Kadunud poja tagasitulek (Rembrandti maal): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida: 4. rida:
| pealkiri=Kadunud poja tagasitulek
| pealkiri=Kadunud poja tagasitulek
| kunstnik=[[Rembrandt]]
| kunstnik=[[Rembrandt]]
| aasta={{kas|[[1662]]}}
| aasta=1660. aastad
| tüüp=õli lõuendil
| tüüp=õli lõuendil
| kõrgus=262
| kõrgus=262

Redaktsioon: 11. november 2008, kell 08:51

Kadunud poja tagasitulek
Rembrandt, 1660. aastad
õli lõuendil
262 × 206 cm
Ermitaaz, Peterburi

"Kadunud poja tagasitulek" oli Rembrandti viimane pühakirjale toetuv maal ja ühtlasi on seda peetud ka neist kõige suurejoonelisemaks. Seda mitte ainult kompositsiooni suuruse, vaid ka emotsionaalse intensiivsuse poolest. Inspireerituna Luuka evangeeliumi 15. peatükis olevast tähendamissõnast arendab Rembrandt siin andestuse ja halastuse teemat. Rembrandt oli seda käsitlenud juba 1630. aastal gravüüril, mis kujutab isa jooksmas vastu pojale, kes oli oma varanduse maha parssinud ning seakarjuseks sattunud. See töö on piiblitekstile truu – teenija on toomas kojujõudnud pojale parimat kuube ja kingi, tegelased on liikumises ja vestluses.

Sellel oma elu lõpul loodud traagilise varjundiga pildil keskendub kunstnik andestusele ja kaastundele, mis lähtuvad isa armastusest oma poja vastu. See ülendab stseeni universaalse sümboli tasandile. Paljakspügatud peaga põlvitav poeg näeb tõepoolest seakarjuse moodi välja. Kasimata ja närudes, jalad haavades, surub ta oma näo isa rüppe. Isa sarlakspunase kuue pehmus otsekui mässiks poja jumalikku andeksandmisse. Poeg on vajutanud alandlikult oma näo vana isa vastu, otsides kaastunnet ja kaitset. Mõlema silmad on suletud, sest sõnad ja pilgud on liigsed.

Mõned tegelased seisavad põhirühma kõrval, teiste hulgas vanem vend, kelle südames pole ruumi andeksandmisele. Ta ei mõista isa siirast tundepuhangut, kes ülimalt rõõmustab oma poja üle, kes „oli surnud ja on jälle saanud elavaks, oli kadunud ja taas leitud“.