Rüütlimõis: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 18. rida: | 18. rida: | ||
Rüütlimõisad olid kuni [[1881]]. aastani vabastatud [[maamaks]]ust, muudest otsestest maksudest ja [[majutuskohustus]]est: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse. |
Rüütlimõisad olid kuni [[1881]]. aastani vabastatud [[maamaks]]ust, muudest otsestest maksudest ja [[majutuskohustus]]est: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse. |
||
Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]] Saksa okupatsioonivõimud ennistasid Baltimaades mõisnike õigused. |
Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]] Saksa okupatsioonivõimud ennistasid Baltimaades mõisnike õigused. [[10. oktoober|10. oktoobril]] [[1919]] võttis [[Asutav Kogu]] vastu eesti talupoegade maanälja kustutamiseks [[maaseadus]]e, millega võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa.<ref>[http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/ajalugu_syndmused_1919.html Harjumaa muuseum: Eesti maareformi seadus]</ref> [[Läti]]s toimus [[maareform]] [[1920]]. aastal. |
||
==Rüütlimõis Saksamaal== |
==Rüütlimõis Saksamaal== |
||
| 32. rida: | 32. rida: | ||
*[[Poolmõis]] |
*[[Poolmõis]] |
||
*[[Riigimõis]] |
*[[Riigimõis]] |
||
==Viited== |
|||
{{viited}} |
|||
[[Kategooria:Eesti ajalugu]] |
[[Kategooria:Eesti ajalugu]] |
||
Redaktsioon: 31. juuli 2009, kell 02:01
Rüütlimõis oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis.
Rüütlimõis Vene Keisririigis
Alates 1783. aastast oli rüütlimõis eramõis (Privatgut), mida tohtis omada ainult kohalikku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta Kuramaal ja Liivimaal 1866. aastal, Eestimaal 1869). Rüütlimõisade omanikud olid kuni 1917. aastani Baltimaades seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks.
Rüütlimõisaks (Rittergut) loeti mõisa, mille suurus Eestimaal oli 450 tiinu, sellest 150 tiinu põllumaad ning lisaks heina– ja karjamaa, Liivimaal 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, Saaremaal 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad.
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad (Beigut) ja karjamõisad (Hoflage) kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised.
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud suguvõsamõisaid ehk fideikomisse (Adliges Güterfamilienfideicomiβ), mida ei tohtinud müüa ega koormata muul viisil ja mida pärandati suguvõsa meesliini pidi majoraadi põhimõttel.
Eesti aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa. Nendes oli müügikeelu tõttu keeruline talusid päriseks osta.
Rüütlimõisa omanikul (mõisavanemal) oli oma mõisa territooriumil kohtu- ja politseivõim (mõisapolitsei) ja maksuvabadus, ainuõigus pidada veskit ja kõrtsi, viina põletada, õlut pruulida ja jahti pidada. Samas oli mõisavanem kohustatud osa võtma maapäevast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid.
Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast vallakohtute moodustamist vastavalt 1802–1804. aasta talurahvaseadusele. 1865. aastal kadus mõisnikel kodukariõigus. 1866. aasta kogukonnaseadus piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja 1888. aasta politseireformi seadus kaotas selle täielikult. 1871 kadus mõisnike ainuõigus veskipidamisele, 1900 viinapõletamisele ja 1916 jahipidamisele.
Rüütlimõisad olid kuni 1881. aastani vabastatud maamaksust, muudest otsestest maksudest ja majutuskohustusest: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse.
Rüütlimõisad kaotati Venemaal maadekreediga 9. novembril 1917. Esimese maailmasõja ajal 1918 Saksa okupatsioonivõimud ennistasid Baltimaades mõisnike õigused. 10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu eesti talupoegade maanälja kustutamiseks maaseaduse, millega võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa.[1] Lätis toimus maareform 1920. aastal.
Rüütlimõis Saksamaal
Saksamaal eksisteerisid rüütlimõisad 1945. aastani.