Mesindus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja Lekijaramses (arutelu) tehtud muudatused ning pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi KrattBot
21. rida: 21. rida:




==Kirjandus=
==Kirjandus==
*[[Tiina Tammet]]. "Eesti meeraamat", Forma Media AS, 2007, ISBN 978-9985-9830-2-7


== Vaata ka ==
== Vaata ka ==

Redaktsioon: 13. veebruar 2010, kell 21:22

Mesindus on mesilaste pidamine tarudes. Mesindussaaduste hulka kuuluvad mesi, taruvaik, õietolm, suir, mesilasmürk ja mesilasvaha. Mesilasi võidakse pidada ka eelkõige õite tolmeldamise eesmärgil.

Mesitarude kogumit nimetatakse mesilaks.

Eesti mesinikud on koondunud Eesti Mesinike Liitu.

Mesinduse ajalugu

Mesindus on vanimaid loomakasvatusharusid. Ajalooliselt eristub kolm mee hankimise viisi - meejaht, metsmesindus ja tarumesindus.

Meejaht

Meejahiks nimetatakse vanimat mee hankimise viisi, mille puhul mett otsitakse looduses (õõnsates puudes, kaljulõhedes, jm.) leiduvatest mesilaspesadest. Kärjed võetakse kaasa, pesa ei pruugi taastuda.

Metsmesindus

Metsmesinduse puhul kasutatakse tarupuid, milleks on elavad puud, millel puuõõnsus on kas suuremaks uuristatud või tehislik. Need võivad olla talude ligidal ning sülemeid võidakse neisse ka inimese poolt paigutada. Metsmesindus kadus kasutuselt valdavalt 19. sajandil. Väga üksikuis kohtades jätkus see ka 20. sajandil. Eesti metsmesinduse ajaloo uurija Ferdinand Linnus avastas kasutusel olevaid tarupuid (tarupettäid) 1920ndail aastail Lõuna-Eestis. Üksikuid kasutusel olnud tarukuuski on leidunud Kaika ja Ähijärve külades veel 20. sajandi teisel poolel.

Tarumesindus

Kaasaegne mesindus sai alguse 19. sajandil, kui leiutati raamidega tarud.


Kirjandus

Vaata ka

Välislingid

Mall:Link FA