Gottfried Wilhelm Leibniz: erinevus redaktsioonide vahel
P robot lisas: be:Готфрыд Лейбніц |
P robot lisas: yo:Gottfried Leibniz |
||
126. rida: | 126. rida: | ||
[[vo:Gottfried Leibniz]] |
[[vo:Gottfried Leibniz]] |
||
[[war:Gottfried Leibniz]] |
[[war:Gottfried Leibniz]] |
||
[[yo:Gottfried Leibniz]] |
|||
[[bat-smg:Guotfrīds Leibnėcos]] |
[[bat-smg:Guotfrīds Leibnėcos]] |
||
[[zh:戈特弗里德·莱布尼茨]] |
[[zh:戈特弗里德·莱布尼茨]] |
Redaktsioon: 29. november 2009, kell 00:34
Gottfried Wilhelm Leibniz (ka Leibnitz või von Leibniz; 1. juuli 1646 Leipzig – 14. november 1716 Hannover) oli saksa filosoof, matemaatik ja füüsik, kes omas laialdasi teadmisi ka paljudes teistes valdkondades. Tema tööd on kirjutatud peamiselt ladina ja prantsuse keeles.
Ta leiutas Newtonist sõltumatult diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Ta töötas välja loogilise arvutuse, mis hiljem pani aluse moodsate arvutite arhitektuurile. Leibniz võttis kasutusele mitu matemaatikasümbolit: korrutamis- ja jagamispunktid, integraali ja diferentsiaali märgid.
Koos René Descartes'i ja Baruch de Spinozaga oli ta üks kolmest tuntud 17. sajandi ratsionalistist. Leibniz uskus, et maailm koosneb monaadidest.
Leibniz andis suure panuse füüsika ja tehnika arengsse. Tema ideed on mõjutanud bioloogia, meditsiini, geoloogia, psühholoogia ja infotehnoloogia arengut. Tema teadustööd on laiali paljudes väljaannetes, kümnetes tuhandetes kirjades ja avaldamata käsikirjades. Leibnizi töödest on üritatud luua kokkuvõtlikku nimistut, kuid tänapäevani pole see õnnestunud.
Elulugu
Leibniz sündis Leipzigi ülikooli moraalifilosoofia professori Friedrich Leibnizi ja Catherina Schmucki pojana. Isa suri, kui poeg oli 6-aastane.
Leibniz tohtis oma isa raamatukogu kasutada alates sellest ajast, kui ta oli 7-aastane. Koolis keskenduti üksnes väheste autorite kitsale ringile, kuid isa raamatukogus oli palju filosoofilisi ja teoloogilisi teoseid, millega ta poleks muidu tutvuda saanud enne kui ülikoolis. Isa raamatukogu abil õppis Leibniz omal käel ladina keelt ja valdas seda 12-aastaselt juba vabalt. 13-aastaselt kirjutas ta koolipeo jaoks üheainsa hommikuga kolmsada ladinakeelset värssi heksameetris.
Ta astus 14-aastaselt Leipzigi ülikooli ja lõpetas bakalaureusekraadiga filosoofias 2. detsembril 1662. Ta kaitses lõputöö "Disputatio Metaphysica de Principio Individui" 9. juunil 1663. 7. veebruaril 1664 kaitses ta magistrikraadi lõputööga "Specimen Quaestimonum Philosophicarum ex Jure collectarum". Sama aasta detsembris avaldas ta oma lõputöö, mis käsitles filosoofilisi ja pedagoogilisi suhteid filosoofia ja õiguse vahel. Pärast kaks aastat kestnud juuraõpinguid sai ta 28. septembril 1665 õigusteaduse bakalaureuseks.
Leibnizi järgmine eesmärk oli saada õigusteaduse doktoriks. See nõudis tavaliselt kolmeaastase õppe läbimist ja vanemad tudengid takistasid tal oma lõutööd varem kaitsmast. Seetõttu lahkus Leibniz septembris 1666 Leipzigist ja jätkas õpinguid Altdorfi ülikoolis. Ta esitas peaaegu kohe oma doktoriväitekirja "Disputatio de Casibus perplexis in Jure", millest järeldub, et tõenäoliselt oli see juba varem Leipzigis valmis kirjutatud. Ta kaitses doktorikraadi sama aasta novembris ja talle pakuti kohe akadeemilist positsiooni Altdorfis, kuid Leibniz keeldus sellest.
Ta oli 1700. aastal Preisi Teaduste Akadeemia kaasasutaja ja esimene president.
Täiskasvanuna nimetas ta end sageli von Leibniziks ning mõned surmajärgsed väljaanded märgivad autoriks "vabahärra (või parun) von Leibniz". Kuid pole säilinud ühtki dokumenti, mis kinnitaks, et talle on antud aadlitiitel.
Teoseid
- "Arutlus metafüüsikast"
- "Monadoloogia"
- "Uus essee inimarust"
- "Teodiike"
- "Looduse uus süsteem"
Teosed eesti keeles
- "Dialoog". Tõlkinud Toomas Kiho – Akadeemia 1990, nr 6, lk 1201–06
- "Looduse ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal". Tõlkinud Valdar Parve – samas, lk 1207–17
Kirjandus
- Igor Narski, "Gottfried Leibniz". Tõlkinud Mai Ojamaa. Sari "Suuri mõtlejaid", Eesti Raamat, Tallinn 1976, 146 lk
- Toomas Kiho, "Spekuleerimas Leibniziga" – Akadeemia 1990, nr 6, lk 1186–1200
- Peeter Müürsepp, "Gottfried Wilhelm Leibniz ja Põhjasõja-aegne Venemaa" – Akadeemia 2000, nr 11, lk 2349–72