Grigori Rasputin

Grigori Rasputin

Grigori Jefimovitš Rasputin-Novõhh (vene Григорий Ефимович Распутин; 22. jaanuar (vana kalendri järgi 10. jaanuar) 1869 – 29. detsember (vkj 16. detsember) 1916) oli vene munk ja viimase Venemaa keisri Nikolai II pere usaldusalune.

Rasputini täpset sünniaega polnud kaua aega täpselt teada, kuna ta isegi esitas oma vanuse kohta vastukäivaid andmeid. Selleks pakuti erinevaid kuupäevi ja aastaid vahemikus 1864–1872, kuid Edvard Radzinski leidis teate rahvaloendusest, millest ilmneb, et talupoeg Grigori Jefimovitš Rasputin sündis 10. jaanuaril 1869. Selle aasta kirikumeetrikat säilinud pole, kuid see on siiski kõige tõenäolisem Rasputini sünniaeg.

Rasputini isa oli Jefim Jakovlevitš Rasputin (1842–1916), ema aga Anna Vassiljevna. Mõlemad pärinesid tavalistest taluperedest. Ka Rasputin oli oma elu esimesed 25 aastat tavaline talupoeg, ehkki paistis silma joomise ja vargustega. Kuid ühel korral, kui ta varguste eest läbi peksti, toimus tas hingeline muutus ja ta muutus sügavalt usklikuks. Ta hakkas mööda Venemaa pühapaiku ringi rändama ning palvetas mitu korda päevas. Peagi omandas ta oma kodukohas selgeltnägijast pühamehe kuulsuse (näiteks olevat ta ette kuulutanud koduküla mahapõlemist). Talle tekkis palju enamasti naissoost austajaid.

Tsaaripere lähikonda sattus Rasputin peamiselt tänu kahele asjaolule. Esiteks oli tsaarinna Aleksandra Fjodorovna huvitatud müstitsismist ja okultismist ning vajas enda ebakindluse peletamiseks omale "pühameest" (enne Rasputinit oli tal neid olnud juba mitu), kes annaks talle teada, kuidas Jumal tahab, et Venemaad juhitaks. Teiseks põdes tema poeg Aleksei hemofiiliat ning arstid ei andnud poisile paranemislootust. Nii jäi ka selles osas loota vaid "pühamehele". Rasputin suutiski seletamatul viisil Aleksei seisundit parandada. See kordus alati, kui poiss tundis end halvasti. Nii pälvis Siberi munk nii tsaari kui tsaarinna usalduse. Aleksandra uskus, et Rasputin on Jumalast äravalitud saadik, kelle ettekuulutusi peab igal juhul järgima. Nikolai oli paljuski oma naise mõju all ning uskus Rasputinit ka ise, siiski ei täitnud ta alati munga juhtnööre.

Vene eliidi seas tekkis "harimatu talupoja" (Rasputin oskas vaevu kirjutada) suhtes tugev vastumeelsus, ka monarhistid uskusid, et Rasputin hukutab nii tsaariperekonna kui ka riigi. Ta sekkus eriti Esimese maailmasõja ajal üha enam poliitikasse, määras ministreid ja muid olulisi riigiametnikke. Kirikuringkonnad süüdistasid teda ketserluses, aristokraatia aga liiderlikkuses. Ilmselt oli mõlemal poolel teatud määral õigus, kuid et Rasputinile kuulus tsaariperekonna absoluutne toetus, ei kõigutanud süüdistused tema võimupositisooni sugugi.

1914. aastal oli Rasputinile tehtud esimene atentaadikatse, teda löödi oma kodukülas noaga kõhtu. Rasputin jäi aga ellu ja nüüdsest uskusid tema austajad veelgi enam tema pühalikkust. Kuid 1916. aastal otsustasid monarhistid Feliks Jussupovi (1856-1928), ja Dmitri Pavlovitš Romanovi juhtimisel Rasputini elu lõpetada, et "päästa tsaar ja Venemaa". Nad kutsusid munga Jussupovi lossi ning tapsid ta seal. Enne oli Rasputin aga ennustanud, et ilma temata hukkub tsaaripere peagi. Nii see teatavasti ka läks.