Erinevus lehekülje "Gladiool" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eemaldatud 5014 baiti ,  11 aasta eest
kopipeist maha
(kopipeist maha)
{{kopipeist|allikas=http://www.aiasober.ee/}}
{{toimeta}}
 
{{Taxobox
| color = lightgreen
| genus_authority = [[Carolus Linnaeus|L.]]
}}
'''Gladiool''' (''Gladiolus'') on [[võhalised|võhaliste]] sugukonda arvatud [[taimeperekond(bioloogia)|perekond]]. Perekonna eestikeelset nime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate [[võõrliik]]ide puhul, Eestis pärismaisena kasvav [[niidu-kuremõõk]] arvatakse aga perekonda '''kuremõõk''' (''Gladiolus'').
'''Gladiool''' (''Gladiolus'') ehk kodumaiste liikide korral '''kuremõõk''' on ühepoolsete tähkjate või kobarjate õisikute ja mõõkjate lehtedega mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Võhumõõku on kokku umbes 300 erinevat liiki, mis looduslikult on levinud Aafrikas, Euroopas, Sise- ja Lääne-Aasias, eriti rohkesti Vahemeremail. Eestis kasvab looduslikult vaid üks liik - niidu-kuremõõk (G. imbricatus). Iluaianduses kasvatatakse hübriidse päritoluga aedkuremõõga ehk gladiooli (G. x hybridus) peaaegu kõigis värvitoonides sorte, mis on ka külmaõrnad. Gladioolid on suurepärased aia- ja lõikelilled. Gladiooli sibula headus sõltub eelkõige tema suurusest. Mida suurem sibul, seda kindlamini tagab see Teile ilusad õied suve teisel poolel. Kaubandusvõrgus, samuti postikataloogides pakutakse peamiselt kolme suurusjärgu suureõieliste gladioolide sibulaid: 10/11, 12/14, 14/+ jne (ümbermõõt sentimeetrites). Sibulad suurusega 10/11 õitsevad küll istutusjärgsel suvel, kuid õitsemine on tagasihoidlik. Kui kasvukoht on halvasti valitud, või juhtub äärmiselt vihmane, ehk ka vastupidi – põuane suvi olema, võib juhtuda, et õis jääb nägemata. Sibulad suurusega 12/14 õitsevad tavaliselt rikkalikult, õisik on normaalsuurusega, vars tugev ja võimalik saada normaalse suurusega tütarsibulaid. Sibulad suurusega 14/+ õitsevad samuti nagu eelmise suurusjärgu sibulad, kuid nad kasvatavad sageli kaks õisikuvart. Samuti annavad paremaid tütarsibulaid. On juhtunud, et inimene tellib kataloogist odavad lillesibulad, jätab kahe silma vahele sibulate suuruse ning on hiljem ebameeldivalt üllatunud. Mugulsibulate hind ja suurus käivad kindlasti käsikäes. Hinnavõrdlust saab teha sama sordi ja sama suuruse korral. Gladioolide mugulsibulate headust näitab ka nende seisund ja välimus. Mugulsibula pinnal ei tohiks olla mädanikku ega hallitust. Masinkoristatud mugulatel on sageli pindmised mehaaniliste vigastuste jäljed. Need peaksid olema kenasti armistunud, aga mitte läbivad või sügavad. Sobiv aeg gladioolide mugulsibulate istutamiseks on siis, kui muld on piisavalt soojenenud ning öökülmade oht enamjaolt möödas. Eesti oludes seega alates maikuust. Kui toomingas algab õitsemist, võib ka gladioole hakata maha panema. Kui sirel lõpetab õitsemist, siis selleks ajaks peaksid gladioolide mugulsibulad mullas olema. Gladioolide kasvukoht tuleks valida selliselt, et ta oleks tuulte eest kaitstud, kuid päikesele avatud. Pinnas peaks olema vett hästi läbilaskev, kerge lõimisega huumuserikas liivsavi muld. Gladiool ei talu pinnases seisvat vett, samuti võib kiratsemist põhjustada läbikuivanud pinnas. Gladioolide majesteetlikud õisikud sobivad suurepäraselt nii aiailuks kui ka vaasi lõikelilleks. Suureõielised gladioolid võib tinglikult jagada kolme rühma:
 
* Suureõielised gladioolid. Siia kuuluvad sellised tuntud sordid nagu Oscar, Peter Pears, White Prosperity jt.
 
* Liblikõielised gladioolid on pisut väiksemate, kuid erilselt laide liblika tiibu meenutavate õitega. Sellesse rühma kuulub palju üsna ebatavalist värvi õitega gladioole. Liblikõielised gladioolid on väga head lõikelilled.
 
* Kääbusõielised gladioolid G. colvillei, G. nanus, G. tubergenii.
 
[[Kategooria:Võhalised]]
Kasvuaegse hooldamise tähtsamad tööd on umbrohu kitkumine, sademetevaesel perioodil regulaarne kastmine, väetamine, äraõitsenud õiejäänuste eemaldamine, vajadusel toestamine. Toestamiseks võib kasutada nii tokke kui ka parajale kõrgusele horisontaalselt asetatud suuresilmalist traatvõrku. Gladioolide õisi on parem lõigata õhtuti, kui päike enam lilledele ei paista. Lõige tehakse viltu, nuga peaks olema hästi terav. Lõigatud õied asetatakse kohe vette ja veenõuga ööseks jahedasse ruumi. Selline tegutsemine pikendab lillede vaasi-iga. Lõikeõisi tuleks lõigata nii, et mõned alumised lehed jääksid alles, mis annab taimele võimaluse kasvatada sibulat ja valmistuda puhkeperioodiks. Gladioolid võivad peenras kasvada kuni sügiseste öökülmadeni. Pärast taimede maapealse osa kolletumist kaevatakse mugulsibulad mullast välja ja kuivatatakse ning sorteeritakse. Lõhnav gladiool (G. callianthus Marais, syn. Acidanthera bicolor), mis on pärit Etioopiast. Seetõttu kutsutakse teda vahel ka etioopia gladiooliks. Taim kasvab ca 60 cm kõrguseks, on mõõkjate lehtede ja allapoole kaarduvate valgete, purpurse südamikuga lõhnavate õitega. Õitseaeg on august–september. Lõhnav gladiool eelistab kasvada päikeselisel kuni poolvarjulisel viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega ning tuulte eest kaitstud kohal. Vajab kastmist kogu kasvuperioodi vältel. Sobib nii aia- kui lõikelilleks. Parim istutusaeg on maikuu. Sügisel tuleks mugulad välja kaevata ja nendega tuleks toimida sarnaselt gladioolisibulatega. Bütsantsi gladiool (Gladiolus communis syn. G. byzantinus) vahel ka nimetatuna taligladiool on väikeseõieline talvekindel looduslik gladiooliliik, mis õitseb juulis. Sobib kasvatamiseks aias, peenral või ka kiviktaimlas. Eelistab päikeselist, hästi õhustatud parasniiske, viljaka ning vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Parim istutusaeg on september–oktoober. Võib jätta mitmeks aastaks samale kohale, kuid talvekate vajalik.
 
[[ca:Gladiolus]]

Navigeerimismenüü