Aleksandr Pjatigorski: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". Aastast [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] konverentsidel. |
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". Aastast [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] konverentsidel. |
||
Aastal [[1969]] küsis ta tööd TRÜ psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. <ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref> |
|||
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast elas Pjatigorski [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]is [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]]. |
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast elas Pjatigorski [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]is [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]]. |
||
| 14. rida: | 16. rida: | ||
Aastal [[1992]] mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t. |
Aastal [[1992]] mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t. |
||
Mitmed tema venekeelsed artiklid on ilmunud aastatel [[1965]]–[[1973|73]] TRÜ Toimetiste sarjas (semiootika ja orientalistika). |
|||
Eesti keeles on ilmunud ühe tema intervjuu põhjal (avaldatud ajakirjas ''Вопросы Философии'' 1990/5) autori nõusolekul kokku pandud lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" ajakirjas [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] [[1990]], nr 11, lk 71–72 (tõlkinud ja järelmärkus: [[Andres Herkel]]). |
|||
==Tunnustused== |
==Tunnustused== |
||
Redaktsioon: 27. oktoober 2009, kell 02:54
Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (sündinud 30. jaanuaril 1929 Moskvas – 25. oktoober 2009 London) oli vene filoloog, filosoof, semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane.[1]
Ta oli Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige.
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehases peainsener. Teise maailmasõja ajal oli ta Nižni Tagilis ja töötas relvatehases. 1951 lõpetas ta Moskva ülikooli filosoofiateaduskonna ja asus Stalingradis tööle ajalooõpetajana.
1956 asus ta tööle orientalistikainstituudis, kus 1957 sai tema ülemuseks äsja NSV Liitu naasnud Juri Roerich, kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani 1960. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "Tamili-vene sõnaraamat". 1962 kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja tamili kirjanduse ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastast 1963 osales ta Juri Lotmani kutsel Tartu ülikoolis semiootika konverentsidel.
Aastal 1969 küsis ta tööd TRÜ psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. [2]
Ta emigreerus 1972 Iisraeli. Alates 1974. aastast elas Pjatigorski Suurbritannias. Ta oli Londoni ülikoolis Lõuna-Aasia ajaloo professor.
Ta on avaldanud raamatuid budistlikust filosoofiast, fenomenoloogiast, mütoloogiast ja vabamüürlusest.
Aastal 1992 mängis ta Otar Iosseliani filmis "Liblikajaht" maharadžat.
Mitmed tema venekeelsed artiklid on ilmunud aastatel 1965–73 TRÜ Toimetiste sarjas (semiootika ja orientalistika).
Eesti keeles on ilmunud ühe tema intervjuu põhjal (avaldatud ajakirjas Вопросы Философии 1990/5) autori nõusolekul kokku pandud lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" ajakirjas Vikerkaar 1990, nr 11, lk 71–72 (tõlkinud ja järelmärkus: Andres Herkel).
Tunnustused
Aastal 2000 pälvis ta romaani "Meenutad imelikku inimest" eest Andrei Belõi preemia.
Pere
Tal oli neli abikaasat ja sündis viis last.
Viited
- ↑ [http://www.russ.ru/pole/Umer-Pyatigorskij Елена Пенская — Умер Пятигорский.]
- ↑ Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72