Nikaia I kirikukogu

Esimene Nikaia kirikukogu peeti Nikaias, tänapäeva Türgi aladel, 20. mai kuni 25. juulil 325. Selle kutsus kokku Rooma keiser Constantinus I 325. aastal. Tegemist oli esimese oikumeenilise, kõiki kristlikke piiskoppe ühendava konverentsiga. I Nikaia kirikukogu on tähtsaim kontsiil kirikuajaloos, selle tulemusena moodustati esimene ühtne kristlik doktriin, Nikaia usutunnistus, millele põhinevad ka hilisemate kirikukogude otsused.

Kontsiil kutsuti kokku, et lahendada Alexandria kirikus tekkinud erimeelsusi Jeesuse olemuse kohta ja tema suhte kohta Jumal-isaga. Sooviti otsustada, kas Jeesusel on sama olemus/substants (ousia) kui Jumal-Isal või sarnane. Alexandria Alexander ja Athanasius väitsid, et Jeesus ja Jumal on oma olemuselt üks (monofüsiitlus). Nende vastane oli populaarne piiskop Arius, kes väitis, et Jeesus ei ole Jumalaga üks, vaid lihtsalt sarnase olemusega. Kirikukogu hääletas üksmeelselt Ariuse vastu (vaid kaks olid poolt) ning pooldas Athanasiuse ja Alexandria Alexanderi seisukohta. Hääletamine ei olnud õiglane, paljudel Ariuse pooldajatel takistati kirikukogule jõudmist, tohutu tähtis oli ka keisri enese isiklik arvamus, kes kontsiilil samuti viibis. Constantinus andis selgelt mõista, et ei suhtu soosivalt Ariuse pooldajatesse, seetõttu juba pelgalt Constantinuse soosingu võitmiseks paljud hääletasid Ariuse vastu. Ariuse pooldajaid siiski kirikukogu otsusega vaikima panna ei suudetud, ariaanide ketserlik liikumine oli väga elujõuline ning võimas läbi terve esimese aastatuhande.

Teine asi, mida Nikaia kirikukogul arutati, oli ülestõusmispühade (paasapühad) kuupäeva kindlaks määramine. Tegemist oli tähtsaima pühaga kristlikus kalendris ning 4. sajandil valitsesid suured erimeelsused pühade toimumise aja kohta kõikjal impeeriumis. Kirikukogu otsustas, et Jeesuse ülestõusmist tuleb tähistada esimesel pühapäeval pärast esimest täiskuuööd, mis järgneb kevadisele pööripäevale. See langes teisele kuupäevale kui juutide paasapühad, mis oligi eesmärk- sooviti vastanduda juutidele.

Ajalooliselt on I Nikaia kirikukogu äärmiselt tähtis, see on esimene üritus jõuda konsensusele kirikus läbi üleüldise arutelu, kus on kohal kõik kristlaste esindajad. Teoloogiliselt oli see äärmiselt tähtis, kuna alustati kristoloogia väljatöötamisega ning pandi paika usutunnistus, mis oli normatiivne kristlastele sellest ajast alates, ka kõik järgnevad kirikukogud on sellega kooskõlas. Nikaia kirikukoguga sai alguse ka riigi ja kiriku lähenemine – Constantinus I allutas sellega tegelikult kiriku keisririigile. Kirik oli organiseeritud ja struktureeritud ametlikult ja riiklikult, ning kooskõlastatud keisriga. Constantinus I ise viibis kõikidel koosolekutel kohal ning osales aktiivselt diskussioonides. Nikaia kirikukogu lõplikud otsused olid seetõttu kooskõlastatud ka keisri soovidega.