Budism: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Hiievana (arutelu | kaastöö)
Hiievana (arutelu | kaastöö)
44. rida: 44. rida:


==Kolm kalliskivi==
==Kolm kalliskivi==
Kolm kalliskivi (skr ''triratna'') on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr ''triśaran.a'') ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.
Kolm kalliskivi (skr ''triratna'') on budaluses kolm kõige kõrgemat austust pälvivat pühadust: Buddha, Dharma ja Sangha ehk Tark, Õpetus ja Kogudus. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr ''triśaran.a'') ja nende kaitse alla minekut samastatakse budaluse vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme pühaduse vastu.


Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru.
Buddha all mõeldakse siin eelkõige budaluse alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda selgitav kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja pühakuid (bodhisattvaid), aga ka kõiki budalasi ja hüvesõprasid.


==Meeleharjutused==
==Meeleharjutused==

Redaktsioon: 1. detsember 2009, kell 01:53

Fail:Buda-Sakjamuni--vanTao.gif
Buddha Šākjamuni (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Budism (ka buddhism, budalus, buda usk) on Buddha Šākjamuni (Siddhārtha Gautama; arvatavasti 6.–5. saj eKr) õpetus ning selle põhjal Indias tekkinud ja seejärel mujale levinud traditsioon, õpetuste kogum ja kultuur.

Budismi eesmärgiks on Buddha Šākjamuni eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine. Šākjamuni, kelle sünninimi oli Siddhārtha Gautama, pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis virgumiseni, s.t sai buddhaks umbes 35-aastaselt, hakkas seejärel õpetama ja lõi oma koguduse. Ülejäänud elu pühendas ta õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning samuti läände.

Termin "budism" on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades sanskriti sõna bauddha vastena. Mõlemad on tuletatud Šākjamuni üldkasutatavast õpetajanimest Buddha, mis tähendab 'Virgunu'. Traditsioonilistes budistlikes maades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks ehk seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (sanskriti buddhaśāsana).


Õpetuse põhimõisted

Neli õilsat tõde

Budismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis "Seadmuseratta käimapanemine" (eesti keeles "Budismi pühad raamatud" 1. Tartu, 2004, tõlkinud Linnart Mäll), mille vaateid jagavad kõik budismi koolkonnad. Seal räägib Buddha neljast õilsast tõest; need on:

1. tõde kannatusest,

2. tõde kannatuse põhjusest,

3. tõde kannatuse lakkamisest ja

4. tõde kannatuse lakkamisele viivast teest.

See tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele.

Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda – kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on õilis kaheksaosaline tee. Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Sansaara ja nirvaana

Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism india kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara ja nirvaana. Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud olemasoluviisi. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu.

Tegu

India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (skr karma) ja teovilja (skr karmaphala) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head. Inimene saab aga valida, milliseid tegusid ta teeb ja seetõttu oma teovilja määrata. Buddhad ja bodhisattvad on teo ja teovilja seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.

Sõltuvuslik tekkimine

Tegu on seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik on omavahel seotud. Seda väljendab budismis eelkõige sõltuvusliku tekkimise õpetuses (skr pratītyasamutpāda). Siin Buddha kirjeldab kaheteistkümne lüli abil sansaara toimimise sõltuvuslikku mehhanismi. Selle põhjusliku jada alguses on teadmatus ehk nõmedus (skr avidyā), mis on kannatuse algpõhjus. Sõltuvusliku tekkimise õpetus seletabki lahti teise õilsa tõe kannatuse põhjusest. Kannatuse kadumiseks on vajalik kaotada teadmatus, mille tulemusel kogu sansaarat kandev ahel lakkab toimimast. Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki seadmused (skr dharma) iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, ning nad on pidevas põhjuse-tagajärje seoses – s.t et nad ka ise on põhjuseks teistele seadmustele. (Eesti keeles vt "Riisitaimesuutra"; Akadeemia, 1994, nr 4, lk 757-771, tõlkinud A. Herkel.)

Tühjus

Sõltuvusliku tekkimise sünonüümiks on tühjuse (sanskriti śūnyatā) mõiste, mille järgi seadmustel puudub püsiv omaolek (skr svabhāva). Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima, ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb - kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism rumaluse ehk teadmatuse aluseks. Seega kannatuse põhjustajaks.

Isetus

Tühjuse mõiste teiseks väljenduseks on isetus (skr anātman), mis samuti viitab seadmuste püsiva omaoleku ehk ise puudumisele. Inimese kirjeldamisel tähendab see, et puudub see, mida nimetatakse iseks ehk minaks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr skandha) kogum. Selle pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse aga budismis kannatuse põhjuseks.


Kolm kalliskivi

Kolm kalliskivi (skr triratna) on budaluses kolm kõige kõrgemat austust pälvivat pühadust: Buddha, Dharma ja Sangha ehk Tark, Õpetus ja Kogudus. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr triśaran.a) ja nende kaitse alla minekut samastatakse budaluse vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme pühaduse vastu.

Buddha all mõeldakse siin eelkõige budaluse alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda selgitav kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja pühakuid (bodhisattvaid), aga ka kõiki budalasi ja hüvesõprasid.

Meeleharjutused

"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde. Buddha ei andnud oma õpilastele abstraktseid teadmisi, vaid suunas neid lähtuvalt igaühe meeleseisundist. Nii tekkis palju erinevaid õpetusi ja traditsioone. Mõned põhimõtted on aga säilinud üsna sarnastena pea kõigis budismi vooludes.

Meele harjutamisel on olulised kaks meetodit, mis üksteist täiendavad: meelerahu ja analüüsiv vaatlus.

Meelerahu

Meelerahu (skr śamatha) abil keskendatakse püsimatu meel ühele objektile. Kuna inimese meel on tavaliselt püsimatu, siis sügava analüüsi teostamiseks tuleb seda taltsutada ja rahustada, peatada kontrollimatu mõttevool ja tunnetetulv. Kuid meelerahu ei ole eesmärk omaette.

Analüüsiv vaatlus

Analüüsiva vaatluse (skr vipaśyanā) abil aga uuritakse seda objekti põhjalikult. Objekti analüüsides jõutakse selle omaoleku tühjuseni. Analüüsi eesmärk on mõista, et nähtustel puudub ise ehk püsiv omaolek, et kõik seadmused on tühjad.

Brahmaseisund

Brahmaseisund (skr brahmavihāra) on budismi eetikas oluline nelja kõlbelise kategooria üldnimetus. See hõlmab kaastunnet, sõbralikkust, rõõmu ja võrdset suhtumist. Need neli, eelkõige aga kaastunne, on olulised eetilised printsiibid, aga ka harjutused meele muutmisel. Meel, mis on teiste suhtes kaastundlik ja sõbralik, unustab enda mina, mis on kõikide kannatuste põhjus.

Kaastunne (skr karun.ā) tähendab kõigisse olenditesse positiivset suhtumist, teiste olendite kannatuste märkamist ja tegutsemist nende kannatuste leevendamiseks. Sõbralikkus (skr maitrī) väljendab tegutsemist teiste hüvanguks tasu ja kiitust ootamata. Rõõm (skr muditā) tähendab rõõmustamist teiste heaolu üle. Võrdne suhtumine (skr upeks.ā) on kõikidesse olenditesse eelistuseta suhtumine, vaenlaste ja sõprade võrdne aitamine.

Kosmoloogia

Budismis tekkis suurelt osalt india mütoloogia põhjal oma mütoloogia ja kosmoloogia. Budismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse tihti ringina ehk olemisrattana (skr bhavacakra). Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk preetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele.


Kogudus

Buddha järgijaid nimetatakse koguduseks (sanskr sangha). Algne sangha kujunes Buddha õpilastest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostri kogukond on jäänud budaluse keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini.

Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli väga väike. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sankr vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā.

Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond. Algselt kuulusid ilmalike hulka eeskätt jõukad linnakodanikud, kes moodustasid Buddha ajal majandusliku ja poliitilise eliidi. Nende ülesandeks oli eelkõige koguduse majanduslik toetamine. Nad järgisid igapäevaelus Šākjamuni õpetust, mille keskme moodustasid ilmalikele mõeldud käitumisjuhised. Hiljem tõusis ka ilmalike seast tuntud õpetajaid ning ilmalike roll on erinevates budalikes kultuurides olnud erinev.


Seadmuseratas ehk Dharma ratas (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Tekstid ja koolkonnad

Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Juba esimestel sajanditel peale Buddha parinirvaanat hakkasid Buddha sõna erinevate versioonide ning tõlgenduste põhjal kujunema koolkonnad. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi suurkogudel, mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli.

2. saj lõpul või 1. saj e.m.a hakati budistlikke tekste kirja panema. Esimeseks kirjapandud tekstiks oli tõenäoliselt Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra (Kaheksatuhanderealine ületava mõistmise suutra). Selle järel kirjutati üles ka Tripitaka e "Kolmikkorv".

Tripitaka paalikeelne variant Tipitaka on tänini tervikuna säilinud budistlikest kaanonitest vanim. Tipitaka koostati pärimuse järgi juba esimesel budismi suurkogul vahetult peale Buddha surma. Ilmselt aga sisaldab see hulgaliselt hilisemaid lisandusi ja toimetajatööd. Tänapäeval on Tipitaka theravaada koolkonna pühakiri, mis osaliselt kattub ka teiste koolkondade pühakirjadega.

Kuna erinevate Buddha järgijate versioonid tema õpetusest lahknesid, tekkisid ka mitmed koolkonnad. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. saj e.m.a toimus lahknemine, mille tulemusel tekkis kaks suunda: hinajaana ja mahajaana. Selle põhjuseks võib pidada lõhet konservatiivsema ja vabameelsema suhtumise vahel Buddha õpetusse ja selle interpreteerimisse. Vabameelsemat ja universaalsemat suunda esindas algselt Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra. Selle pooldajad ise nimetasid end mahajaanaks e suureks sõidukiks.

Mahajaana pooldajad leidsid, et Buddha sõna ei saa olla muutumatu dogma, mida pimesi korrata, vaid et see peab olema arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Mahajaanale vastuseisvaid konservatiivseid koolkondi hakati nimetama hinajaanaks ehk väikeseks sõidukiks. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid.

I at jooksul levis budism paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Lõuna- ja Kagu-Aasias jäi püsima eelkõige hinajaana budism, millest tänaseks on säilinud vaid üks koolkond – theravaada. Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias aga pääses mõjule mahajaana suund, mis on jagunenud paljudeks koolkondadeks.

I at teisel poolel tekkis Indias veel üks budismi suund, vadžrajaana ehk teemantsõiduk, mille raames tekkisid oma kanoonilised pühakirjad tantrad. Vadžrajaana sai hiljem domineerivaks suunaks tiibeti budismis.


Budaluse levik

Budaluse kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis I at keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma. Kesk- ja Põhja-India suured kloosterülikoolid Nālandā, Vikramašīla jt toimisid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. saj lõpuni, mil Indiasse tunginud muslimitest türklased need hävitasid.

Budaluse levimisel on läbi aegade olulisteks tähisteks olnud budalike tekstide tõlkimine selle maa keelde ja mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles. Seetõttu on budaluse levik mingil maal saanud alguse budalike kirjutiste tõlkimisest kohalikku keelde.

Budalus on alati püüdnud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida hiina budalusest, jaapani budalusest, tiibeti budalusest, tai budalusest, sri lanka budalusest jne.

Väljakujunenud ajaloolisest budaluse pärandist võib rääkida paljudes Aasia maades, kus kujunes välja omanäoline kombestik, kommenteeriv kirjandus, kloostri hierarhia ja hulgaliselt erinevaid õpetusviise. Budalus on alati olnud pluralistlik ning aktsepteerinud erinevaid vahendeid Buddha sõna edasi andmisel.

Budalus jõudis Sri Lankale ja Birmasse 2. saj e.m.a, kust juba levis edasi Kagu-Aasiasse. Hiinasse jõudis budalus 1.-2. saj ja sealt edasi Koreasse ja Jaapanisse. Tiibetis on budaluse alguseks 7. sajand, sealt levis budalus Mongooliasse ja mongoli hõimude kaudu ka Venemaale. Kesk-Aasias õitses Buddha õpetus kuni muslimite vallutuseni.

Fail:Munk.gif
Munk (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Viimane aastasada on teinud Buddha õpetuse populaarseks ka Läänes. Kloostreid, templeid ja buda keskusi on rajatud enamikes Euroopa maades, Ameerikas ja Austraalias. Buddha õpetus on õppekavas mitmetes Lääne ülikoolides.

Budalus Eestis

20. sajandi esimesel poolel tegutses Eestis ja Lätis budaluse kuulutaja Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes rändas enne Teist maailmasõda Taisse ja seejärel Birmasse, kus ta ka buda mungana suri.

Budoloog Alexander Staël von Holstein (1877–1937) ja filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada budaliku kultuuri alusepanijateks Eestis, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit.

Kuna budaluse levikul on oluline just Buddha õpetuse kättesaadavus emakeeles, siis võib tegelikust eesti budaluse algusest rääkida 1960ndate lõpul ja 1970ndatel.

Sündmuseks eesti budaluse ajaloos võib pidada Eestimaa Budistliku Vennaskonna rajamist Vello Väärtnõu poolt 1982. aastal Tallinnas. Vennaskonna esmane eesmärk oli rajada Nyingmapa koolkond ja traditsioon Eestisse. Budaliku pärandi taastamise soov Eestis oli Väärtnõul juba 1970. aastatel, kuna Tõnissoni poolt Eestisse toodud gelukpa traditsioon oli kaotanud enda järgnevuse.

Linnart Mälli tõlkes on ilmunud mitmed buda pühakirjad: Seadmuseratta käimapanemine (2004), Dhammapada (1977, 2004), Teemantsuutra (1975, 2005), Südasuutra (1989, 2005), Šāntideva Bodhitšarjāvatāra jpt tekstid. Üksikuid tekste ja katkendeid on tõlkinud ka Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome. L. Mäll pani aluse ka budaluse teaduslikule uurimisele Eestis ning tema toimetamisel ilmus ka Ida mõtteloo leksikon (2006).

Budalikest ühingutest tegutsevad praegu Eestis Eesti Budistlik Kogudus ehk Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Eesti Njingma, Eesti Dzogchen Ühing, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Lääne Budaliku Vennaskonna Sõprade kohalik osakond, Budismi Instituut ja Eesti-Tiibeti Kultuuriselts. Tallinnas on buda tempel.

Vaata ka

Välislingid

Ida mõtteloo leksikon

Tipitaka

Mahajaana

Vadžrajaana

Seadmuseratta käimapanemine

Budismi taust I

Budismi taust II


Mall:Link FA

Mall:Link FA