Vallakohus

Vallakohus oli madalama astme talurahvakohus Eesti- ja Liivimaal ning hiljem eestkoste- ja hoolekandeasutus Eesti Vabariigis.

Esimesed vallakohtud loodi 18. sajandi lõpul valgustusajastust mõjutatud Balti aadlike poolt, tõenäoliselt kõige esimese vallakohtu asutas 1750. aastal krahv C. J. Mellin. Hiljem loodi vallakohtuid eraalgatuslikult veel mitmes mõisas. Toonane vallakohus koosnes mõsniku poolt kinnitatud talupoegadest kohtunikest, kes lahendasid väiksemaid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi. Ametlikuks institutsiooniks muutus talurahvakohus 1802. ja 1804. aasta talurahvaregulatiividega. Siis kohustati mõisnikke vallakohust looma igas mõisas. Mõisnik kinnitas eesistuja ning 2-4 kaasistujat. Eestimaa kubermangus ei saanud vallakohtu otsuseid edasi kaevata, Liivimaal aga oli see võimalus üle 5 rubla väärtusega hagide puhul, siis asus küsimust arutama kihelkonnakohus. Eestimaal kaotati vallakohus 1816. aastal, Liivimaal eksisteeris ta aga ka pärast pärisorjuse kaotamist 1819. aastal.

1866. aasta vallareformiga taastati Eestimaal ka vallakohus. Selle funktsioonid jäid sarnaseks eelneva ajaga, ainult et nüüd vabanes see koos vallaomavalitsusega mõisniku eestkoste alt. Järgnevalt võis nii Eesti- kui ka Liivimaal vallakohtu otsuseid apelleerida kihelkonnakohtusse, alates 1889. aastast ülemtalurahvakohtusse.

1918. aastal kaotas Saksa okupatsioonivõim vallakohtud, kuid 1919. aastal taastati need Eestis eestkoste- ja hoolekandeasutustena valla juures. Vallakohtud tegutsesid kuni 1940. aastani, mil Nõukogude võim need lõplikult sulges.