Aleksandr Pjatigorski: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 6. rida: | 6. rida: | ||
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehass peainsener. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal oli ta [[Nižni Tagil]]is ja töötas relvatehases. [[1951]] lõpetas ta [[Moskva ülikool]]i filosoofiateaduskonna ja asus [[Stalingrad]]is tööle ajalooõpetajana. |
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehass peainsener. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal oli ta [[Nižni Tagil]]is ja töötas relvatehases. [[1951]] lõpetas ta [[Moskva ülikool]]i filosoofiateaduskonna ja asus [[Stalingrad]]is tööle ajalooõpetajana. |
||
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene [[raamat]], Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus esimene raamat, mille autor oli ainult Pjatigorski, ilma |
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene [[raamat]], Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus esimene raamat, mille autor oli ainult Pjatigorski, ilma kaasautpriteta: "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". Aastal [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] uurimises. |
||
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast |
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast elas Pjatigorski [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]is [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]]. |
||
Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est. |
Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est. |
||
Redaktsioon: 26. oktoober 2009, kell 03:55
Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (sündinud 30. jaanuaril 1929 Moskvas – 25. oktoober 2009 London) oli vene filoloog, filosoof, semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane.
Ta oli Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige.
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehass peainsener. Teise maailmasõja ajal oli ta Nižni Tagilis ja töötas relvatehases. 1951 lõpetas ta Moskva ülikooli filosoofiateaduskonna ja asus Stalingradis tööle ajalooõpetajana.
1956 asus ta tööle orientalistikainstituudis, kus 1957 sai tema ülemuseks äsja NSV Liitu naasnud Juri Roerich, kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani 1960. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "Tamili-vene sõnaraamat". 1962 kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja tamili kirjanduse ajaloost". Samal aastal ilmus esimene raamat, mille autor oli ainult Pjatigorski, ilma kaasautpriteta: "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastal 1963 osales ta Juri Lotmani kutsel Tartu ülikoolis semiootika uurimises.
Ta emigreerus 1972 Iisraeli. Alates 1974. aastast elas Pjatigorski Suurbritannias. Ta oli Londoni ülikoolis Lõuna-Aasia ajaloo professor.
Ta on avaldanud raamatuid budistlikust filosoofiast, fenomenoloogiast, mütoloogiast ja vabamüürlusest.
Aastal 1992 mängis ta Otar Iosseliani filmis "Liblikajaht" maharadžat.
Aastal 2000 pälvis Pjatigorski romaani "Meenutad imelikku inimest" eest Andrei Belõi preemia.
Tal oli neli abikaasat ja sündis viis last.