Induktsionism: erinevus redaktsioonide vahel
Holmes kasutas enda sõnul hoopis deduktsiooni meetodit |
P Robot: Automated text replacement (-\r\n{{[Tt]äienda}}\r\n\r\n +\n) |
||
| 32. rida: | 32. rida: | ||
==Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus== |
==Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus== |
||
Selle küsimusega tegeles ka [[Cambridge'i koolkond]] [[20. sajand]]i alguses ([[W. E. Johnson]], [[John Maynard Keynes]], [[Harold Jeffreys]], [[Frank Ramsey]]). Kõik nad olid [[bayesiaanlus|bayesiaanid]]. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu. |
Selle küsimusega tegeles ka [[Cambridge'i koolkond]] [[20. sajand]]i alguses ([[W. E. Johnson]], [[John Maynard Keynes]], [[Harold Jeffreys]], [[Frank Ramsey]]). Kõik nad olid [[bayesiaanlus|bayesiaanid]]. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu. |
||
{{täienda}} |
|||
==Vaata ka== |
==Vaata ka== |
||
Redaktsioon: 6. veebruar 2010, kell 19:56
Induktsionism (inglise keeles inductivism) on teadusfilosoofias seisukoht, mille kohaselt teaduse põhimeetod on induktsioon. Induktsionismiks nimetatakse ka teadusfilosoofia suunda, mida iseloomustab induktsionistlik seisukoht.
Induktsionism sai alguse 17. ja 18. sajandil, oli 19. sajandil domineeriv ning mängis ka 20. sajandil suurt rolli (Bertrand Russell, Viini ring), kuid 20. sajandile on siiski iseloomulikum induktsionismile vastanduv antiinduktsionism, mille tähtsamad esindajad olid Karl Popper ja Pierre Duhem.
Induktsionismi algataja oli Francis Bacon.
Induktsionismi põhiidee seisneb selles, et teadus saab alguse vaatlustest ja liigub edasi üldistustele (seadustele ja teooriatele) ning ennustustele. Üldistusi tuleb teha ettevaatlikult pärast hoolikat vaatlemist. Kui andmeid ei ole, siis ei tohi ette rutates spekuleerida. Seda nimetatakse induktiivseks meetodiks.
Teadusfilosoofias vaadeldakse sageli järgmisi näiteid:
Induktsionistliku käsituse järgi jõuti kummagi järelduseni lindude pikaajalise vaatlemise teel. Ometi on R tõene, L aga mitte: Austraaliast leiti mustad luiged. Induktsionistide kommentaar sellele on järgmine: induktiivsed järeldused ei ole kunagi kindlad, kuid neil on väga suur tõenäosus.
Et näha, kuidas teadus tegelikult töötab, tuleb selliste lihtsate näidete asemel vaadelda reaalseid näiteid teaduse ajaloos.
Induktsiooniprobleem ja induktiivsed järeldused
Induktsionistliku meetodi puhul on probleemiks, kuidas teoreetilised järeldused vaatlusandmetest saadakse. Igatahes ei saa see toimuda deduktsiooni teel, sest teooriad käivad ka nende juhtumite kohta, mida kunagi pole vaadeldud ega vaadelda ka tulevikus. Alati on võimalik, et tulevased vaatlused lükkavad teooria ümber (nagu seda tegi mustade luikede avastamine). Selle asjaolu tõi välja David Hume. Seda probleemi nimetatakse induktsiooniprobleemiks.
Induktsionism eeldab, et peale deduktiivsete järelduste on olemas induktiivsed järeldused.
Näiteks
- Kõik rongad on mustad.
- Jüri on ronk.
- Järelikult Jüri on must.
on induktiivne järeldus. Probleemiks jääb siiski, mida induktiivsed järeldused endast kujutavad ja mis neid õigustab.
Bertrand Russell kirjutas sellest 1912 avaldatud raamatus "Filosoofia probleemid" ("The Problems of Philosophy"). Ta leiab, et induktiivsete järelduste õigustuseks võiks olla looduse ühetaolisus, kuid seda, et loodus on ühetaoline, ei ole meil võimalik teada kindlalt, vaid üksnes tõenäosuslikult. Induktiivsete järelduste õigustamist peab ta võimalikuks induktsiooniprintsiibi abil. Induktsiooniprintsiibi järgi suurendab mingite nähtuste koosesinemise vaadeldud juhtude arvu kasv tõenäosust, et need nähtused esinevad alati koos.
Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus
Selle küsimusega tegeles ka Cambridge'i koolkond 20. sajandi alguses (W. E. Johnson, John Maynard Keynes, Harold Jeffreys, Frank Ramsey). Kõik nad olid bayesiaanid. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu.