The Beatles

The Beatles
Biitlid 1964. aastal Päripäeva: John Lennon, Paul McCartney, Ringo Starr, George Harrison
Päritolu	Liverpool, Inglismaa
Stiilid	rokk
Tegev	1960–1970
Plaadifirma	EMI, Parlophone Records, Capitol Records, Odeon Records, Apple, Vee-Jay Records, Polydor Records, Swan Record, Tollie Records, United Artists Records
Seotud esitajad	The Quarrymen, Plastic Ono Band, The Dirty Mac, Wings, Traveling Wilburys, Rory Storm and the Hurricanes, Ringo Starr and His All-Starr Band
Veebileht	www.thebeatles.com
Koosseis
John Lennon Paul McCartney George Harrison Ringo Starr
Endised liikmed
Pete Best Stuart Sutcliffe

The Beatles (Biitlid) oli Liverpoolist Suurbritanniast pärit rokkansambel. Ansambli muusikaline ampluaa oli äärmiselt lai, ulatudes ballaadidest reggae’ni ning psühhedeelsest muusikast bluusi ja heavy metalini. Ansambel mõjutas tugevalt 1960. aastatel aset leidnud sotsiaalset ja kultuurilist revolutsiooni. Bändi looming jõudis tegutsemisaastate jooksul singlimüügi edetabeli esimese neljakümne hulka umbes viiekümnel korral ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides jõudsid nad kahekümnel korral singlimüügi edetabeli esikohale. EMI Recordsi andmetel on The Beatlesi plaate müüdud praeguseks maailmas üle miljardi eksemplari.

The Beatlesi läbilöögiaasta oli 1963, mil nad väljastasid oma debüütalbumi "Please Please Me" ning Suurbritannia ajakirjanduses ilmusid artiklid ansambli kontserdil kiljuvatest ja minestavatest teismelistest.

1964. aasta alguses levis "biitlimaania" (nagu seda ajakirjanduses nimetati) ka Põhja-Ameerikasse ning sealt peaaegu üle kogu maailma. Nagu valdav enamik tolle ajastu Briti ansamblitest, alustas ka The Beatles Ameerika rock’n rolli ja R&B artistide loomingu jäljendamisega. Mõjutusi saadi nii valgetelt esinejatelt, nagu Elvis Presley, Buddy Holly ja Carl Perkins kui ka mustadelt artistidelt – Chuck Berry, Little Richard, Ray Charles ja Larry Williams. Oma tegevuse algusaastail jäljendas The Beatles oma loomingus eelnimetatud muusikuid, mõne aja pärast hakkas välja kujunema ansamblile omane eriline stiil ja kõla. Kõigest viie aasta jooksul arenes The Beatlesi muusika lihtsatest elurõõmsatest paladest nagu "She Loves You" ja "I Want to Hold Your Hand" keerulise ja mitmetähendusliku sisuga albumiteni "Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band" ja "Abbey Road". The Beatlesi mõju popmuusikale oli tohutu, kuna ansambli muusika oli nii harmoonia, meloodiate kui ka tekstide poolest väga uuenduslik: ansambel uuris ja täiustas salvestusstuudio tehnika võimalusi ning püüdis iga loo salvestamisel saavutada maksimaalse võimaliku kvaliteediga tulemust. Ansambel oli pideva ajakirjanduse tähelepanu all ning sai hiljem vanema ja konservatiivsema generatsiooni terava kriitika osaliseks, kuna oli muutunud 1960ndate noorsooliikumise sümboliks.

The Beatles läks laiali aastal 1970.

Koosseis

• John Lennon (vokaal, rütmikitarr; ka klahvpillid, basskitarr jm)
• Paul McCartney (vokaal, basskitarr; ka kitarr, klahvpillid, löökpillid, flüügelhorn jm)
• George Harrison (vokaal, soolokitarr; ka sitar, tambura, basskitarr, klahvpillid jm)
• Ringo Starr (löökpillid; ka vokaal, klahvpillid jm)

Lennon ja McCartney olid The Beatlesi peamised laulukirjutajad, kuid hilisematel aastatel muutus ansambli loomingus järjest märgatavamaks ka Harrisoni panus. The Beatlesi läbilöögis mängis olulist osa mänedžer Brian Epstein ning muusikalises arengus produtsent George Martinil.

Ansambli ajalugu

Kõigi aegade tuntuimale rockbändile pani 1957. aastal aluse skiffle-muusikast vaimustunud John Lennon, kes lõi Liverpoolis Quarry Bank’i koolis õppides koos kaasõpilastega ansambli “The Blackjacks”. See kestis kõigest nädala, 1957. aasta märtsis pani Lennon bändi nimeks kooli nimetusest inspireerituna “The Quarrymen”. Lennon laulis ja mängis kitarri, Colin Hanton mängis trumme, Eric Griffiths kitarri, Pete Shotton kraapis pesulauda, Rod Davis klõbistas bändžot ja Bill Smith bassi. Smithi vahetas peagi välja Ivan Vaughan.

Olles sisse võetud ameerika rock’n roll muusikast, tõi Lennon ansambli repertuaari palju Buddy Holly, Carl Perkins’i, The Coasters’i, Elvis Presley, Jerry Lee Lewis’e ja Gene Vincent’i laule. 1957. aasta 6. juulil kutsus Ivan Vaughan Wooltoni kiriku piknikul toimuvale esinemisele oma sõbra Paul McCartney, kes ka bändiga liitus ning hiljem oma sõbra George Harrison'i bändiproovi kaasa tõi.

The Quarrymen’i koosseis kasvas seitsmeni, kuna lisandusid McCartney (laul ja kitarr), John Lowe (klaver) ja George Harrison (laul ja kitarr). Koosseis muutus pidevalt, ainsateks püsiliikmeteks jäid Lennon, McCartney ja Harrison. Esineti mitmetel konkurssidel, kuid esinemisi oli neil väga harva. 1959. aastaks oli bänd praktiliselt laiali läinud.

Õnn pöördus, kui George Harrisoni uuel bändil “Les Stewart Quartet” õnnestus leida regulaarne esinemiskoht klubis “Casbah” ning bänd läks kohe pärast seda sisetülide tõttu laiali. Harrison otsis Lennoni ja McCartney üles ning Quarrymen astus klubis üles esmalt kvartetina. Kui trummar Ken Brown rahaliste erimeelsuste pärast ansamblist lahkus, asus trummariks McCartney ning jätkati triona.

Lennon leidis Liverpooli Kunstikolledžisse ning pakkus ansambli bassimängija kohta Stuart Sutcliffe’ile, kes ka bändiga liitus ning kellel väidetavalt oli suur mõju biitlite riietumisstiilile ja soengutele. Trummariks sai pärast pikki otsinguid klubi perenaise Mona Best’i poeg Pete Best. Best’ist sai vahepeal bändi võimsaim sümbol, luues eripärase löögirütmi “atom beat”, mida paljud tolleaegsed trummarid püüdsid järgi mängida.

Ansambel vahetas mitmel korral nimesid Johnny and The Moondogs ja The Silver Beetles, kuni viimaks jõuti nimeni The Beatles. 1960. aastal läksid nad esinema Saksamaale Hamburgi Reeperbahn’i klubidesse (kõige tihedamini esineti kuulsas Kaiserkeller’i klubis). Kuna bänd ei olnud ennast veel Liverpoolis piisavalt tõestanud, pidid nad tõsiseltvõetavuse nimel pidevalt pingutama ning oma esinemisoskusi parendama. Hamburgis tutvuti ja sõbruneti ka Saksamaa kunstitudengitega, kes samuti nende lavalist käitumismaneeri ja väljanägemist mõjutasid. Ansambli edusammud ei jäänud märkamata, nii palus laulja Tony Sheridan (keda omal ajal nimetati ka Euroopa Elviseks) The Beatles’i oma taustabändiks ning Polydor Records’i stuudiotes salvestati nende koostööna muuhulgas ka laul “My Bonnie (Mein Herz ist bei dir nur)”, mis McCartney sõnutsi jõudis Saksa edetabelites viiendale kohale. 1960. aastasse jääb ka The Beatles’i Saksamaalt väljasaatmine, kuna nende tööload olid kehtivuse kaotanud ning Kaiserkelleriga konkureeriva klubi juhataja kaebas politseisse, et Harrison oli toona alaealine.

1962 palgati The Beatlesi mänedžeriks Brian Epstein, kes pärast pikki otsinguid ja mitmeid äraütlemisi sai neile plaadistuslepingu Londonis Abbey Roadil asuva EMI Parlophone Recordsiga. Biitlite produtsendiks sai George Martin. 1962. aasta augustis vallandati Pete Best, kelle asemele võeti trummariks Ringo Starr. Besti vallandamise põhjuseks peetakse sageli seda, et ta oli bändi liikmetest nägusaim ning muutus seega naissoost austajate hulgas liiga populaarseks. Lennon olevat kord lausunud: “Pete Best oli hea trummar, Ringo Starr on hea biitel”. Ametlik vallandamise põhjus oli Besti vilets trummimängimise oskus, mis muidugi Besti Liverpooli fänne ei veennud.

Ansambli esimeseks hitiks Suurbritannias sai 1962. aasta 5. oktoobril väljastatud singel "Love Me Do", mis võlgnes oma läbimüüginumbrid suuresti asjaolule, et Epstein oli suurema osa singleid Parlophone’ist oma perefirma plaadipoodi ostnud (Ameerika Ühendriikides tõusis see singel edetabelitesse 1964. aasta mais). Esiksinglile järgnes kiiresti teine - "Please Please Me" ning kolm kuud hiljem salvestati biitlite esimene album, mille nimeks sai samuti "Please Please Me" ning millel ansambel esitas nii Lennoni ja McCartney originaalloomingut kui ka teiste artistide loomingu töötlusi.

Biitlimaania sai Suurbritannias hoo sisse 13. oktoobril 1963, mil nende esinemine Londoni Palladium’is kanti üle televisioonis. Suurbritannia menust hoolimata keeldus Parlophone’i Ameerika sõsarfirma Capitol Records biitlite singlite väljaandmisest. Osaliselt oli põhjus ilmselt selles, et tol ajal polnud ükski briti artist suutnud Ameerika Ühendriikides tõeliselt läbi lüüa. Laulu "She Loves You" esitamine USA telesaates “American Bandstand” kutsus sealsetes noortes esile üldise naeru ja halvakspanu, seda peamiselt biitlite omapäraste soengute tõttu. Väidetavalt aga toodi palju singleid üle Atlandi ookeani briti lennuliinide stjuardesside poolt, kes neid New Yorgis, Chicagos ja Los Angeleses sõpradele jagasid.

1963. aasta novembris õnnestus Epsteinil viimaks Capitol Records’iga singlite väljastamise osas kokku leppida. 26. detsembril lasti välja “I Want to Hold Your Hand”, mis sai raadios kohe hitiks, muutudes eriti populaarseks noorte hulgas, kes kuulsid seda lugu tänu jõuluvaheajale tavapärasest tihedamini. Singlit müüdi 10 päevaga miljon eksemplari ning 16. jaanuariks 1964 oli singel USA edetabelite tipus.

The Beatles saabus USA-sse 7. veebruaril 1964. aastal ning sai lennujaamas fännide hüsteerilise vastuvõtu osaliseks, milles oma osa mängis ka asjaolu, et nende hittsingel oli vahetult enne nende saabumist kolm nädalat edetabelite tipus püsinud. See omakorda põhjustas üleriigilise biitlivaimustuse, mis väljendus selles, et nende esinemist teleesinemist USA-s jälgis ligi 73 miljonit televaatajat, see on ligi 40% toonasest rahvaarvust. See Ed Sullivani saates püstitatud rekord on jäänud tänaseni ületamatuks. Ansamblist sai ülemaailmne fenomen, millega kaasnesid fännide hordid ning kriitikute ja kogenud lauljate (teiste hulgas ka Frank Sinatra) poolne kibe kriitika. Biitlite muusika olevat labane, vali ja ebamusikaalne ning nende välimus veider, nende juukseid nimetati “skandaalselt pikaks”.

Paljude hilisemate analüütikute arvates otsis John F. Kennedy atendaadist masendusse langenud USA rahvas meelelahutust, mida õigel ajal õigesse kohta sattunud biitlid ka pakkusid, olles üheaegselt andekad muusikud, lavamagnetid kui ka ülekeevad optimistid. Ühe uurija poeetilisil sõnul osutus The Beatles “ravivaks salviks rahvuslikule haavale”. Ka tõi ansambel rock’n rolli USA-sse tagasi. Elvis oli valinud pärast sõjaväest naasmist filminäitlejakarjääri kasuks, Jerry Lee Lewis’e ja Chuck Berry karjäär oli vahepealsete skandaalide tõttu tugevalt kahjustada saanud, Buddy Holly, “Big Bopper” J. P. Richardson ja Ritchie Valens hukkusid lennuõnnetuses.

1964. aasta 4. aprillile järgnenud nädalal vallutas ansambel edetabeli Billboard Hot 100 viis esimest kohta. Ka seda rekordit pole tänaseni korrata suudetud.

1964. aasta keskel alustas The Beatles oma esimest maailmaturneed. Austraalias Adelaide’is tuli ansambli kontserdile väidetavalt nende kogu karjääri jooksul kõige suurem arv rahvast - üle 300 000 inimese, mis moodustas Adelaide’i toonasest rahvaarvust umbes kolmandiku.

1965. aasta 15. augustil andis The Beatles Shea staadionil esimese nüüdisaegse rokk-kontserdi umbes 56 000 inimesele. Samal aastal proovisid Lennon, Harrison ja Starr ka esimest korda sünteetilist narkootikumi LSD-d. McCartney esimene LSD proovimine jäi 1966. aasta novembrisse.

1966. aasta juulis põhjustas Lennoni poolt öeldud ja kontekstist väljarebitud lause religioosse ja konservatiivse kogukonna raevu. Ühes intervjuus väitis Lennon, et kristlus kui selline on välja suremas ja et The Beatles on muutunud “Jeesusest populaarsemaks”. Paljud usurühmitused, teiste hulgas ka Vatikan, protesteerisid selle väite vastu kategooriliselt ning üle maailma hakati biitlite plaate keelama ja põletama. Selliste sündmuste valguses, millele lisandusid veel rassistliku Ku Klux Klan rühmituse poolsed surmaähvardused, pidi Lennon oma sõnade eest mitmel korral vabandama. Ühes hilisemas intervjuus püüdis Lennon selgitada, et ta kommenteeris vaid biitlimaania fenomeni, mitte ei kõrvutanud ansamblit Jeesusega ning ütles: “See lause oli vale või pigem seda tõlgendati valesti”.

Oma viimase tasulise kontserdi andis The Beatles 29. augustil 1966. aastal San Francisco Candlestick Park’is. Sestsaadik kuni laialiminekuni 1970. aastal keskendus The Beatles stuudiosalvestustele, luues sel ajal 20. sajandi märkimisväärseimaid popmuusika teoseid. Ansambli looming ja muusikalised eksperimendid pälvisid kriitikute imetluse ja kasvatasid nende populaarsust veelgi. 1967. aastal sai The Beatles esimeseks ülemaailmses teleülekandes esinenud ansambliks (looga "All You Need Is Love"). Samal aastal suri nende mänedžer Brian Epstein väidetavalt uimastite üledoosi tõttu. See sündmus halvendas oluliselt biitlite finantsilist olukorda ning tekitas järjest kasvavaid bändisiseseid pingeid.

1968. aasta alguses suundusid biitlid Indiasse Rishikeshi Maharishi Magesh Yogi’lt transtsendentaalset meditatsiooni õppima. Starr lahkus Indiast nädal peale saabumist, McCartney kuu aega hiljem. Kogu reis lõppes kolm kuud peale saabumist fiaskoga – kinnitamata andmetel üritas Maharishi üht naisõpilast võrgutada ning biitlid ja nende kaaskondlased lahkusid.

Pärast Indiast naasmist lõid Lennon ja McCartney Apple Corps nimelise altruistliku äriühingu, mille eesmärk oli nende sõnade kohaselt “lääneliku kommunismi” loomine ja edendamine. Samal aastal plaadistatud duubelalbumil "The Beatles" (sai tuntuks ka kui The White Album) avaldusid esimest korda ansamblisisesed tõsised vastuolud. Bändi viimane avalik esinemine toimus 1969. aasta jaanuaris Londonis Apple’i peakorteri katusel albumi "Get Back" salvestussessiooni ajal. Mitmete arusaamatute tõttu jäi selle sessiooni käigus salvestatud materjal riiulile ning avaldati alles 1970. aastal "Let It Be" nimelisel albumil. Suuresti tänu McCartney pingutustele salvestasid nad 1969. aasta suvel oma viimase albumi "Abbey Road". The Beatles läks ametlikult laiali 1970. aasta 10. aprillil.

Kõik bändi liikmed alustasid eraldi soolokarjääre, püüdes saavutada samasugust menu üksikult, nagu oli saavutatud üheskoos. Kõik taasühinemisplaanid hävitas John Lennoni mõrv 1980. aasta 8. detsembril. Virtuaalne ühinemine sai siiski 1995. aastal teoks, kui kahele Lennoni lugude salvestusele lisasid oma panuse ka Harrison ja McCartney, luues Lennoni 70-ndate keskel lindistatud demode põhjal kaks hittsinglit "Free as a Bird" ja "Real Love". Sama “The Beatles Anthology” projekti raames anti välja ka kuuele plaadile salvestatud seniavaldamata lugude töötlused ja stuudiomaterjalid.

Diskograafia

Stuudioalbumid

• "Please Please Me" (22. märts 1963)
• "With the Beatles" (22. november 1963)
• "A Hard Day's Night" (10. juuli 1964)
• "Beatles for Sale" (4. detsember 1964)
• "Help!" (6. august 1965)
• "Rubber Soul" (3. detsember 1965)
• "Revolver" (5. august 1966)
• "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" (1. juuni 1967)
• "The Beatles" (tuntud ka kui "The White Album"; 22. november 1968)
• "Yellow Submarine" (17. jaanuar 1969)
• "Abbey Road" (26. september 1969)
• "Let It Be" (8. mai 1970)

1967. aastal Suurbritannias ilmunud duubel-EP "Magical Mystery Tour" (samanimelise filmi soundtrack) ilmus Ameerika Ühendriikides albumina, millele olid lisatud biitlite 1967. aasta singlite A- ja B-pooled. 1976. aastal anti album samal kujul välja ka Suurbritannias ja 1980. aastate lõpus, kui albumid esimest korda CD peal välja lasti, asendas see kogumik originaalse Suurbritannia versiooni. Ülejäänud biitlite laulud, mis teiste albumite peal ilmunud polnud, anti välja kogumikena "Past Masters, Volume One" ja "Past Masters, Volume Two" (mõlemad ilmusid 7. märtsil 1988).

• The Beatles Discography

Kirjandus

• Markku Koski, "Beatles: ühe ansambli anatoomia". Soome keelest tõlkinud Vello Salumets. ER, Tallinn 1992, 208 lk
• "The Beatles: 8 päeva nädalas" I-III (99 laulu sõnad ja Heldur Karmo tõlked). Idee ja teostus: Nikolai Ivanov. Estonian Beatles Club 1993, 77 + 77 + 85 lk
• Raul Kala, "Ansambel "The Beatles": nimed ja koosseisud" (ansambli eelloost aastatel 1957–1962) – TMK 1998, nr 12, lk 58–62
• James Woodall, "John Lennon ja Yoko Ono: kaks mässajat: poplegend". Saksa keelest tõlkinud Tiina Aro. ER, Tallinn 2000, 142 lk
• Charlie Gardner, "The Beatles: Yellow Submarine = Kollane allveelaev". Tõlkinud Andres Ehin. Kunst, Tallinn 2005, 40 lk
• Tony Barrow, "John, Paul, George, Ringo ja mina: biitlite tegelik lugu" (ansambli suhtekorraldaja mälestused). Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar. Tänapäev, Tallinn 2007, 312 lk
• Larry Kane, "Avameelselt Lennonist". Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar. Tammerraamat, Tallinn 2008, 263 lk