Mandriline maakoor: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Siim (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Siim (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
[[Image:Earth seafloor crust age 1996.gif|thumb|Mandriline maakoor paikneb mandrite ja neid ümbritseva sinakashallina kujutatud mereala all.]]
[[Image:Earth seafloor crust age 1996.gif|thumb|Mandriline maakoor paikneb mandrite ja neid ümbritseva sinakashallina kujutatud mereala all. Erksamate värvidega on kujutatud ookeanilist maakoort.]]


'''Mandriline maakoor''' ehk '''kontinentaalne maakoor''' on [[Manner|mandrite]] ja [[mandrilava]]de alune [[Maakoor|maakooretüüp]].
'''Mandriline maakoor''' ehk '''kontinentaalne maakoor''' on [[Manner|mandrite]] ja [[mandrilava]]de alune [[Maakoor|maakooretüüp]].


Maakoor jagatakse mandriliseks ja [[Ookeaniline maakoor|ookeaniliseks maakooreks]]. Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km, keskmine umbes 40 km, mis on tüüpiline [[settelava]]dele ehk platvormidele. Oluliselt paksem on maakoor [[mäestik]]e ehk [[Orogeenne vöönd|orogeensete vööndite]] piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor [[Mandriline riftivöönd|mandriliste riftivööndite]], [[Kilp (geoloogia)|kilpide]] ja mandrite äärealade all. Ookeanilise maakoore paksus on palju väiksem, keskmiselt 5...7 km. Mandrilise maakoore [[tihedus]] on keskmiselt 2,7...2,8 g/cm³. [[Pikilaine]]te keskmine levikukiirus on 6,5 km/s.
Maakoor jagatakse mandriliseks ja [[Ookeaniline maakoor|ookeaniliseks maakooreks]]. Mandrilise maakoore [[tihedus]] on keskmiselt 2,7...2,8 g/cm³. [[Pikilaine]]te keskmine levikukiirus on 6,5 km/s.


==Mandrilise maakoore ehitus==
Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – [[Lasum|lasuvast]] [[Setend|settelisest]] [[Pealiskord|pealiskorrast]] ja [[Lamam|lamavast]] [[Kristalne kivim|kristalsest]] [[Aluskord|aluskorrast]], mille all omakorda on [[gabro]]idse koostisega kivimkiht, mida vahest [[Basaldikiht|basaldikihiks]] nimetatakse, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest [[Vulkaaniline kivim|vulkaanilist kivimit]] [[basalt]]i ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest [[moondekivim]]eist (peamiselt [[gneiss]], [[migmatiit]] ja [[amfiboliit]]), mida lõikavad rohked [[plutoon]]id.
Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km, keskmine umbes 40 km, mis on tüüpiline [[settelava]]dele ehk platvormidele. Oluliselt paksem on maakoor [[mäestik]]e ehk [[Orogeenne vöönd|orogeensete vööndite]] piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor [[Mandriline riftivöönd|mandriliste riftivööndite]], [[Kilp (geoloogia)|kilpide]] ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – [[Lasum|lasuvast]] [[Setend|settelisest]] [[Pealiskord|pealiskorrast]] ja [[Lamam|lamavast]] [[Kristalne kivim|kristalsest]] [[Aluskord|aluskorrast]], mille all omakorda on [[gabro]]idse koostisega kivimkiht, mida vahest [[Basaldikiht|basaldikihiks]] nimetatakse, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest [[Vulkaaniline kivim|vulkaanilist kivimit]] [[basalt]]i ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest [[moondekivim]]eist (peamiselt [[gneiss]], [[migmatiit]] ja [[amfiboliit]]), mida lõikavad rohked [[plutoon]]id.


==Mandrilise ja ookeanilise koore eristamine==
Erinevalt ookeanilisest maakoorest, mille vanus ei ületa kusagil 200 miljonit aastat, on mandriline maakoor väga vana. Vanus võib ulatuda isegi kuni nelja miljardi aastani. Mandriline maakoor on kergem st. tihedus on väiksem kui ookeanilisel maakoorel, mis takistab tema [[vahevöö]]sse tagasi [[Subduktsioon|sukeldumist]]. Seetõttu on mandrilise maakoore osatähtsus läbi [[Maa (planeet)|Maa]] ajaloo tõusnud, ookeanilise koore osatähtsus aga langenud. Sellele vaatamata moodustab mandriline maakoor vaid 40% kogu maakoorest. Et mandrilise maakoore koostises on võrreldes ookeanilise maakoorega rohkem [[kvarts]]i, allub ta paremini [[Plastilisus|plastilistele]] deformatsioonidele.
Erinevalt ookeanilisest maakoorest, mille vanus ei ületa kusagil 200 miljonit aastat, on mandriline maakoor väga vana. Vanus võib ulatuda isegi kuni nelja miljardi aastani. Mandriline maakoor on kergem st. tihedus on väiksem kui ookeanilisel maakoorel, mis takistab tema [[vahevöö]]sse tagasi [[Subduktsioon|sukeldumist]]. Seetõttu on mandrilise maakoore osatähtsus läbi [[Maa (planeet)|Maa]] ajaloo tõusnud, ookeanilise koore osatähtsus aga langenud. Sellele vaatamata moodustab mandriline maakoor vaid 40% kogu maakoorest. Ookeanilise maakoore paksus on mandrilise koore paksusest palju väiksem, keskmiselt 5...7 km. Et mandrilise maakoore koostises on võrreldes ookeanilise maakoorega rohkem [[kvarts]]i, allub ta paremini [[Plastilisus|plastilistele]] deformatsioonidele.


==Mandriline maakoor ja geotektoonika==
Mandriline maakoor jaotatakse [[Geotektoonika|tektooniliselt]] aktiivseks ning atektooniliseks. Tektooniliselt aktiivset mandrilise maakoore osa nimetatakse orogeenseks vööndiks, atektoonilist ehk tektooniliselt stabiilset osa aga [[kraaton]]iks.
Mandriline maakoor jaotatakse [[Geotektoonika|tektooniliselt]] aktiivseks ning atektooniliseks. Tektooniliselt aktiivset mandrilise maakoore osa nimetatakse orogeenseks vööndiks, atektoonilist ehk tektooniliselt stabiilset osa aga [[kraaton]]iks.


14. rida: 17. rida:
*[[Maakoor]]
*[[Maakoor]]
*[[Ookeaniline maakoor]]
*[[Ookeaniline maakoor]]

{{täienda}}


[[Kategooria:Geotektoonika]]
[[Kategooria:Geotektoonika]]

Redaktsioon: 17. august 2005, kell 12:43

Mandriline maakoor paikneb mandrite ja neid ümbritseva sinakashallina kujutatud mereala all. Erksamate värvidega on kujutatud ookeanilist maakoort.

Mandriline maakoor ehk kontinentaalne maakoor on mandrite ja mandrilavade alune maakooretüüp.

Maakoor jagatakse mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks. Mandrilise maakoore tihedus on keskmiselt 2,7...2,8 g/cm³. Pikilainete keskmine levikukiirus on 6,5 km/s.

Mandrilise maakoore ehitus

Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km, keskmine umbes 40 km, mis on tüüpiline settelavadele ehk platvormidele. Oluliselt paksem on maakoor mäestike ehk orogeensete vööndite piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor mandriliste riftivööndite, kilpide ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – lasuvast settelisest pealiskorrast ja lamavast kristalsest aluskorrast, mille all omakorda on gabroidse koostisega kivimkiht, mida vahest basaldikihiks nimetatakse, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest vulkaanilist kivimit basalti ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest moondekivimeist (peamiselt gneiss, migmatiit ja amfiboliit), mida lõikavad rohked plutoonid.

Mandrilise ja ookeanilise koore eristamine

Erinevalt ookeanilisest maakoorest, mille vanus ei ületa kusagil 200 miljonit aastat, on mandriline maakoor väga vana. Vanus võib ulatuda isegi kuni nelja miljardi aastani. Mandriline maakoor on kergem st. tihedus on väiksem kui ookeanilisel maakoorel, mis takistab tema vahevöösse tagasi sukeldumist. Seetõttu on mandrilise maakoore osatähtsus läbi Maa ajaloo tõusnud, ookeanilise koore osatähtsus aga langenud. Sellele vaatamata moodustab mandriline maakoor vaid 40% kogu maakoorest. Ookeanilise maakoore paksus on mandrilise koore paksusest palju väiksem, keskmiselt 5...7 km. Et mandrilise maakoore koostises on võrreldes ookeanilise maakoorega rohkem kvartsi, allub ta paremini plastilistele deformatsioonidele.

Mandriline maakoor ja geotektoonika

Mandriline maakoor jaotatakse tektooniliselt aktiivseks ning atektooniliseks. Tektooniliselt aktiivset mandrilise maakoore osa nimetatakse orogeenseks vööndiks, atektoonilist ehk tektooniliselt stabiilset osa aga kraatoniks.

Vaata ka