David Ricardo: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
SieBot (arutelu | kaastöö)
85. rida: 85. rida:
[[bn:ডেভিড রিকার্ডো]]
[[bn:ডেভিড রিকার্ডো]]
[[bs:David Ricardo]]
[[bs:David Ricardo]]
[[bg:Дейвид Рикардо]]
[[bg:Давид Рикардо]]
[[ca:David Ricardo]]
[[ca:David Ricardo]]
[[cs:David Ricardo]]
[[cs:David Ricardo]]

Redaktsioon: 16. august 2009, kell 17:38

David Ricardo

David Ricardo (18. aprill 177211. september 1823), tuntud Inglise majandusteadlane. Tuntud kui klassikalise majandusteaduse rajaja.

Elulugu

Ricardo sündis Londonis kolmanda lapsena seitsmeteistlapselisest portugali juudi perest, kes oli just ennem tema sündi emigreerunud Hollandist.

David Ricardo ei käinud kunagi colleges, kuid ta orienteerus majandusteoorias paremini, kui nii mõnigi akadeemik. Ta ei õppinud kunagi finantsturge, kuid ta teenis aktsiaturul miljoneid naelu. Tema praktilised oskused ja võimed lubasid tal võimutseda igasugustes akadeemilistes ringkondades, kus ta kummutas oma vestluskaaslase argumendid lihtsa lausega: "Vaid ülikooli professor võib olla niivõrd rumal, et uskuda…". Üks ülikooli õppejõud oli piisavalt "rumal" ja julges Ricardole vastu vaielda. Malthuse ja Ricardo vaheline tutvus algas 1811 aastal, kui mõlemad mehed avaldasid esseed kaubavahetusest ja rahast, kritiseerides üksteist. Sellest sai alguse pikk sõprussuhe.

Ricardo läks juba neljateistkümne aastaselt oma isa juurde Londoni Börsile tööle, et õppida finantsturge. Olgugi, et Ricardot ümbritses alati rikkus, juhtus ta alles 27 aastaselt juhuslikult lugema Rahvaste rikkust.

  • 1908 aastal alustas David Ricardo majandusülevaatlike artiklite kirjutamist. Peale seda kutsuti David Ricardot mitmetesse klubidesse (Malthus Political Economy Club, King of Clubs jne).
  • 1817 aastal avaldas Ricardo viimaks oma esikteose Poliitilise ökonoomika ja maksustamise põhimõtted, mis sisaldas nii ülevaate Smithi kirjutistest, kui ka päevakohastest majandusküsimustest. Kaks aastat hiljem valiti David Ricardo Briti alamkotta, kus temast sai poliitiliste vabaduste ja vabakaubanduse eest võitleja.


Suhtelise eelise seadus

Isegi tänapäeval on Ricardo Suhtelise eelise seadus paljudele poliitikutele arusaamatu. Ricardo pakkus Inglismaale välja kaks erinevat arenguteed:

  1. protektsionistide saar, mis on kindlustatud välismaa kaupade vastu
  2. ekstrovertne kaupleja, mis on kogu maailma kaubanduskeskus.

Kui Adam Smithi absoluutse eelise seadus, andis hea ettekujutuse spetsialiseerumise eelistest, siis David Ricardo suhtelise eelise seadus näitas, et spetsialiseerumine aitab kogutoodangut tõsta isegi siis, kui ollakse igal alal vähemproduktiivne. Osade kaupade tootmisest loobumine on alternatiivkulu, seega spetsialiseerutakse kaupadele, mille alternatiivkulu on madalam. Siit ka David Ricardo kuulus ütlus:

"Kui prantslased tahavad meid toita odavamalt, kui me ise seda teha suudaks, siis sööme pealegi prantsuse toitu ja kulutame oma aja millegi muu peale." Kui Jõuluvana toob meile saia ja kooki põhjapõtradega, kas meie peaksime siis Rudolfi taevast alla tulistama, sellepärast, et meie tahame endale ise küpsetada?"

Probleem on just selline, mida Ricardo ja teised vabakaubanduse pooldajad püüavad meile selgitada. Paljud eelistavad siin valitsuse sekkumist, seega valitsus peaks olema see, kes Rudolfi hävitab. Põhiline argument vabakaubanduse vastu on järgmine, töökohtade arv oleneb sellest, kui palju me endale ise kooke küpsetame.

Selliste probleemidega võitles Ricardo Parlamendis ja jäi selles võitluses alla, teravilja seadused kehtisid kuni 1846 aastani. David Ricardo väitis, et Inglismaa oleks õnnelikem riik, kui ta vabaneks kahest pahest: riigivõlast ja teravilja seadustest.

Peale David Ricardo surma kuni tänase päevani on tema teooriaid ja õpetusi jagatud üle maailma.

1990 aastal proovisid Ricardo teooriate paikapidavust Euroopa Ühenduse maad. Võib öelda, et Ricardo saavutas vähemasti pooliku võidu, sest 1992. aastal kaotati peaaegu kõik kaubavahetusbarjäärid nende riikide vahel.


Ricardo panus majandusteadusesse

  • Teos “Poliitiline ökonoomia ja maksustamise põhimõtted” (1817).
  • Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust.
  • Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised.
  • Kaitses tööstuskodanluse huve.
  • Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest.
  • Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust.
  • Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum.
  • Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.


Teoste originaalnimed

  • The High Price of Bullion, a Proof of the Depreciation of Bank Notes (1810)
  • Essay on the Influence of a Low Price of Corn on the Profits of Stock (1815)
  • Principles of Political Economy and Taxation (1817)