Kose suvemõis

Kose suvemõis (saksa keeles Alt-Kosch) oli 1790. aastal Tallinna kaupmeeste Kochide poolt Tallinna lähedale rajatud suvemõis. Suvemõisa järgi sai nime Kose asum.

Kose suvemõisa piirkonna omanikud olid pärast 1939. aastal Klaus Scheel ja pärast 1944. aasta oli piirkond nn Eesti Ajakirjanike Liidu puhkekodu.

Ajalugu

Suvemõisa rajas Tallinna kaupmees Joachim Christian Koch, kes sai selleks Tallinna raelt antud maa rendile 1790. aastal. Kochide järglaste seas oli ka Andreas Christian Koch, kes oli Tallinna kaupmeeste ametiseltsi Mustpeade vennaskonna konsul ja aukodanik.

Kochide suguvõsa kabel ja perekonnakalmistu

1870. aastatel tellis Andreas Cristian Koch Otto Rudolf von Knüpfferilt suguvõsa matusekabeli projekti. Kabeli lasi ta rajada Kose suvemõisa lähedal asuvale kõrgendikule, kust avanesid toona romantilised vaated jõeorule ja Pirita kloostrivaremetele. Seni asus suguvõsa hauakabel Kopli kalmistul.

„Kuusnurkse põhiplaaniga neoromaani stiilis romantiline ehitis on kahekorruseline, sisaldades kummalgi korrusel ühe võlvlaega ruumi. Tegemist on kollakast tellisest ehitisega kõrgel maakivist soklil. Hoonet ilmestavad mitmesugused dekoratiivelemendid: erikujulised aknaavad, katusetornikesed, vahekarniisid jm. Kahel pool ust hoone kui pühapaiga funktsioonile viitavad ristid.“

–

Matusekabeli olid August Weizenbergilt ja J. Raudsepa marmorskulptuurid, osa neist kujudest on hävinud või kaduma läinud, osa kujudest on aga siiani säilinud Eesti Kunstimuuseumis. Kochide perekonna matmispaik püsis Kochide suguvõsa valduses ka veel pärast 1920. aasta mõisate riigistamist, kui suvemõisa süda koos hoonetega oli juba Scheelide perekonnale üle antud. Kochide kabel oli esimene ehitis, mis Eesti NSV-s muinsuskaitse alla võeti. 1990. aastate alguseks oli matusekabel siiski juba lagunenud ning kabel taastati arhitekt T. Linna projekti järgi aastatel 1999-2003, hoone renoveerimist toetasid Tallinna Linnavalitsus, Pirita linnaosa, Pirita velodroom ja ka Kochide perekonna järeltulijad.

Scheeli krunt

Mitte segi ajada Kose tee 3 asuva Scheeli suvemõisaga, mille Scheelid ostsid 1925. aastal.

Kose suvemõisa (Kose tee 9) omandiküsimus on seniajani segane, omandiõiguse muutmise alusena on Scheelide järglased viidanud 1939. aastal enne viimase omaniku Andreas Kochi ja Scheelide vahel sõlmitud allkirjastamata eellepingule. Pärast nimetatud eellepingu kooskõlastamist oli aga Andreas (Andrei) Koch surnud ning tema pärijad, alaealised tütred (2-aastane Henriette ja 2-kuune Ilse) polnud veel teovõimelised. 1935 suri ka Henriette ning temagi õigused omandile läksid Ilsele. Lepinguprojekti kohaselt Andreas (Andrei) Koch jättis endale vaid 1,4 hektarit suguvõsa kabeli ümbruses ja ülejäänud ligi 20 hektarit kavatses müüa Klaus Scheelile.

Pärast baltisaksa päritolu pärija - Ilse Koch´i lahkumist koos emaga Umsiedlungi käigus 1939. aastal, sai Kose suvemõisa haldajaks Klaus Scheel, millest ka nimi Scheeli villa.

1940-1941. aastatel Scheeli krundi territooriumil Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajate poolt mõrvati massihukkamiste käigus senituvastamat arv isikuid.

Kokku avastati 1941. a sügisel Pirita-Kose haudadest 40 punase terrori ohvri laipa. 1941. aasta kevadel, kui jätkati kaevamisi avastati sulasemaja kuuri põranda alt veel 38 laipa.

 Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940-1941

Peale saksa okupatsiooni algust 1941. aasta sügisel asus Scheeli suvilasse SS- ja politseiülem Hinrich Möller.

Scheeli mõis ja tiik kuulus Nõukogude okupatsiooni ajal Nõukogude armee sõjaväeosale. Mõisa territooriumil paiknes sõjaväele kuuluv katlamaja, millest imbus pinnasesse suuremas koguses naftat (eri hinnangutel umbes 50 tonni).

Välislingid

• Kose suvemõisa park meenutas Eedeni aeda
• Need teod süüdistavad – Scheeli krundil toimunud massimõrv
• Koch'ide kabeli varemed ja perekonnakalmistu - Kultuurimälestiste riiklik register