Paracelsus

Paracelsus

Monument Saksamaal Beratzhausenis

Paracelsus (kodanikunimega Theophrastus Philippus Aureolus Bombastus von Hohenheim, 11. või 17. november 1493 – 24. september 1541) oli šveitsi päritoluga arst ja loodusteadlane, iatrokeemia rajaja.

Paracelsus sündis Šveitsis Einsiedelnis šveitslasest ema ja sakslasest isa pojana, aga kasvas üles Austrias. 17-aastaselt, 1510 lõpetas ta Viini ülikooli bakalaureusena, 1516 Ferrara ülikooli doktorikraadiga. Ta rändas kogu Euroopas ja arvatavasti ka araabia maades, otsides alkeemikuid, kellelt õppida. Ta sai oma teadmistega kiiresti kuulsaks.

Nime Paracelsus võttis ta endale ülikooli lõpetamise paiku vanarooma arsti Aulus Cornelius Celsuse järgi, näidates oma nimega, et on temast parem arst.

Paracelsus eitas tollal tavalist haavade kinnipõletamist kuuma õliga, samuti praktikat lasta jäsemetel olevatele haanadele tekkida gangreen ja need siis amputeerida. Selle asemel väitis ta, et haavad paranevad kõige paremini, kui nad omapead jätta. Neid on ainult vaja pesta, korralikult siduda ja hoida mustuse eest.

Tollane meditsiin põhines peamiselt Aristotelese, Galenose ja Avicenna töödel. Paracelsus heitis need täiesti kõrvale, vastandas neile Hippokratese ja kutsus ravikunsti täielikult uuendama. Tema meelest oli eesmärgiks tasakaalu saavutamine mikrokosmose (inimese) ja makrokosmose (maailma) vahel. Mõlemad koosnevad samadest elementidest – elavhõbedast, väävlist, soolast ja teistest – ning kui kui need ei ole õiges tasakaalus, põhjustab see haigusi, mida saab puuduva aine lisamisega ravida. Ta esitas idee, mille kohaselt kõik on mürk ja kõik on ravim, oleneb ainult annusest.

Lisaks elavhõbeda-, antimoni-, raua-, vase-, ja arseeniühenditele kasutas ta ka taimseid ravimeid. Ta esitas raua tuvastamise meetodi gallushappega, võttis katsetel kasutusele vesivanni ja valmistas viinamarjaäädika destillatsioonil kontsentreeritud äädikhapet. 1526 andis Paracelsus nime tsingile.

1527 sai Paracelsus kirjastaja Johann Frobeni soovitusel Baseli linnaarstiks ja Baseli ülikooli õppejõuks. Ta ei püsinud sellel kohal kauem kui aasta. Paracelsus kutsus esile teiste teadlaste meelepaha, põletades avalikult nende raamatuid. Samuti pidas ta loenguid saksa keeles, mis ärritas neid, kelle meelest kogu teadus pidi olema ladinakeelne.

Saksa- ja ladinakeelsete meditsiiniuurimuste kõrval kirjutas Paracelsus ka filosoofilisi teoseid, milles paljusid teadusalasid haarates lõi pansoofilise maailmapildi.

Paracelsuse jaoks ei olnud inimkonnale ühtegi nii-öelda keelatud teadmist. Vastupidi, inimkond oli lausa kohustatud kõik maapealsed looduse saladused paljastama – ja mitte ainult maapealsed. Ta lükkas tagasi gnostitsismi, kuid säilitas paljugi hermetitsismist, uusplatonismist ja Pythagorase filosoofiast. Ent hermeetilistel teadustel on nii palju ühist Aristotelese teooriatega, et tema loobumine gnostitsismist jäi praktiliselt tähendusetuks. Eriti vastu oli Paracelsus Agrippa ja Nicolas Flameli maagiateooriatele. Paracelsus ei pidanud end maagiks ega sallinud, kui teised teda maagiks nimetasid. Sellegipoolest praktiseeris ta astroloogiat nagu enamik tolle aja teadlasi. Astroloogia oli Paracelsuse meditsiinis väga tähtis. Ta kirjutas sellest põhjalikult ning määras paljudele haigustele oma talismani, samuti igale sodiaagi tähtkujule. Samuti leiutas ta nii-öelda maagia tähestiku, mille abil talismanidele inglite nimesid graveerida.

Paracelsus suri 1541. aastal Salzburgis. Pärast tema surma püüdsid vanameelsed tema teoseid keelustada, kuid see ei õnnestunud. Tema tööde levikut soodustas asjaolu, et Paracelsus reisis väga palju ning oli välja andnud palju raamatuid paljudes linnades. Paracelsuse töödel oli suur tähtsus kuni 18. sajandi keskpaigani.