Riisikas: erinevus redaktsioonide vahel

Riisikas
Taksonoomia

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 17. jaanuar 2010, kell 23:28

Riisikas (Lactarius) on pilvikulaadsete seltsi pilvikuliste sugukonda kuuluv seene perekond.

Teaduslik nimetus Lactarius tuleb sellest, et kui seenekübarat või -jalga vigastada, eritab seen piimmahla. Piim on ladina keeles lac.

Esimest korda kirjeldas riisikate perekonda Christian Hendrik Persoon aastal 1797.

Perekonda kuulub umbes 400 liiki. Neid leidub suuremas osas maailmas, põhja suunas kuni tundra ja metsatundrani. Eestiski kasvab palju liike. Liigi määramisel arvestatakse seda, kas seenekübar on paljas ja limane või sametine või karvane (eriti noortel seentel) ning piimmahla algset värvust (valge, kreemikas, oranž, lilla vms.) ja värvust pärast kuivamist.

Seenekübar on riisikatel sageli nõgus, vanadel seentel vahel isegi lehtrikujuline. Suurel osal liikidel on kübaral kontsentrilised ringid. Suurel osal liikidest on seenejalg õõnes.

Enamik riisikaliike elab sümbioosis mingi kindla puuliigiga ja moodustab mükoriisa. Paljud riisikaliigid on nime saanud sellest, et kasvavad sageli kindlat liiki puu all.

Mitmed riisikad on tooreltki söödavad, enamik siiski mitte. Kuid pärast kupatamist mürgid kaovad ja sadade riisikaliikide hulgas pole ükski pärast kupatamist mürgine, kuigi paljud nendest on ikkagi nii vähese toiteväärtusega, et neid süüa ei soovitata. Kõige paremate söögiseente hulka kuulub kõigest üks riisikaliik, Eestiski kasvav porgandriisikas.

Eestis kasvavaid riisikaid võib jaotada kahte rühma: kibeda maitsega riisikad, mida tuleb enne toiduks kasutamist kupatada, ja maheda maitsega riisikad, mida võib tarvitada värskelt, kupatamata. Kibeda maitsega riisikatest tuntumad on männiriisikas, kaseriisikas, kollariisikas ja tõmmuriisikas. Maheda maitsega riisikaid on vähem, nendest tuntumad on niiskeis kuusikuis kasvav kuuseriisikas ning temaga sarnanevad porgandriisikas ja veririisikas, mis kasvavad vastavalt liivastes ja lubjarikastes männikutes.

@@ 15. rida: / 15. rida: @@
 | subdivision = umbes 400 liiki
 }}
+'''Riisikas''' (''Lactarius'') on [[pilvikulaadsed|pilvikulaadsete]] [[selts (bioloogia)|seltsi]] [[pilvikulised|pilvikuliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] kuuluv [[seen]]e[[perekond (bioloogia)|perekond]].
+Teaduslik nimetus ''Lactarius'' tuleb sellest, et kui seenekübarat või -jalga vigastada, eritab seen [[piimmahl]]a. [[Piim]] on [[ladina keel]]es ''lac''.
-'''Riisikas''' (''Lactarius'') on [[pilvikulised|pilvikuliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] kuuluv [[seen]]e[[perekond (bioloogia)|perekond]].
+Esimest korda kirjeldas riisikate perekonda [[Christian Hendrik Persoon]] aastal [[1797]].
-Eestis kasvavaid riisikaid võib jaotada kahte rühma: kibedamaitselised riisikad, mida tuleb kupatada enne toiduks kasutamist ja mahedamaitselised riisikad, mida võib tarvitada värskelt, kupatamata. Kibedamaitselistest riisikatest tuntumad on [[männiriisikas]], [[kaseriisikas]], [[kollariisikas]] ja [[tõmmuriisikas]], mahedamaitselisi riisikaid on vähem, nendest tuntumad on niiskeid kuusikuid valitsev [[kuuseriisikas]] ja temaga sarnanevad [[porgandriisikas]] ja [[veririisikas]], mis kasvavad vastavalt liivastes ja lubjarikastes männikutes.
+Perekonda kuulub umbes 400 liiki. Neid leidub suuremas osas maailmas, põhja suunas kuni [[tundra]] ja [[metsatundra]]ni. Eestiski kasvab palju liike. Liigi määramisel arvestatakse seda, kas seenekübar on paljas ja limane või sametine või karvane (eriti noortel seentel) ning piimmahla algset värvust (valge, kreemikas, oranž, lilla vms.) ja värvust pärast kuivamist.
+Seenekübar on riisikatel sageli nõgus, vanadel seentel vahel isegi lehtrikujuline. Suurel osal liikidel on kübaral kontsentrilised ringid. Suurel osal liikidest on seenejalg õõnes.
+Enamik riisikaliike elab [[sümbioos]]is mingi kindla puuliigiga ja moodustab [[mükoriisa]]. Paljud riisikaliigid on nime saanud sellest, et kasvavad sageli kindlat liiki puu all.
+Mitmed riisikad on tooreltki söödavad, enamik siiski mitte. Kuid pärast [[kupatamine|kupatamist]] mürgid kaovad ja sadade riisikaliikide hulgas pole ükski pärast kupatamist mürgine, kuigi paljud nendest on ikkagi nii vähese toiteväärtusega, et neid süüa ei soovitata. Kõige paremate söögiseente hulka kuulub kõigest üks riisikaliik, Eestiski kasvav [[porgandriisikas]].
+Eestis kasvavaid riisikaid võib jaotada kahte rühma: kibeda maitsega riisikad, mida tuleb enne toiduks kasutamist kupatada, ja maheda maitsega riisikad, mida võib tarvitada värskelt, kupatamata. Kibeda maitsega riisikatest tuntumad on [[männiriisikas]], [[kaseriisikas]], [[kollariisikas]] ja [[tõmmuriisikas]]. Maheda maitsega riisikaid on vähem, nendest tuntumad on niiskeis kuusikuis kasvav [[kuuseriisikas]] ning temaga sarnanevad porgandriisikas ja [[veririisikas]], mis kasvavad vastavalt liivastes ja lubjarikastes männikutes.
+{{Commons|Lactarius}}
 [[Kategooria:Riisikad| ]]