Fašism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 30. juuli 2009, kell 21:23

Fašism (itaalia keeles fascismo) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva rahvusliku ühtsuse loomist, mis tavaliselt nendega ei piirdu.

Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922–1943 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis seetõttu neid nimetada fašistideks.

Sõna päritolu

Sõna fascismo tuleb sõnast fascio (mitmuses fasci), mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse (Fascio di combattimento) või rahvuse mõttes. Samuti seostatakse seda ladina sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.

Fašism kitsamas mõttes: Itaalia fašism

Algselt tähendas "fašism" Benito Mussolini poolt 1919 rajatud Itaalia Võitlusliitudest" (Fasci Italiani di Combattimento) lähtunud poliitilist liikumist, mis tuli 1922 Itaalias võimule.

Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta sündis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta polnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti-partei ja liikumine.

Fašism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - paljude probleemide ees. Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis peidab endas loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vastuvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada) kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid.

Fašism tähendab samuti oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna ja vanemate austamine ning nõrgemate austamine.

Itaalia fašismi tunnusjooned

Äärmuslikult natsionalistlik, populistlik valitsemisvorm koos juhikultusega.
Poliitika rõhutatud estetiseerimine ning tahte primaadi rõhutamine majanduse suhtes. Selles lähtub fašism futurismist.
Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; riigivälise poliitilisuse võimalikkuse eitamine.
Poliitiliste sümbolite (lippude, marsikolonnide ja mundrite) ohter tarvitamine.
Antiigile orienteeritud traditsionalism, mis avaldus eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses, ja samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
Koporatiivne ühiskonnamudel - otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms. organisatsioonide baasil.

Fašistlike joontega parteisid ja liikumisi

Olemus

Fašismi iseloomustasid autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror, vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, vaenuõhkkonna tekitamine poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.

Ajalugu

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.

Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Samasugune oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikke jooni esines Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1944, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele, Jaapani militaristlikus režiimis jm.

Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.

Vaata ka

Välisviited

Mihkel Mutt: "Fašism ja Venemaa", Postimees, 16. veebruar 2008
Andres Herkel: "Venemaa käitumist juhib neofašistlik doktriin ", Eesti Päevaleht, 18. august 2008

Mall:Link FA

@@ 11. rida: / 11. rida: @@
 Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta sündis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta polnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti-partei ja liikumine.
-Fašism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - paljude probleemide ees. Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta [[patsifism]]i, mis endas peidab loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vastuvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada) kõik [[internatsionalism|internatsionalistlikud]] ja sotsietaarsed konstruktsioonid.
+Fašism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - paljude probleemide ees. Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta [[patsifism]]i, mis peidab endas loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vastuvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada) kõik [[internatsionalism|internatsionalistlikud]] ja sotsietaarsed konstruktsioonid.
 Fašism tähendab samuti oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna ja vanemate austamine ning nõrgemate austamine.