Rakubioloogia

Tsütoloogia ehk rakubioloogia ehk rakuõpetus on bioloogia haru, milles mikroskoobi ja molekulaarbioloogiliste meetodite abil uuritakse rakku, et mõista bioloogilisi protsesse rakutasandil.

Peatähelepanu pööratakse raku kompartmentide, organellide ja teiste tähtsate koostisosade, nagu plasmamembraani, taimerakukesta ja tsütosooli uurimisele. Teised huvivaldkonnad on raku jagunemine, apoptoos, diferentseerumine, rakkudevaheline "kommunikatsioon", raku motiilsus ning rakukontaktid eukarüootidel.

Tsütoloogia on tihedas kontaktis biokeemia, molekulaarbioloogia, füsioloogia, arengubioloogia, botaanika, zooloogia ja immunoloogiaga. Peale selle on tsütoloogia seotud praegu aktuaalse kloonimise teemaga.

Ajalugu

• 1665: Robert Hooke vermis raku tähistamiseks sõna cella ('kambrike'), olles ühega esimestest mikroskoopidest avastanud ja üles joonistanud rakud pudelikorgi, hiljem sõnajala ja huulheina koes.
• Aastate 1674 ja 1700 vahel tegi Antoni van Leeuwenhoek järgmised avastused: suu- ja soolebakterid, parasiitidest ainuraksed ja tuumaga punased verelibled.
• 19. sajandi alguses vaadeldi rakku taimeelundite elementaarüksusena (Franz Julius Ferdinand Meyen).
• Aastal 1838 väitis Matthias Jacob Schleiden, et kõik taimed koosnevad rakkudest. Samal aastal laiendas Theodor Schwann seda väidet loomadele. Ta tegi kindlaks, et rakku peab ümbritsema membraan ning et iga kude koosneb teatud liiki rakkudest.
• 1839: Theodor Schwann näitas, et loomad ja taimed koosnevad rakkudest.
• Aastal 1845 avaldas Karl Theodor Ernst von Siebold raamatu, milles ta esitas kõiki algloomi (protiste) üherakuliste organismidena ning näitas sellega, et rakud võivad elada üksteisest sõltumatult.
• Samal ajal kummutasid Louis Pasteur ja teised teooria, mille kohaselt rakud võivad spontaanselt (isetärkamise teel) tekkida orgaanilisest eluta ainest.
• Aastal 1855 kinnitas Rudolf Virchow patoloogia alal Meyeni teooriat, et iga rakk tekib teisest rakust ("omnis cellula e cellula").