Maamme: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: ca:Maamme |
P robot muutis: el:Μάαμε |
||
205. rida: | 205. rida: | ||
[[da:Maamme]] |
[[da:Maamme]] |
||
[[de:Maamme]] |
[[de:Maamme]] |
||
[[el:Μάαμε]] |
|||
[[el:Εθνικός ύμνος της Φινλανδίας]] |
|||
[[en:Maamme]] |
[[en:Maamme]] |
||
[[es:Maamme]] |
[[es:Maamme]] |
Redaktsioon: 24. juuni 2009, kell 12:56
Maamme (rootsi Vårt land, 'Meie maa') on de facto Soome Vabariigi riigihümn. Muusika autor on Fredrik Pacius ja rootsikeelsete sõnade autor Johan Ludvig Runeberg. Ametliku soome tõlke autoriks peetakse Paavo Cajanderi (1889), tegelikult aga põhineb esimese ja viimase salmi tõlge Julius Krohni tõlkel (1867). Laul esitati esimest korda 13. mail 1848 Helsingis.
Hümnis on 11 salmi, kuid tavaliselt esitatakse vaid esimene ja viimane salm.
Eesti hümnil on sama muusika.
Sõnad
1.
- Oi maamme, Suomi, synnyinmaa,
- soi, sana kultainen!
- Ei laaksoa, ei kukkulaa,
- ei vettä rantaa rakkaampaa,
- kuin kotimaa tää pohjoinen,
- maa kallis isien!
2.
- On maamme köyhä, siksi jää,
- jos kultaa kaivannet
- Sen vieras kyllä hylkäjää,
- mut meille kallein maa on tää,
- sen salot, saaret, manteret,
- ne meist on kultaiset.
3.
- Ovatpa meille rakkahat
- koskemme kuohuineen,
- ikuisten honkain huminat,
- täht'yömme, kesät kirkkahat,
- kaikk'kuvineen ja lauluineen
- mi painui sydämeen.
4.
- Täss auroin, miekoin, miettehin
- isämme sotivat,
- kun päivä piili pilvihin
- tai loisti onnen paistehin,
- täss Suomen kansan vaikeimmat
- he vaivat kokivat.
5.
- Tään kansan taistelut ken voi
- ne kertoella, ken?
- Kun sota laaksoissamme soi,
- ja halla näläntuskan toi,
- ken mittasi sen hurmehen
- ja kärsimykset sen?
6.
- Täss on sen veri virrannut
- hyväksi meidänkin,
- täss iloaan on nauttinut
- ja murheitansa huokaillut
- se kansa, jolle muinaisin
- kuormamme pantihin.
7.
- Tääll' olo meill on verraton
- ja kaikki suotuisaa,
- vaikk onni mikä tulkohon,
- maa isänmaa se meillä on.
- Mi maailmass on armaampaa
- ja mikä kalliimpaa?
8.
- Ja tässä, täss' on tämä maa,
- sen näkee silmämme.
- me kättä voimme ojentaa
- ja vettä rantaa osoittaa
- ja sanoa: kas tuoss' on se,
- maa armas isäimme.
9.
- Jos loistoon meitä saatettais
- vaikk' kultapilvihin,
- mis itkien ei huoattais,
- vaan tärkein riemun sielu sais,
- ois tähän köyhäänkotihin
- halumme kuitenkin.
10.
- Totuuden, runon kotimaa
- maa tuhatjärvinen
- miss' elämämme suojan saa,
- sa muistojen, sa toivon maa,
- ain ollos, onnes tyytyen,
- vapaa ja iloinen.
11.
- Sun kukoistukses kuorestaan
- kerrankin puhkeaa,
- viel lempemme saa nousemaan
- sun toivos, riemus loistossaan,
- ja kerran, laulus synnyinmaa
- korkeemman kaiun saa.
Tõlge
1.
- Oi maa, me Suomi, sünnimaa,
- suur sõna helise!
- Ei ükski rand all taevaraa
- nii armastet eal olla saa,
- kui põhja koidust kuldne see
- maa meie isade.
2.
- Me maa on kehv, seks jäägu neist
- kes kullahimuga,
- läeb kõrgilt võõras mööda meist;
- kuid kallimat meil pole teist,
- ning voorte, saarte, laantega
- kuldmaa on meile ta.
3.
- Me armastame mühavaid
- mustmetsi, järve teid,
- me koski, laulvaid, kohavaid,
- me tähtis-öid, me valgeid öid -
- ja kõiki laule, pilte neid
- mil Suomi võlund meid.
4.
- Siin adra, mõõga, mõttega
- me isad võitlesid,
- kas päikse paistel, tormiga,
- hää õnnega, või halvaga -
- siin surmaga nad heitlesid,
- ja siiski püsisid.
5.
- Ei lugeda neid vaevu või,
- ei lõpeks võitluslood:
- kuis külast külla sõda sõi,
- kuis tuli hall ja nälja tõi,
- kes mõõdaks kõik need vaenuvood
- mis kestnud põlved nood?
6.
- Ja siin see on kus valati
- kord verd ka meie eest,
- siin, siin, kus naerdi nuteti,
- kus koormate all ägati
- mis kannud ammu aegadest
- see rahvas - meie eest!
7.
- Siin on meil hää, siin olla sarm,
- kõik meile annud ta;
- kas saatus helde meil või karm,
- yks isamaa meil on, yks arm,
- mis võikski ilmas leiduda
- väärt enam armasta?
8.
- Ja siin, ja siin just on see maa,
- ees meie silmade;
- kätt võime välja siruta,
- ja vett, ja randu näidata;
- näe, see siin, öelda kõigile,
- me isamaa on see!
9.
- Kui ka kesk pilvi hiilgavaid
- me kodu kuldse saaks,
- kus poleks ohkeid, pisaraid,
- kus tähetants me elu vaid,
- ka sääl me unistuseks hääks
- see vaene maa siin jääks.
10.
- Oi maa, tuhande järve maa,
- mis laul ja truudus lõi,
- me elu, kodu kinkija,
- me isade, me laste maa,
- oi, kehvanagi, püsti päi
- ja vabalt, kindlalt käi!
11.
- Küll sinu pungki õitsele
- kord puhkeb uhkena,
- me armastus viib hiilgele
- su au, su töö, su lootuse,
- ja saab kord kõla kõrgema
- su laul, oi sünnimaa!
Tõlkinud August Annist