Nikolai Langebraun: erinevus redaktsioonide vahel
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
[[Pilt:Nikolai Langebraun.JPG|thumb|220px|Nikolai Langebraun]] |
[[Pilt:Nikolai Langebraun.JPG|thumb|220px|Nikolai Langebraun]] |
||
'''Nikolai Langebraun''' ([[22. mai]] [[1877]] [[Tallinn]] – [[1960]] [[Schliersee]], [[Saksamaa]]) oli [[Eesti]] ärimees, [[Nikolai Langebrauni portselanitööstus]]e rajaja. |
'''Nikolai Langebraun''' ([[22. mai]] [[1877]] [[Tallinn]] – [[1960]] [[Schliersee]], [[Saksamaa]]) oli [[baltisaksa]] päritolu [[Eesti]] ärimees, [[Nikolai Langebrauni portselanitööstus]]e rajaja. |
||
== Elulugu == |
== Elulugu == |
Redaktsioon: 26. detsember 2008, kell 12:50
Nikolai Langebraun (22. mai 1877 Tallinn – 1960 Schliersee, Saksamaa) oli baltisaksa päritolu Eesti ärimees, Nikolai Langebrauni portselanitööstuse rajaja.
Elulugu
Nikolai Langebraun sündis Tallinnas 22. mail 1877.
Aastatel 1888 kuni 1892 õppis ta Tallinna Kubermangugümnaasiumis, kuid kool jäi lõpetamata.
Oma karjääri alustas ta Theodor Kaarmannile kuuluvates raua- ja majapidamispoodides müüjana. Nendes poodides müüdi ka kallihinnalist Eestisse sissetoodud portselani ning võib arvata, et sealt sai Nikolai ka idee alustada kohapeal odavama dekoreeritud portselani tootmist.
Peagi abiellus Langebraun Kaarmanni tütre Elleniga.
1924. aastal ostis ta Tallinnasse Ahju tänavale kinnistu, et rajada portselanimaalimisega tegelev ettevõte. Portselanimaali töökoda alustas kolme töölisega tegevust 1928. aasta oktoobris ja selle sündmusega algas ka Eesti portselanimaali traditsioon.
Äri edenes hästi ja 1932. aastal ostis Langebraun Vene tänavale veel teisegi töökoja.
1934 avas Langebraun klaasi- ja kristallilihvimistöökoja, kus kaunistati väikestes kogustes nii Johannes Lorupi kristallitööstuses loodud kui ka Eestisse imporditud klaas- ja kristallesemeid. See ettevõte ei osutunud aga väga edukaks ja suleti 1939. aastal.
Teise maailmasõja ajal müüs Langebraun oma ettevõtte enda heale sõbrale Helmar Gerrentzile ja lahkus koos perega Saksamaale. Väga madal müüdihind (12 000 krooni) lubab oletada, et Langebraun kavatses olude paranedes naasta ja tootmise taas üle võtta, kuid Eestisse ta enam tagasi ei tuldudki.
Portselanitööstus riigistati peatselt ja ühendati 1940. aastal Rene Veberi väikese portselanimaalimise töökojaga "Ultra". Moodustatud ettevõttest nimega "Keraama" kasvas 1948. aastal välja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee.
Oma viimased eluaastad viibis Langebraun Müncheni lähedal ühes hooldekodus, kus ta 1960. aastal suri. Ta on koos oma naise Elleniga maetud Schliersee kalmistule.
Praegu asub Nikolai Langebrauni ostetud hoonetes Vene tänaval Katariina Gild. Teise tehase hooned on hävinud.
Personaalia
Tänase päevani elab Eestis mitmeid Langebraunide sugulasi. Suurem osa neist elab Lääne-Virumaal, nii Tapal kui ka Sagadis. Sugulaste perekonnanimesid on eestistatud (Langebraunist on tehtud nii Langebroone) kui jäetud ka Langebraunideks. Suur Langebrauni portselanitööstuse uurija on tänapäeval tema üks järeltulijatest Margus Kütt.[viide?]