Laialehine hundinui: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
SieBot (arutelu | kaastöö)
TXiKiBoT (arutelu | kaastöö)
P robot lisas: csb:Wòdnô baszka
47. rida: 47. rida:
[[hsb:Šěroka rohodź]]
[[hsb:Šěroka rohodź]]
[[it:Typha latifolia]]
[[it:Typha latifolia]]
[[csb:Wòdnô baszka]]
[[lt:Plačialapis švendras]]
[[lt:Plačialapis švendras]]
[[hu:Széleslevelű gyékény]]
[[hu:Széleslevelű gyékény]]

Redaktsioon: 22. juuli 2009, kell 04:44

Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etättwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Mall:Taksonoomia

Laialehine hundinui ehk laialeheline hundinui (Typha latifolia) on Eestis niiskes kasvukohas leitav iseloomuliku välimusega taim.

Rahvapäraseid nimetusi: hundikurikas, hunditubin, purikas, soetõlv, laos, tainad, soomõõk, turunui

Suured tumepruunid tõlvikud teevad hundinuiast nii erilise taime, et teda ei ole kellegagi võimalik segamini ajada. Eestis on kaht liiki hundinuiasid: ahtalehine hundinui on kitsamate lehtedega (kuni 1 sm laiad) ja peenema nuiaga. Hundinuia nimigi on tekkinud õisikust. Nimelt öeldakse, et see tõlvik on "hundikarva", see tähendab mustjaspruun. Miks ta nui on, see on kohe selge: hundinuia tõlvik on ju nuiakujuline.

Hundinuial on kahesuguseid õisi: emasõied ja isasõied. Emasõied tekitavadki selle paksu tõlviku. Isasõied asuvad aga emasõitest kõrgemal ja moodustavad ka nuia, kuid hoopis peenema ja heledama. Õisiku isasosa on hoopis vähem tähelepandav ja sellest tavaliselt juttu ei tehta. Pealegi närbub see kiiresti pärast õitsemist. Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni.

Laialehisel hundinuial puutuvad õisiku isas- ja emasosa omavahel kokku, ahtalehisel hundinuial on nende vahel 3-5 cm pikkune vars.

Ühes hundinuia õisikus on meeletul hulgal õisi. Hundinuia õitele on iseloomulik õiekattelehtede puudumine. Selle asemel on nii emas- kui ka isasõites karvakeste ring. Õitsemise ajal see lihtsalt kaitseb emakat ja tolmukaid, kuid seemnete valmimisel aitab viimastel tuule käes kaugustesse lennata. Ühes hundinuia tõlvikus võib valmida aga üle miljoni seemne. Samas on hundinuia seemned imepisikesed. Nii on näiteks ühes grammis üle üheteistkümne tuhande seemne.

Seemned pole ainsad hundinuia levimise vahendid. Kevadel võib järvede ja jõgede kallastel leida suuri jämedaid armilisi varsi. Need on hundinuiade risoomid. Ka igast tema risoomitükist võib kasvada uus taim. Ühestainsast risoomist kasvab tavaliselt kümme kuni kakskümmend õitsvat vart. Need on tegelikult kõik ühe taime osad.

Hundinui on inimesele ka mitmeti kasulik. Tema pikkadest painduvatest lehtedest võib punuda mitmesuguseid matte, korve ja nööre. Lehtede kiududest saaks valmistada isegi riiet kottide tegemiseks. Hundinuia mitme sentimeetri jämedused risoomid sisaldavad aga rikkalikult sama toitainet, mida kartulid ja teraviljadki: tärklist. Nii on hundinuia risoome mitmel pool ka toiduks kasutatud