Eestimaa kuberner: erinevus redaktsioonide vahel
| 13. rida: | 13. rida: | ||
[[1837]]. aasta instruktsioon kuberneridele kuulutas kuberneri kohaliku kõrgema võimu esindajaks, kelle järelevalve alla kuulusid kõik administratiiv-, finants-, sõjaväe-, majandus- ja seisuslikud asutused. Eestimaa kuberneri funktsioonid olid võrreldes Venemaa sisekubermangudega piiratud Balti rüütelkondade ja linnade seisuslike privileegidega. |
[[1837]]. aasta instruktsioon kuberneridele kuulutas kuberneri kohaliku kõrgema võimu esindajaks, kelle järelevalve alla kuulusid kõik administratiiv-, finants-, sõjaväe-, majandus- ja seisuslikud asutused. Eestimaa kuberneri funktsioonid olid võrreldes Venemaa sisekubermangudega piiratud Balti rüütelkondade ja linnade seisuslike privileegidega. |
||
[[1845]]. aasta kubermangude reform laiendati Eestimaa kubermangule Senati [[15. mai]] [[1852]] aasta ukaasiga. Kuberneri funktsioone kitsendati, ta kaotas kontrolli õiguse kohtuasutuste, kontrollpalati, aktsiisivalitsuste ja veel mõnede asutuste üle. Kuberner seisis kubermanguvalitsuse eesotsas, mis muutus sisuliselt kuberneri täidesaatvaks organiks. Kuberner oli ka enamuse kubermangu komiteede ja komisjonide esimeheks — talurahvaasjade komisjon (1893-1917); linnaasjade komisjon (1877-1917); vabrikute ja mäeasjanduse komisjon (1894-1917); väeteenistuse komisjon (1874-1917); metsakaitse komitee (1888-1917). |
[[1845]]. aasta kubermangude reform laiendati Eestimaa kubermangule Senati [[15. mai]] [[1852]] aasta ukaasiga. Kuberneri funktsioone kitsendati, ta kaotas kontrolli õiguse kohtuasutuste, kontrollpalati, aktsiisivalitsuste ja veel mõnede asutuste üle. Kuberner seisis kubermanguvalitsuse eesotsas, mis muutus sisuliselt kuberneri [[Täidesaatev võim|täidesaatvaks organiks]]. Kuberner oli ka enamuse kubermangu komiteede ja komisjonide esimeheks — talurahvaasjade komisjon (1893-1917); linnaasjade komisjon (1877-1917); vabrikute ja mäeasjanduse komisjon (1894-1917); väeteenistuse komisjon (1874-1917); metsakaitse komitee (1888-1917). |
||
==Vaata ka== |
==Vaata ka== |
||
Redaktsioon: 1. juuli 2009, kell 13:33
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Eestimaa kuberner, vahest ka Eestimaa asehaldur (rootsi: Guvernör över Estland, ka: Ståthållare och landshövding över Estland) (vene: Эстляндский губернатор, ka: Эстляндский наместник) oli ametikoht Eestimaal.
Rootsi suurvõimu ajastu
Rootsi võimu kehtestestamisega Eestimaal 1561. aastal, mil Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud (4. juuni) ning Tallinna linn (6. juuni) andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, määrati esimeseks Eestimaa kuberneriks ja Rootsi kuninga asemikuks vabahärra Lars Ivarsson Fleming. Kuberner oli kõrgeimaks kohapealseks ametnikuks, keda määras ametisse ja vabastas kuningas, iga kuberner sai eraldi instruktsiooni ja tema ametiaeg ei olnud piiratud. Vastavalt 1634. a Rootsi „valitsemiskorraldusele” (rootsi: regeringsform) oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada. Kindralkuberneri nimetust kuberneri võimaliku aunimetusena formaalselt vabatahtlikult riigi koosseisu tulnud Eestimaa hertsogkonnas hakati ilmselt kasutama alates 7. jaanuarist 1673. Kuberneride ja kindralkuberneride tegevus lõppes Eestimaa liitmisel Venemaaga 1710. aastal.
Venemaa Keisririigi ajastu
Venemaa Keisririigi ajal riigivõimu kõrgeim esindaja Eestimaa kubermangus. Kuberneri ametikoht loodi Senati 3. juuli 1783. aasta ukaasiga, seoses 7.novembri 1775. aasta kubermanguseaduse laiendamisega Eestimaa kubermangule. Kuberner vastutas kõigi kohalike asutuste tegevuse eest, talle allusid ka kohalik sõjavägi ja politsei. Senati 28. novembri 1796 ukaasiga „Kuni 1783. a Liivi- ja Eestimaal eksisteerinud kohalike asutuste taastamine” likvideeriti Tallinna asehalduskond. Säilis kubermanguvalitsus eesotsas Eestimaa tsiviilkuberneriga.
Kuni 1802. aastani allus kuberner Senatile ja alates 1802. aastast Venemaa Keisririigi Siseministeeriumile. Samast ajast loodi kuberneri juurde asjaajamise kordineerimiseks kantselei. Kuberneri võim laienes kõigile kohalikele asutustele.
1837. aasta instruktsioon kuberneridele kuulutas kuberneri kohaliku kõrgema võimu esindajaks, kelle järelevalve alla kuulusid kõik administratiiv-, finants-, sõjaväe-, majandus- ja seisuslikud asutused. Eestimaa kuberneri funktsioonid olid võrreldes Venemaa sisekubermangudega piiratud Balti rüütelkondade ja linnade seisuslike privileegidega.
1845. aasta kubermangude reform laiendati Eestimaa kubermangule Senati 15. mai 1852 aasta ukaasiga. Kuberneri funktsioone kitsendati, ta kaotas kontrolli õiguse kohtuasutuste, kontrollpalati, aktsiisivalitsuste ja veel mõnede asutuste üle. Kuberner seisis kubermanguvalitsuse eesotsas, mis muutus sisuliselt kuberneri täidesaatvaks organiks. Kuberner oli ka enamuse kubermangu komiteede ja komisjonide esimeheks — talurahvaasjade komisjon (1893-1917); linnaasjade komisjon (1877-1917); vabrikute ja mäeasjanduse komisjon (1894-1917); väeteenistuse komisjon (1874-1917); metsakaitse komitee (1888-1917).