Aa mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Akra (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Aa mõis''' ([[saksa keel]]es ''Haakhof'') on [[mõis]] [[Aa]] külas [[Ida-Viru maakond|Ida-Viru maakonnas]] ajaloolise [[Virumaa]] [[Lüganuse kihelkond|Lüganuse kihelkonna]] territooriumil. Härrastemaja asub [[Põhja-Eesti paekallas|Põhja-Eesti paekaldal]].
'''Aa mõis''' ([[saksa keel]]es ''Haakhof'') on [[mõis]] [[Aa]] külas [[Ida-Viru maakond|Ida-Viru maakonnas]] ajaloolise [[Viru maakonna]] [[Lüganuse kihelkond|Lüganuse kihelkonna]] territooriumil. Härrastemaja asub [[Põhja-Eesti paekallas|Põhja-Eesti paekaldal]].


==Ajalugu==
==Ajalugu==

Redaktsioon: 9. jaanuar 2006, kell 19:39

Aa mõis (saksa keeles Haakhof) on mõis Aa külas Ida-Viru maakonnas ajaloolise Viru maakonna Lüganuse kihelkonna territooriumil. Härrastemaja asub Põhja-Eesti paekaldal.

Ajalugu

Mõis rajati arvatavasti 15. sajandil, ajavahemikul 14261497. Enne Liivi sõda oli see Narva foogtile alluva orduametkonna keskus.

1630. aasta suvel kinnistas kuningas Gustav II Adolf valduse Tallinna bürgermeister Georg von Wangersheimile. Von Wangersheimide perekonna kasutusse jäi mõis kuni 1787. aastani.

Algul elasid mõisaomanikud tagasihoidlikus palkmajas. Aastatel 16961698, mil Aa mõisnikuks oli Georg Bogislaus von Wangersheim, ehitati Tallinna ehitusmeistri Peter Jonase juhtimisel kiviloss, mis palladionistlikult põhiplaanilt sarnanes umbes samal ajal ehitatud Palmse mõisahoonega ja paarkümmend aastat vanema Maardu mõisaga. Tegemist on ühega vähestest säilinud rootsiaegsetest mõisatest Eestis. Sellest ajast on säilinud kahekorruseline keskosa. Nagu Palmse mõisalgi, olid hoonel tiibosad, mis fassaadil eendusid ja tagaküljel taandusid. See oli üks esimesi lossilikult kujundatud mõisasüdameid Eestis.

Arvatavasti samal ajal rajati iluaed hoone tagant laskuvatele terrassidele, mis klindiveere all lõppesid tiikidega.

Põhjasõjas mõisahoone rüüstati ja põletati maha, nii et järele jäid ainult müürid.

Kindralleitnant Axel von Wangersheim, kes oli vahepeal Riia komandant, sai 1720. aastatel mõisa enam-vähem endisesse korda. Umbes 1723 seati peahoonesse üles väga ilusad koobaltiga kirjatud kahhelahjud, millest üks on praegu Kadriorus endises "Lustihoones". Tislermeistritena töötasid mõisas näiteks Tobias Schamer ja J. G. Borchardt ning 1753 Johann Ulrich Rumber Saksamaalt.

18. sajandi lõpul jäi vana härrastemaja kitsaks. Seda laiendati meister Christian Gottlieb Waltheri juhtimisel mahukate ühekorruseliste tiibosadega. Fassaad muudeti klassitsistlikuks. Keskosa, mis varem oli taandunud, ehitati kinni ning selle otsa pandi barokne frontoon. Sellest ajast pärinevad ka kurekujuline tuulelipp hoone frontoonil (umbes samasugune nagu Narva Raekojal) ning varaklassitsistliku [[nikerd-dekoor]iga peauks.

1782 oli mõisas 66 teenijat. Mõisale kuulus väike sadam. Mii mõnelgi vaiksel suveõhtul sõudis seltskond merele paberlaternate ja tammepärgadega ehitud paatides.

Aastatel 17871841 kuulus mõis von Nasackinitele.

19. sajandist pärinevad moonakate majad, kus praegu on hooldekodule kuuluvad korterid, ning (sajandi teisest poolest) härrastemaja historitsistlikud puitpitsilised varikatustega verandad fassaadi sissekäigu ees.

Viimased kümnendid enne natsionaliseerimist (alates 1889. aastast) kuulus mõis von Gruenewaldtidele. Viimane omanik oli kirjanik ja vene klassikalise kirjanduse saksa keelde tõlkija Otto von Gruenewaldt.

1919 mõis natsionaliseeriti. Mõni aasta hiljem jagati mõisa maad asundustaludeks.

Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones hoolekandeasutus. Esimesed hoolealused toodi sisse juba detsembris 1923, ametlik avapidu toimus jaanuaris 1924.

Aa mõisaansambel on 1979. aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.

Puuliikide rohke Aa park on looduskaitse all.

Restaureerimist alustati 19871988 pargi lääneservas paiknevast 18. sajandi lõpust pärinevast paviljonist, mis oli kõige viletsamas seisundis: krohv oli varisenud ja võlvid tillkusid. Töö valmis suvel 1988 (restaureerimise projekti autor Ü. Saar, sisekujundaja K. Roosi). Hoone võeti kasutusele kabelina.

Mõisaansambel

Peahoone on barokkstiilis kivihoone, mille keskosa on kahekorruseline ja tiibosad on ühekorruselised.

Hoonest ida pool asus tall, lääne pool varaklassitsistlik kuppelkatusega kaheksanurkne kabel. Edela pool asus suur karjaõu paljude hoonetega ümber hoovi. Kaugemal läänes oli vesiveski ja selle lähedal põllul kuivati ja rehi, mis tuleohutuse huvides paigutati mõisakompleksist kaugemale.

Seisukord

Peahoone väliskuju on pärit 19. sajandist. Et sees töötab hooldekodu, on maja heas korras. Maalitud kahlitega jalgadel ahi 18. sajandi algusest on viidud Eesti Kunstimuuseumi. Vasakule tiivale ehitati 1970. aastate lõpus suur kolmekorruseline hooldekodu juurdeehitus.

Mitmed kõrvalhooned on säilinud, kuigi osalt ümber ehitatuna. Kabel on 1980. aastate lõpul restaureeritud. Karjaõu ja vesiveski on varemetes.

Muistend

Aa mõis olla vanasti olnud mereröövli loss. Ümberringi olnud männimets ning ümbrust kutsutud Människõrbeks. Mere poolt olnud lahtine vaade merele, maa poolt aga paks männimets. Mereröövlid eksitanud öösiti tuledega laevu ja riisunud varandusi.

Kirjandus

Välislingid