Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond (vene keeles Третье отделение Собственной Его Императорского Величества Канцелярии), lühemalt tuntud lihtsalt Kolmanda osakonna nime all, oli aastatel 1826–1880 Venemaal tegutsenud sisejulgeoleku ametkond, mis tegeles eelkõige poliitiliste ja usuliste teisitimõtlejate jälitamisega.

Kolmanda osakonna eellane oli .... ja järglane oli Politseidepartmangu 3. Asjaajamise Eriosakond (1881-1898) ja Politseidepartmangu Eriosakond (1898- )(Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел)1881-1883 Territoriaalorganid отделения по охране общественной безопасности и порядка, kõnekeeles "ohranka". 1883 nimetati ümber Департамента государственной полиции lihtsalt Департамент полиции составе Министерства внутренних дел''.

Ajalugu

Kolmas osakond asutati peale 14. detsembril 1825. toimunud dekabristide ülestõusu 3. juulil 1826 keiser Nikolai I korraldusel kui kõrgem poliitilise jälitusega tegelev politseiorgan, mille ametnike volitused ületasid kõigi teiste julgeoleku- ja korrakaitseüksuste volitusi, kuna ei allunud kohalikele valitsus organitele vaid otseselt Politseidepartemangule. Kolmanda osakonna asutaja ning esimene ülem oli baltisakslane Alexander von Benckendorff.

Kohtueelse uurimisega riigivastastes ja poliitilistes asjades tegutsesid Üksik sandarmikorpusesse (Отдельный корпус жандармов) kuulunud sõjaväelased. Üksik sandarmikorpus loodi algselt 1815. aastal sõjavägedes korra hoidmiseks ning rahuajal jaguneski kaheks

• 1. sandarmipolk -korra hoidmine sõjaväes ning
• 2. sandarmikorpuse sisevalveosad (жандармские частй корпуса внутренней стражи) riigivõimu esindamine riigivastase tegevuse väljaselgitamisel ja kriminaalkurjategijate kinnipidamiseks ning maksutasumise tagamiseks.

Sandarmikorpus jagunes piirkondadeks (alguses 5 hiljem 8), mis omakorda jagunesid jaoskondadeks-kubermangudes. Ametnke arv kasvas 4138(1827) kuni 5797 (1850 aastal).

Kuna sandarmikorpus allus sisejulgeolekustruktuurina Politseidepartemangu juhile, oli osa sellest ta otse ja osa operatiivalluvuses. Ühtedel andmetel alates 1827., teistel andmetel alates 1839. aastast tegutses kolmanda osakonna juhi alluvuses alaliselt ka sandarmikorpus. Osakonna ametnike arv ei olnud kunagi eriti suur - 16 ametnikust asutamisaastal kasvas see tegevuse lõpuajaks 72 ametnikuni.

Uurimisorganina tööd alustanud osakonnast sai Nikolai I valitsusaja kõige efektiivsem politseiametkond, kuid uurimisfunktsioon asendus aja jooksul üha enam repressiivfunktsiooniga. Aleksander II valitsusajal muutus ametkond ka üha ebaefektiivsemaks ega suutnud enam toime tulla Venemaal üha laiemat ulatust omandava revolutsioonilise liikumisega.

Pärast Aleksander II vastu suunatud atentaadikatset 5. veebruaril moodustati 12. veebruaril 1880 Kõrgem Korraldav Komitee(Верховная распорядительная комиссия), millele allutati ka seni piiramatuid volitusi omanud Kolmas osakond. Sama aasta 6. augustil Kolmas osakond likvideeriti ja selle juures tegutsenud sandarmikorpus allutati Siseministeeriumi Politseidepartemangule.

Struktuur

Kolmas osakond oli jagatud esialgu neljaks, hiljem viieks allüksuseks. Allüksused kandsid ekspeditsiooni (экспедиция) nime ja nende vastutusalad jagunesid nii:

• I – uurimis- ja jälitustegevuse korraldamine poliitilistes küsimustes ("предметами высшей полиции и сведениями о лицах, состоящих под полицейским надзором"); aastatel 1828–1842 ka teatrilavastuste tsensuur
• II – võitlus vanausuliste, sektantide, valerahategijatega; vanglate haldamine; mõisnike poolt talupoegade väärkohtlemisega seotud küsimuste lahendamine (раскольниками, сектантами, фальшивомонетчиками, уголовными убийствами; местами заключения и... крестьянским вопросом)
• III – kontroll välismaalaste viibimise ja tegevuse üle Venemaal
• IV – kaebused, kirjavahetuse korraldamine, personaliküsimused
• V – asutati 1842 ja võttis I ekspeditsioonilt üle teatrietenduste tsenseerimise

Kolmanda osakonna alluvuses tegutsesid mitmed riiklikud vanglad, kus peeti kinni valitseva režiimi poliitilisi oponente, sealhulgas Schlüsselburgi kindlus, Schwarzgoldi maja ja osa Peeter-Pauli kindlusest. Riigi ja riikliku usu - vene õigeusu vastaseid hoiti kinni järgmistes poliitilistes vanglates: Peeter-Pauli kindlus (1703-1917)- Sankt-Peterburgis, Schlüsselburgi kindlus Schlüsselburgis 60 km kaugusel Peterburgist Laadoga järve kaldal, Dünaburgi kindlus - tänapäeva Lätimaa Daugavpilsis, Käkisalmi kindlus - tänapäeva Priozjorski juures, Reveli kindlus ehk Tallinna kindluse Paksu Margareeta suurtükitorn - Tallinnas, Suzdali kloostri vangla - Suzdalis, Solovetsi kloostri vangla (1548-) - Solovetsi saartel, Orlovi sunnitöövangla - Orjoli linnas.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond ja Eestimaa

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakonna allüksused olid tsaariimpeeriumi rahutumates ja suuremat tähtsust omavates piirkondades nagu Peterburi, Moskva, Poolamaa. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud nende hulka ei kuulunud ning alalist esindust neis ei olnud.

Osakonna juhid

• 1826–1844 krahv Alexander von Benckendorff (1783–1844)
• 1844–1856 krahv Aleksei Fjodorovitš Orlov (1787–1862)
• 1856–1866 vürst Vassili Andrejevitš Dolgorukov (1803–1868)
• 1866–1874 krahv Pjotr Andrejevitš Šuvalov (1827–1889)
• 1874–1876 Aleksandr Lvovitš Potapov (1818–1886)
• 1876–1878 Nikolai Vladimirovitš Mezentsov (1827–1878)
• 1878–1880 Alexander Drenteln (1820–1888)