Aleksandr Pjatigorski: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
[[Pilt:Alexander Piatigorsky by Anton Nossik.jpg|thumb|Aleksandr Pjatigorski (2007)]] |
[[Pilt:Alexander Piatigorsky by Anton Nossik.jpg|thumb|Aleksandr Pjatigorski (2007)]] |
||
'''Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski''' (sündinud [[30. jaanuar]]il [[1929]] [[Moskva]]s |
'''Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski''' (sündinud [[30. jaanuar]]il [[1929]] [[Moskva]]s – [[25. oktoober]] [[2009]] [[London]]) oli vene filoloog, [[filosoof]], semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane. |
||
Ta oli [[Tartu-Moskva semiootikakoolkond|Tartu-Moskva semiootikakoolkonna]] liige. |
Ta oli [[Tartu-Moskva semiootikakoolkond|Tartu-Moskva semiootikakoolkonna]] liige. |
||
| 16. rida: | 16. rida: | ||
Aastal [[2000]] pälvis Pjatigorski romaani "Meenutad imelikku inimest" eest [[Andrei Belõi preemia]]. |
Aastal [[2000]] pälvis Pjatigorski romaani "Meenutad imelikku inimest" eest [[Andrei Belõi preemia]]. |
||
Tal oli neli abikaasat ja sündis viis last. |
|||
{{DEFAULTSORT:Pjatigorski, Aleksander}} |
{{DEFAULTSORT:Pjatigorski, Aleksander}} |
||
Redaktsioon: 26. oktoober 2009, kell 03:54
Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (sündinud 30. jaanuaril 1929 Moskvas – 25. oktoober 2009 London) oli vene filoloog, filosoof, semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane.
Ta oli Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige.
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehass peainsener. Teise maailmasõja ajal oli ta Nižni Tagilis ja töötas relvatehases. 1951 lõpetas ta Moskva ülikooli filosoofiateaduskonna ja asus Stalingradis tööle ajalooõpetajana.
1956 asus ta tööle orientalistikainstituudis, kus 1957 sai tema ülemuseks äsja NSV Liitu naasnud Juri Roerich, kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani 1960. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "Tamili-vene sõnaraamat". 1962 kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja tamili kirjanduse ajaloost". Samal aastal ilmus esimene raamat, mille autor oli ainult Pjatigorski, ilma kaasautiroteta: "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastal 1963 osales ta Juri Lotmani kutsel Tartu ülikoolis semiootika uurimises.
Ta emigreerus 1972 Iisraeli. Alates 1974. aastast elab Pjatigorski Suurbritannias. Ta on Londoni ülikoolis Lõuna-Aasia ajaloo professor.
Ta on avaldanud raamatuid budistlikust filosoofiast, fenomenoloogiast, mütoloogiast ja vabamüürlusest.
Aastal 1992 mängis ta Otar Iosseliani filmis "Liblikajaht" maharadžat.
Aastal 2000 pälvis Pjatigorski romaani "Meenutad imelikku inimest" eest Andrei Belõi preemia.
Tal oli neli abikaasat ja sündis viis last.