Askold

See artikkel räägib Kiievi vürstist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Askold (täpsustus)

---

Askold [ask'old] (vene Аскольд, Асколд, Осколд, ukraina Аскольд, idavanapõhja Haskuldr, läänevanapõhja Höskuldr 'odaomanik'; suri umbes 882 või 884 Kiievis) oli kroonika "Jutustus möödunud aegadest" järgi Rjuriku kaaskondlane, varjaagi väepealik ja Kiievi vürst. Kroonika järgi ei olnud ta Rjuriku sugulane, kuid oli bojaar.

Koos Diriga küsis Askold Novgorodis Rjurikult luba minna koos oma sugukonnaga (malevaga) retkele Konstantinoopolisse. Mööda Dneprit sõites nägid nad mäe peal väikest linna (Kiievit) ja küsisid elanike käest: "Kelle oma see linnake on?". Sealsed elanikud vastasid: "Oli kolm venda Kii, Štšek ja Horiv, kes rajasid selle linna ja on surnud. Meie, nende järeltulijad, elame siin, ja maksame andamit kasaaridele." Askold ja Dir asusid Kiievisse elama, kogusid kokku suure hulga teisi varjaage ning hakkasid Kiievit ja poljaanide maad valitsema (864).

Voskressenski kroonika ja teised kroonikad teatavad, et Askold ja Dir sõdisid drevljaanide ja uglitšitega. Joakimi kroonikas öeldakse, et Askold võitles edukalt kasaaridega.

Aastal 866 (või 860; keiser Michaeli 14. valitsemisaastal) ründasid Askold ja Dir Konstantinoopolit. See rünnak oli kreeklastele ootamatu. Konstantinoopoli patriarh Photios I ütleb sel puhul, et see oli nagu välk taevast. Ta räägib sellest jutlustest ning 867 kirjutatud ringkirjas piiskoppidele. Bütsantsi keiser Michael III Joodik oli sel ajal sõjaretkel araablaste vastu ning oli juba jõudnud Musta jõeni, kui eparh (kohalik haldur) saatis talle sõnumi, et russide sõjaretk on tulemas Konstantinoopoli peale. Keiser pöördus tagasi. Russid sõitsid kahesaja laevaga Kuldsarve lahte, tapsid palju kristlasi ning piirasid linna ümber. Nad rüüstasid eeslinnad, põletasid maha hooned ja põllud ning tapsid palju lapsi, naisi ja rauku. Vesi jõgedes muutus vereks, allikaid ja veekogusid oli võimatu ära tunda, sest kõik nad olid täis surnukehi.

Kuid äkitselt tõusis tormituul ning suured lained pühkisid laiali kõik russide laevad, need purunesid vastu kallast, nii et vähestel õnnestus koju naasta.

Sellest sündmusest hakkab kroonikakirjutaja Nestor arvama Vana-Vene ajalugu. See märgistab ka Vene (Russi) ilmumist maailmaajaloo areenile.

16. sajandist pärinevas Nikoni kroonikas (Askoldi hakati seal nimetama Oskoldiks) teatatakse 864. aasta all Askoldi poja hukkumisest bulgaaride käe läbi, 865. aastal Askoldi ja Diri sõjaretkest polotšaanide vastu, "kellele nad tegid palju halba", 867. aasta all nende naasmisest Konstantinoopoli alt maleva jäänustega ning sellest, kuidas nad lõid hulka petšeneege. Sealsamas räägitakse Kiievi russide ja nende vürstide ristimisest. See sündmus leidis aset 874. aasta paiku ja seda kinnitavad Bütsantsi kroonikad.

Aastal 879 suri põhjas Rjurik ning tema järglaseks sai vürst Oleg, kes oli tema sugulane ning kellest sai tema väga väikese poja Igori eestkostja. Umbes 882 läks Oleg retkele, võttes kaasa palju sõjamehi, ning jõudis Kiievi mägedeni ja sai teada, et seal on vürstideks Askold ja Dir. Ta peitis oma sõjamehed laevadesse ning läkitas Askoldi ja Diri juurde saadiku järgmiste sõnadega: "Me oleme kaupmehed ning läheme Olegi ja vürstipoeg Igori juurest kreeklaste juurde. Tulge meie, oma suguvendade juurde." Ja Oleg ütles Ugorskoje eeslinna (предместье Угорское) tulnud Askoldile ja Dirile: "Te ei ole vürstid ega vürstisoost, aga mina olen vürstisoost," ja kui toodi Igor, siis ta lisas: "Vaat tema on Rjuriku poeg." Askold ja Dir tapeti, viidi Ugorskaja mäe otsa ja maeti maha. Oleg aga asus Kiievis valitsema.

Askoldi haua kohale ehitati Nikolai kirik. Praegu on kiriku asemel pargipaviljon.

Skandinaavia allikad

Saagade järgi oli Askoldi isa üks Ragnarr Loðbróki poegadest Hvitserk (Hvitsärk). Hvitserk oli Rjuriku kaasaegne, kes olevat Ida-Euroopas vallutussõdu pidanud. Kui Hvitserk kohtas sõjaväge, mis oli isegi tema jaoks liiga suur, siis vaenlased, küsisid, kuidas ta tahab surra. Ta tahtis, et teda elusalt põletataks maharaiutud peadest kuhjatud künkal.

Historiograafia

Arvatakse, et kroonikates on ümber töötatud pärimus selle kohta, et Askold ja Dir olid enne Olegi ja Igori tulekut Kiievi vürstid. Aastal 1095 Petšerski kloostris koostatud Algkroonika ("Jutustus möödunud aegadest") täiendas vürstisoo ühtsuse idee rõhutamiseks seda pärimust detailiga, et Askold ja Dir ei olnud vürstisoost, ning pani Olegi suhu vastavad sõnad. Teate 866. aasta retkest Konstantinoopoli alla seostasid Askoldi ja Diri nimega samuti kroonikakirjutajad. See on võetud Bütsantsi allikatest, kus Askoldi ja Diri ei mainita.

Enamik ajaloolasi kahtleb selles, et Askold ja Dir olid tõesti vennad ja üldse kaasaegsed. Oletatakse, et nad ei valitsenud üheaegselt ning neid ei tapetud üheaegselt. 10. sajandi araabia ajaloolane Masudi räägib ühest slaavi kuningast Dirist.

On ka kaheldud Diri olemasolus. On peetud tõenäoliseks, et tema nimi on kroonikatesse sisse toodud palju hiljem, sest Askoldi ja Diri mainides kasutatakse öeldise ainsusevormi. On alust arvata, et sõjaretke Bütsantsi korraldas Askold üksinda.

Ajaloolased (esimesena Aleksei Šahmatov) on arvanud, et Askold ja Dir ei olnud tegelikult mitte Rjuriku bojaarid, vaid vürst Kii järeltulijad. Nõnda ongi öeldud hilisemates kroonikates. Mõhhailo Gruševski arvas, et Dir valitses pärast Askoldi ning võib-olla isegi pärast Olegi.