Hävituspataljonid

Hävituspataljonid (vene: истребительный батальон) olid Teise maailmasõja ajal ja pärast seda Nõukogude Liidus loodud paramilitaarsed üksused. Nende ülesandeks oli põletatud maa taktika elluviimine, seega vilja, kariloomade ja kütteainete hävitamine, "klassivaenlaste" ehk omariiklikult mõtlevate eestlaste tapmine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine ning telefoni- ja telegraafiside rikkumine.

Põhiliselt EKP, miilitsa ja komsomoli meestest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna NKVD venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid Punaarmee tagalas.

15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja NKVD tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta.

Ajalugu

24. juunil 1941 võttis NSVL Riiklik Kaitsenõukogu vastu otsuse "Meetmetest võitluseks vaenlase parašutistide dessantide ja vaenlase diversantide vastu rindeäärses piirkonnas". Hävituspataljonide liikmeiks võeti kommuniste, komsomoli liikmeid ja NKVD(miilitsa) töötajaid.

3. juulil 1941 pidas Jossif Stalin Moskva raadios kõne, milles ta kutsus tööliste ja talupoegade maakaitseväge (s.t. hävituspataljoni) järgima kogu maal põletatud maa taktikat. Siitpeale anti äsja moodustatud hävituspataljonidele seniste sõjaliste ülesannete kõrval hoopis laiemad tegutsemispiirid. Hävituspataljonidele tehti ülesandeks (mis?).

Hävituspataljonid Eestis

Eestis moodustati alates 1941. a. 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel. Samuti oli oma osalus eestlaste suhtumises sakslastesse, mis oli juurdunud Eesti elanikes peale Eesti Vabadussõda Landeswehriga, seetõttu ei saa võtta liitumist hävituspataljonidega kui ainult Nõukogude võimu pooldamist, vaid ka kui sakslastevastasust.

29. juunil kuulutas EK(b)P Keskkomitee välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa ELKNÜ liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus.

Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas.

Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad j.n.e. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid.

Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20-30% vahel.

Juhid ja struktuur

Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 Rahva Omakaitse loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud Eesti NSV võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.

Hävituspataljonide üldjuht oli surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal Audru lähedal NKVD alampolkovnik Grigori Okojev. Hiljem määrati üldjuhatajaks Venemaalt saabunud juudist kapten Mihhail Pasternak. Komissariks pandi eesti kommunist Feodor Okk ja staabiülemaks venelasest kapten Vladimirov. Pataljonide juhtideks olid suures enamuses muulased, peamiselt venelased, kes komandeeriti pataljonide etteotsa piirivalve ja Punaarmee ohvitseride hulgast.

Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest):

Hävituspataljon	Ülem	Struktuur
1. Tallinna hävituspataljon
2. Tallinna hävituspataljon	venelane Jakimov
3. Tallinna hävituspataljon	venestunud ukrainlane Gorbatenko
4. Tallinna hävituspataljon	kapten Rudolf Štokberg	politruk Šalomin, tagalaülem Sergei Generalov
5. Narva hävituspataljon	venelane F. Lissitsõn	komissar Igor Tšernov
6. Rakvere hävituspataljon	vanemleitnant M. Rogozin	komissar eesti kommunist A. Must
7. Tallinna hävituspataljon	algul venelasest kapten L. Rubinov	komissar vanempolitruk Russonov, staabiülem leitnant V. Starodumov
10. Harjumaa hävituspataljon
11. Haapsalu hävituspataljon	major Gorbatenko	komissariks oli Karl Hanson, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast
12. Saaremaa hävituspataljon	venelane kapten Losmanov
13. Paide hävituspataljon	venelane vanemleitnant Jakov Pospelov	komissar noorempolitruk Semjon Stanko, staabiülem vanemleitnant Ivan Kožuhhin
15. Pärnu hävituspataljon	venelane M. Smirnov	komissar eestlasest kommunist Arnold Raud
17. Viljandi hävituspataljon Вильяндиский истребительный батальон	kapten Mihhail Pasternak (määrati 21. juulil 1941 hävituspataljonide üldjuhiks)	komissar eesti bolševik August Müürsepp 1. rood - ltn. Sule 2. rood - ltn. Kolobajev 3. rood - ltn. I.I. Paul.
20. Võru hävituspataljon	venelane vanemleitnant Fjodorov
21. Petseri hävituspataljon	piirivalvekapten Burdakov
22. Tartu hävituspataljon	venelane piirivalve vanemleitnant Zagorjev
23. Valga hävituspataljon	piirivalvevanemleitnant Knõsh	komissar EK(b)P Valgamaa Komitee II sekretär Kristjan Kukk
Tallinna töölispataljon	venelane vanemleitnant M. Tokarev	komissar Vladimir Kin

Lisaks 2 miilitsasalka, 2 raudteelaste salka, 2 soomusrongide salka, Tartu jõe ja järve laevanduse töötajatest ja 3 töölispolku (10 000 inimest).

Tegevus

„Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste - bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.

Igas külas ja asulas on hävituspataljonil peale vastase otsese purustamise ka rida muid ülesandeid. Bolševistliku valjusega tuleb teha kindlaks provokatsiooniliste kuulujuttude levitajad ja paanika tekitajad. Tuleb selgitada ja kahjutuks teha kõik, kes otseselt või kaudselt aitavad kaasa vaenlasele.“

– Mis on hävituspataljon ja missugused on ta ülesanded. - Tartu Kommunist, 22. juuli 1941.

Hävituspataljonide võitlusmoraal ja sõjaline väljaõpe olid äärmiselt madalad, millest annavad tunnistust mitmete hävituspataljonide juhtide raportid kõrgemale juhtkonnale. Kui puudulikult relvastatud metsavendadele suudeti arvulises ülekaalus olles siin-seal vastupanu osutada, siis Saksa regulaarvägedega kohtudes löödi hävituspataljonid reeglina puruks. Seda enam püüti nõrkust rindel tasa teha tagalas tsiviilelanikkonna ja vangilangenud metsavendade kallal sooritatud metsikustega. Veretöid on teada kõigi hävituspataljonide kohta.

Stalini hävituskäsuga oli hävituspataljonidele ja tšekistidele Eestis antud üldvolitus elanike mõrvamiseks. Iga kodanik võidi mõrvata kui salakuulaja või "diversant", sest ei nõutud puhtvormilistki kohtuotsust ja mõrvade üle ei peetud mingit kontrolli.

Tavaliselt ei olnud hävituspataljonlaste poolt tabatud inimestel mingit süüd bolsevistliku võimu ees, mis oleks väärinud nii julmi karistusi. Haapsalu hävituspataljonlase ettekandes seisis, kuidas heinamaal tabati kaks meest heina tegemas, kes mõlemad kuulusid mobilisatsiooni alla - lasti sel põhjusel ilma kohtuotsuseta maha. Pataljoni ebaõnnestunud haarangult 7. juulil tagasisõidul olnud Haapsalu hävituspataljonlased avasid põhjuseta tule Mihkli aleviku apteegi juures olnud inimeste pihta - surmati apteeker ja üks kohalik elanik.

7. Tallinna hävituspataljoni vangilangenud võitleja Valter Krulli tunnistused annavad iseloomuliku ülevaate selle üksuse tegevusest: Vigalas langesid vangi neli metsavenda, kes kohapeal maha lasti, Kärgus põletati bensiinipudelite abil mitu talu, Viluvere raudteejaamas langes hävitajate kätte vangi 20 valge käesidemega meest ja Järvakandis kolm kaitseliitlast, keda enne mahalaskmist piinati okastraadi kätest läbiajamisega ja üksteise külge sidumisega. Viluvere jaamas tabatud mehed lasti pataljoniülem L. Rubinovi käsul Tallinna lähedal Liiva metsas maha, enne hukkamist lõigati ohvritel kõrvad ära. Rakvere lähedal langes hävituspataljonlaste kätte neiu (kelle lahtiriietamisel leiti kere ümber seotud sidumismarli) ja kaks relvitut noormeest. Neiu vägistati politrukkide poolt, seejärel lasti ta koos noormeestega maha.

4. Tallinna hävituspataljoni kuulunud Laur Matuoja (varem Matjušov) jutustas ülekuulamisel: Vaidas otsiti "kahtlast isikut", keda ei tabatud, tema kaasavõetud naise, kes keeldus oma mehe kohta tunnistusi andmast, vägistasid politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov, lubades pärast "vallatleda" ka hävituspataljonlastel, kellest Raadik, Pajo, Dementjev ja Kuznetsov seda ka tegid. Sama hävituspataljoni kinnivõetud võitleja Voldemar Rosin tunnistas: "Väätsas tabati viis ja Kiviloos kuus meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Bahhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata." Sama hävituspataljoni 3. rood, mille ülemaks oli Oskar Int, põletas talusid Pärnu-Jaagupis ja Kosel.

Mihhail Pasternaki juhitud Viljandi hävituspataljoni poolt 1.-2. juulil 1941 Taevere vallas Kibaru Kõnnu ja Arjandi piirkonnas korraldatud haarangu käigus tabatud haavatud metsavend seoti okastraadiga posti külge ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.

4.—6. juulil pidas Viljandi hävituspataljon lahinguid Suure-Kõpu, Rimmu, Paistu ja Tänassilma piirkonnas metsavendade vastu. 12.-13. juulil oli pataljon rindel Põltsamaal.

Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeeriva 8. Armee (NSV Liit) korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. Narva hävituspataljonist - Narva Töölispolk (Нарвский рабочий полк), (koosseisus 1000 liiget, 76- mm kahurite patarei ning kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti 20. Laskurdiviisiga.

Samal ajal moodustati ka 1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti kütipolk, mille juhiks määrati NKVD kapten Mihhail Pasternak, komissariks oli EKP Keskkomitee sekretär Fjodor Okk. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 Kiviloo all). 1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti kütipolk asus 20. augustil 1941 Tallinna kaitsele saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist- 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.

11. Läänemaa hävituspataljon osales Kiviloo, Perila, Kose-Risti ja Peningi lahingutes.

Koos nõukogude vägedega (10. Laskurdiviis) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid (1. Läti vabatahtlik hävituspolk - (1-й латышский добровольческий истребительный полк) kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26-28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja 28. augustil lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. 2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk - (2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla.

22. juulil mõrvas Viljandi hävituspataljon ilma mingi põhjuseta Paustvere külas Moosese talus 45-aastase taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-aastase tütre Linda, sama küla kooli talus mõrvati granaadiga 36-aastane taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-aastane poeg Heino. Paustvere koolimaja juures tapeti 2-aastane Ene Korp, kuna laps juhtus hävitajate teele ette. Kuna hävitajate granaadivaru sai usina mõrvatööga lõpuks otsa, jätkati seda püssidega. 22. juulil Võisiku vallas Lätkalu külas tapeti 50-aastane Anna-Rosalie Lepik ja Leie külas Kaseotsa talus 70-aastane Katta Laos. Viljandis rüüstas enne bolševike põgenemist ladusid ja poode nõukogudeaegse segakaubastu direktor, Pärnust vägistamiskatse tõttu väljasaadetud juudist hävituspataljonlane Leib Matskin koos rahvuskaaslastest hävituspataljonlaste Moissei Rõssi ja Ratut Salmanniga.

1. Tallinna hävituspataljoni 150-meheline üksus korraldas 27. juulil Kuressaare ja linna ümbruse elanike küüditamist, Kergu külas tapeti kohapeal viis meest, põletati maha Uduvere küla. Märjamaal ja Valgus korraldatud haarangutes tabatud kohalikud elanikud lasti kohtuotsuseta maha.

Hävituspataljoni liikmed osalesid koos NKVD Eriosakonna liikmetega Põhja-Eestis 31. juulil 1941 metsavendade ja ERNA luuregrupi vastu peetud Kautla lahingus. Pärast lahingut mõrvati Kautla talus julmalt seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle. Mõrvatute hulgas tunti riideräbalate järgi hiljem ära neli isikut: Kautla talu perepoeg Johannes Lindeman, sama talu teenija Ida Hallorav ja samal päeval talus viibinud Oskar Mallani ning Johannes Ummus. Ülejäänute söestunud säilmeid ei suudetud identifitseerida. Mõrvatuid kahtlustati, et pererahvas pidas sidet Kautla rabas paiknevate metsavendadega, ilmselt olid mõned mõrvatuist Kautla rabalaagris paiknevad metsavennad.

9. augustil 1941 tapsid hävituspataljonlased Uljastel 10 tsiviilelanikku.

Hävituspataljonide riismetest moodustati 1941. aasta augustis Narva töölispolk, mille ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased kapten Nikolai Trankmann, vanemleitnant M. Rogozin ja O. Abori. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.

---

Hävituspataljonide järelejäänud liikmetest moodustati 20. augustil 1941 Tallinna 1. Kommunistlik Kütipolk, mille ülemaks oli NKVD-kapten Mihhail Pasternak.

EK(b)P Tallinna Linnakomitee ja Ametiühingute Kesknõukogu otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest Tallinna Töölispolk. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest alampolkovnik Karl Kanger ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus, 27.08.1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks August Alle, Paul Rummo, Erni Hiir ja Hans Kruus.

Polku reageerus u. 1000 (lahingute alguseks oli 1500). Harkuse loodi neile õppekeskus. Komandöriks a.-polkovnik Kanger, EK(b)P KK sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk R. Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid ENSV ALMAVÜ orgbüroo juhataja vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja kapten A. Palta. Komissarid olid Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u. 1000. Relvad said alles lõpus, õppisid kasutama alles lahingus.

Kui toimus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määärata okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.

Hävituspataljonide tegevus pärast Teist Maailmasõda

Juhid ja struktuur

Juba enne Eesti okupeerimist otsustati EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944 taasasutada hävitusataljonid ja formeerida need kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena. Hävituspataljonid allusid Eesti NSV Siseministeeriumi ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse ning kasutati koos NSV Liidu ja Eesti NSV NKVD üksuste ja Sisevägedega metsavendade vastastes relvaoperatsioonides ja Nõukogude võimu eest varjajate tabamiseks ning nõukogude ja kohalike omavalitsuste (Täitevkomiteed jne.) asutuste valveteenistuses.

1946. jaanuaris kehtestes EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimetuseks „Rahvakaitse”. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „Bandiitide hävitajate pataljonid”.

Pärast sõda jäi hävituspataljonide ülesannete hulka julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve.

Hävituspataljone (neid oli 1951. aastal, kokku 39) juhendas ning koordineeris tööd teiste nõukogude asutusega Hävituspataljonide Keskstaap, millesse, kuulusid:

• staabiülem Nikolai Karotamm:
• liikmed: Aleksander ­Resev Eesti NSV Siseministeeriumi minister;
• Boris Kumm - Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister ;
• Arnold Veimer - ENSV Ministrite Nõukogu esimees;
• Arnold Meri - Eesti NSV ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär , kelle ülesandeks oli poliitkasvatuse läbiviimine, peale uue kasvava noorsoo, ka hävituspataljonide isikkoosseisu hulgas.

Maapiirkondades elavad pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat.

Välislingid

• ÜK(b)P Keskkomitee määrus 24. juuni 1941 Hävituspataljonide loomise kohta (Постановление Политбюро ЦК ВКП(б)о мероприятиях по борьбе с парашютными десантами и диверсантами противника в прифронтовой полосе), vene keeles
• Kilde Läänemaa hävituspataljoni võitlusteelt [1941]
• Hannes Walter, "Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus. Hävituspataljonlased tuleb kuulutada sõjaroimareiks" – Luup, 1. aprill 1996, nr 7 (12)
• Hävituspataljonlased külvasid sõjajärgses Eesti külas hirmu ja õudu,
• Pearu Kuusk:Eesti NSV Siseministeeriumi/Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Banditismivastase Võitluse Osakond (1944-1947)
• Hävituspataljonlase Leonhard Trummi seletuskiri ühest operatsioonist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eriinspektsioonile märtsis 1951

Kirjandus

• Ilmar Paul, Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel, Tallinn: 1971