941

 Pikemalt artiklis Tallinna vabastamine

1944

 Pikemalt artiklis Märtsipommitamine

Tallinna taastamine

Estonia teatri taastamine

Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde tulemuseks oli märtsipommitamisel purustatud Estonia - rahvusliku monumendi - taastamine. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati juugendteater viie aastaga Alar Kotli projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Antud ajajärgu arhidektuuristiil aga rõhutas sambaid, ehisviilukesi, hammaslõiget, karniisi, lopsakat voluuti ja selle vahel nõukogude atribuutikat.

Muudes ehitistes säilis asutuste ja kortermajade puhul muule Nõukogude Liidule võõras saksalik terrasiitkrohv, kõrge kelpkatus, hillitsetud dekoor, vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus ka rahvusliku alltooniga pae ohter eksponeerimine. Eesti linnaehituses asendus senine domineeriv majakaupa kavandamine ansamblilise linnaplaneeringuga. 1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe, Voldemar Meigas ja Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise Keskväljaku. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub Rävala puiesteega (toona Lenini puiestee) ja hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavatena lõuna suunas.

Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952), mõned elamud Lenini pst (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänaval. Lisaks Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia pst lõunaservas.

Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino - Peeter Tarvas, August Volberg, 1952-1955). Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952-1954).

1955. aasta 4. novembri ÜK(b)P Keskkomitee otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Estonia puiesteel, Uno Tölpus, 1954-1956). Tulemusena joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi (elamu Narva mnt, Paul Härmson, 1959).