Raku: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 5. september 2009, kell 02:48

See artikkel on keraamikatehnikast. Asumi kohta vaata Raku (asum) ja järve kohta Raku järv.

Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Ajalugu

Tänu zen-budismile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli aga vaja nõusid ja tellimusi esitati ka Kyōto keraamikule Chōjiro Rakule (長次郎; 1516–1592), kes olevat olnud Jaapani teemeistri Sen no Rikyū (千利休; 1522–1591) eeskoste all. Müüdi kohaselt olevat pärast Chōjiro surma daimjo Toyotomi Hideyoshi (豊臣秀吉; 1536/37–1598) kinkinud tema adopteeritud pojale Jokeile kuldse pitsati, millel asetses sümbol "raku" (樂). Keraamikatehnika ja nimi "raku" pärandusid pärast seda perekonnas põlvest põlve, kuni 18. sajandil ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus ja paljud Jaapani keraamikud asutasid Kyōto lähedusse keraamikatöökodasid selle tehnikaga tegelemiseks.

1925. aastal tutvustas Euroopas raku-tehnikat inglise keraamik Bernard Leach (1887–1979), kes oli Jaapanis seda lähemalt tundma õppinud.

Väljaspool Jaapanit saavutas raku 20. sajandi teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, ehkki see arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, minimalistliku ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.

Tehnika

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi.

Punane raku on valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900 °C). See on kaetud läbipaistva pliiglasuuriga.

Musta raku glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto saarelt Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. Põletus toimub kõrgemal temperatuuril kui punase raku korral.

Mõlemal juhul toimub varem eelpõletus 900 °C juures. Glasuurpõletuse jaoks kaetakse nõud paksu glasuurikihiga, misjärel nad kuivatatakse täielikult. Seejärel asetatakse pihtide abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu- või gaasiküttel. Kui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tangidega välja.

Edasi on kaks võimalust.

Jaapanipärase raku tegemisel asetatakse ese jahtuma, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus. Seejärel kastetakse ese külma vette, mistõttu glasuur praguneb ja tekib krakleevõrgustik.

Läänepärase raku tegemisel asetatakse hõõguvkuumad esemed süsinikurikkasse keskkonda (tavaliselt tünni, mis on täidetud saepuru, õlgede, puulehtede või muu sarnasega). Anum kaetakse kaanega ja esemel lastakse tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Suits tungib poorsesse savisse ja värvib nii selle kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast.

Glasuuri saab efektsemaks muuta metallisoolade kasutamisega. Näiteks annab rakuglasuuris olev vaseühend reduktsiooni tõttu glasuurile punaka värvuse. Glasuuris olevatest metallisooladest tekib glasuuri peale puhastest metallidest kile, mis aitab tekitada lüstrile omast pinnaefekti.

Tingimused savimassile

Põhiline tingimus on see, et kasutatav savimass peab pidama vastu termilisele šokile. See tähendab, et ese ei tohi kiirel jahtumisel puruneda või praguneda.

Keraamiline mass peaks sisaldama rohkelt šamotti (20–40%). Poorsuse tagamiseks on vajalik orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus (kuni 20%). Vajalik on ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks spodumeeni ja pataliidi) ning aeglaselt klaasistuvate ainete (näiteks põldpagu ja vollastoniit) sisaldus.

Valmisesemed

Raku-tehnikas valmistatud esemete puudus on haprus ja vähene mehaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.