Lembitu

Lembitu (ka Lambite, Lambito, Lembito, Lembitus või Lembit; suri 21. septembril 1217 Sakalas) oli Lehole ehk Leole, tõenäoliselt hilisema Lõhavere vanem. Lembitut on mainitud ainult Henriku Liivimaa kroonikas, seal sisalduval infol põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.

Nimest

Lembitu on selle vanema ajaloolises traditsioonis kinnistunud nimi, kuid tegelikkuses pole tema algne nimekuju teada. Henriku kroonikas on tema nime kirja pandud viiel viisil, kuid osad neist erinevad võib-olla ka ümberkirjutusvigade ja ladina keele käänete tõttu. Kõige tõenäolisemalt hääldus tema nimi Lembit või Lembitu.

Juhan Luiga on Lembituga seostanud ka Henriku kroonikas ühel korral esinevat nime Vytamas, mida ta tõlgendas kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees'. Professionaalsed uurijad on selle nimevariandi üldiselt siiski tagasi lükanud ja peavad Vytamast eraldi Sakala vanemaks.

Tiitlitest, epiteetidest ja võimupositsioonist

Kroonikas on Henrikut nimetatud tiitlitega senior või princeps, mida eesti keelde on tavaliselt tõlgitud vanema ja pealikuna. Princepsit võiks põhimõtteliselt tõlkida ka vürstina, kuid see ei tundu Lembitu puhul olevat õigustatud, sest nõnda on teda nimetatud ainult ühel korral, enne Madisepäeva lahingut, mil ta oli ilmselt eestlaste maleva juht ehk sõjapealik.

Henrik nimetab Lembitut veel ka epiteediga perfidissimus, mis tähendab kõige truudusetum, salakavalam, nurjatum vms. Oma ülistuskõnes Neitsi Maarjale (XXV, 2), kes Riia kiriku vastased hävitanud või alla oli heitnud, mainib Henrik ka Lembitut.

Lõhavere linnust peetakse Lembitu võimukeskuseks, ehkki kroonikas esinevat nime Leole ei ole täiesti kindlalt selle kohaga seostatud. Võimalus, et Lembitu oli Lihula (Leal) vanem, on aga äärmiselt väike, sest Henrik on teda mitmel korral nimetanud Sakala vanemaks (Lembito de Saccale, Lembitu Sakalast), Lihulat on aga sama kindlalt mainitud Mereäärsete kihelkondade ehk hilisema Läänemaa koosseisu kuuluvaks. Üldiselt aktsepteeritakse Lembitu linnusena siiski Lõhaveret. Kroonikas mainitud Lembitu mõis või küla (villa Lembiti) asus tõenäoliselt selle lähistel. Samas pole selge, kas Lembitu oli Lõhavere kihelkonna või linnusepiirkonna kõrgeim valitseja või juhtisid seda mitu vanemat. Alates 1990. aastatest on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud ja seega võiks oletada, et esimene variant võib õigem olla. Samas on koos Lembitu linnuses koos temaga mainitud ka teisi vanemaid ja pole selge, kas nad allusid talle või olid temaga võrdsel positsioonil. Samuti pole teada Leolele allunud alade ulatust, ent kroonikast tuleb välja, et linnus oli Sakalas ilmselt tähtsuselt teine, seega võib sama oletada ka kihelkonna kohta.

Elust

Lembitu on Henriku poolt enim, kaheksal korral, mainitud eestlaste vanem. Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta ka taastada, seda siiski ainult Lembitu kuue viimase eluaasta kohta.

Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel. Esimest korda mainitakse teda seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal, kui eestlased rüüstasid Rubene kanti, kus Henrik ise preestriks oli. Tal võis olla koguni isklik kokkupuude Lembituga, võib-olla pööras taosaliselt ka seetõttu talle oma kroonikas rohkem tähelepanu kui teistele eestlaste vanematele.

1211. aasta on ka tema oletatav ristimise aeg, sest on teada, et enne eelpool mainitud retke toimunud Viljandi vallutamise järel pidid Sakala vanemad andma pantvange ja laskma end ristida. Samas pole kindel, et Lembitu toona Viljandis üldse oli.

1211. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse ning nende vägede peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka Olustverega. Lembitut seejuures otseselt mainitud ei ole, kuid kroonikas teateil pandi sealsele linnusele, ilmselt siis Lõhavere omale, tuli otsa.

Järgmisel aastal korraldas aga Novgorodi vürst Mstislav Uljas rüüsteretke Eestisse, piirates Varbolat. Samal ajal oli Sakalasse saadetud saksa preestreid, et need hakkaks sakalasi õigesse usku pöörama. Kuid venelaste sõjaretke ajal asusid eestlased vägesid koguma ja preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Kuid Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga, võib-olla kaaskonnaga, taga ning tappis ta. Seejärel pöördus ta tagasi oma vägede juurde ning juhtis sakalaste ja ugalaste sõjakäiku Pihkvasse, mis suures osas enne maha põletati, kui venelased Varbola alt koju tagasi jõudsid. Vene kroonikas on seda retke dateeritud 1215. aastaga ja linnapõletajateks peetud leedulasi, kuid sündmuste loogika osutab siiski eestlastele ja retke toimumisele kolm aastat varem.

1215. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased Läänemaad ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast piiramist pidi linnus alistuma ja Lembitu koos teiste vanematega pidi vastu võtma ristiusu. Esialgu viidi vanemad vangidena kaasa, kuid pääsesid peagi koju tagasi, poegi pantvangideks saates.

1217. aasta alguses tabas sakslasi Eestis suur tagasilöök, kui sakalased ja teised koostöös venelastega vallutasid sakslaste ja ugalaste kaitstud Otepää. Seejärel asusid eestlased Lembitu juhtimisel Sakalasse koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi koostöös venelastega Riiat piirama minna. Kuid sakslased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud umbes 6000 meest, kristlasi oli 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed. Väed põrkasid kokku Madisepäeva lahingus, kus Lembitu langes ja eestlased kaotasid. Lembitu pea viidud võidu märgina Riiga, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.

Lembitu surma järel paistab olevat tema järglaseks saanud tema vend Unnepewe (mõnikord tõlgendatud ka kui Õnnepäev, Õnnepäeva), kellega sakslased lahingu järel rahu sõlmisid.

Et Lembitu kohta leiduv info ikkagi küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud. Rohkem on tehtud oletusi, teda on peetud koguni Sakala maavanemaks ja päritava võimuga valitsejaks, ent sellistele arvamustele ei saa kuskilt kinnitust leida, Henriku kroonikas leiduv lükkab need pigem ümber.

Lembitu tegelaskuju ilukirjanduses ja muudes fiktiivsetes teostes

Kuni 19. sajandini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, sest Henriku kroonikagi oli vahepeal tükk aega varjusurmas. Alles eestlaste rahvuslikul ärkamisajal tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma Kolmes isamaakõnes Carl Robert Jakobson, kuid seda siiski möödaminnes. Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu ikkagi ilukirjanduse kaudu. Spetsiaalselt tema elust räägivad Karl August Hindrey teos Loojak 2.: Lembitu ja Jaak Sarapuu Kuningas Lembitu elu. Ka Jüri Kuum on kirjutanud raamatu Lembotu vaim, mis Lembitust endast küll palju ei räägi. Tegelaskujuna esineb ta aga palju laiemalt, sealhulgas Mait Metsanurga teoses Ümera jõel.

Lembitust on loodud ka ooper ja näitemäng.

20. sajandi esimesel poolel, aga ka nõukogude ajal, nimetati mitmeid seltse ja asutusi Lembitu nime järgi, mõningaid temanimelisi tegutseb ka praegu. Talle on Suure-Jaanis püstitatud ka monument, mis tegelikult mälestab küll Vabadussõjas langenuid, ent seob semantiliselt ka kaotatud muistse ja võidetud kaasaegse vabadusvõitluse. Lõhavere linnamäel asub aga muistse vabadusvõitluse monument.

2000. aastatel on Lembitu nimi mainimist leidnud ennekõike iroonilises kontekstis, näiteks Andrus Kivirähki raamatus Rehepapp ja 2005. aastal valminud filmis "Malev", kus Lembitut kehastab Ain Mäeots.

Kirjandus

Teaduslik

• Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Tõlkinud Richard Kleis, kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Teine trükk 1993, kolmas 2005 (viimased ilma ladinakeelse tekstita).
• Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990.

Ilukirjandus

• Karl August Hindrey. Loojak. 2, Lembitu : [romaan]. Tartu: Noor-Eesti, 1938. Stockholm: Eesti Raamat, 1949. Teine trükk 1992.
• Jaak Sarapuu. Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan. Tallinn: Kupar, 1993.

Vaata ka

• Eesti valitsejad
• Lembit
• Lembit (allveelaev)
• Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Välislink

• Monument Suure-Jaanis
• Lembitu elulugu