Vastureformatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Vastureformatsioon''' ehk katoliiklik reformatsioon oli [[katoliku kirik]]u aktsioon protestantliku [[reformatsioon]]i vastu, püüdes takistada [[kirikulõhe]] tekkimist. Vastureformatsioon hõlmas nii [[teoloogia|teoloogilisi]] kui organisatsioonilisi küsimusi. |
'''Vastureformatsioon''' ehk katoliiklik reformatsioon oli [[katoliku kirik]]u aktsioon protestantliku [[reformatsioon]]i vastu, püüdes takistada [[kirikulõhe]] tekkimist. Vastureformatsioon hõlmas nii [[teoloogia|teoloogilisi]] kui organisatsioonilisi küsimusi. |
||
[[Paavst]] [[Paulus III]] kutsus [[1545]]. aastal kokku [[Trento kirikukogu]] ning tegi |
[[Paavst]] [[Paulus III]] kutsus [[1545]]. aastal kokku [[Trento kirikukogu]] ning tegi [[kardinal]]idele ülesandeks võtta meetmeid vaimulike [[korruptsioon]]i ning rahaliste kuritarvituste vastu. Kirikukogu mõistis hukka protestantlikud õpetused ([[lunastus]] ainuüksi usu läbi, [[konsubstantsioon]]) ning jäi [[dogma]]atilistes küsimustes endistele seisukohtadele. Säilitati ka [[patukustutuskirjad]], palverännud, [[pühak]]ute ja [[reliikvia]]te austamine ning [[Neitsi Maarja]] kultus. |
||
Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjanduse trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, [[piiskop]]pide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees. |
Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjanduse trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, [[piiskop]]pide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees. |
||
Redaktsioon: 30. august 2009, kell 01:45
Vastureformatsioon ehk katoliiklik reformatsioon oli katoliku kiriku aktsioon protestantliku reformatsiooni vastu, püüdes takistada kirikulõhe tekkimist. Vastureformatsioon hõlmas nii teoloogilisi kui organisatsioonilisi küsimusi.
Paavst Paulus III kutsus 1545. aastal kokku Trento kirikukogu ning tegi kardinalidele ülesandeks võtta meetmeid vaimulike korruptsiooni ning rahaliste kuritarvituste vastu. Kirikukogu mõistis hukka protestantlikud õpetused (lunastus ainuüksi usu läbi, konsubstantsioon) ning jäi dogmaatilistes küsimustes endistele seisukohtadele. Säilitati ka patukustutuskirjad, palverännud, pühakute ja reliikviate austamine ning Neitsi Maarja kultus.
Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjanduse trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, piiskoppide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees.
Paavst Paulus IV seadis sisse inkvisitsiooni, ketserite jälitamise ja kirjanduse tsensuuri. Tema autokraatlikes püüdlustes peegeldus teatud määral katoliku kirikus juba varem sündinud ranget usulist distsipliini nõudvate suundade mõju. Samal ajal leidis aset uuendus, mis tähtsustas isiklikku ja vahetut emotsionaalset usukogemust, tekkisid müstitsistlikud suunad. Kõrgete kirikutegelaste seas levis püüdlus aidata läbi isikliku täiustumise kaasa kiriku tervenemisele. Dominikaani taustaga paavst Pius V püüdis parandada kiriku avalikku moraali ning propageerida vagadust ja kasinat elu. Ta toetas jesuiitide tegevust ja inkvisitsiooni. Paavst Sixtus V ei keskendunud mitte niivõrd surveabinõudele kui katoliku maailma atraktiivsuse suurendamisele – võeti ette barokse Rooma kui maailmapealinna uuendamine, kaunistati kirikuid ning toetati värvikate usuliste pidustuste korraldamist.
Vastureformatsiooni käigus tekkisid uued vaimulikud ordud – kaputsiinid, ursuliinid, teatiinid, barnabiidid ja jesuiidid. Nad avaldasid suurt mõju eeskätt maapiirkondade kogudustele. Suuresti tänu jesuiitide tegevusele ei juurdunud protestantlus lõplikult Poolas, Prantsusmaal ja Lõuna-Saksamaal.