Avaliku ja eraõiguse eristamine: erinevus redaktsioonide vahel
P kat |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
'''[[avalik õigus|Avaliku õiguse]] |
'''[[avalik õigus|Avaliku õiguse]][[eraõigus]]e eristamine''' on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas [[tööõigus]] on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub [[tsiviilkohus|tsiviil-]] või [[halduskohus|halduskohtu]] [[pädevus]]se?") tähtsus. |
||
==Teooriad== |
|||
Üldtuntud on kolm eristamise [[teooria]]t: |
|||
Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria. |
|||
===Huviteooria=== |
|||
Huviteooria lähtub [[õigusnorm]]i huvisuundumisest. Üldtuntud on vanarooma juristi [[Ulpianus]]e (170–228 eKr) tsitaat: ''publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem'' – avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest; |
|||
===Subordinatsiooniteooria=== |
|||
Subordinatsiooniteooria järgi reguleerib avalik õigus subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine ([[seadus]], [[haldusakt]]), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid ([[perekonnaõigus|suhted vanemate ja laste vahel]], [[eestkoste]]) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid ([[haldusleping]]); |
|||
===Subjektiteooria=== |
|||
Subjektiteooria loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega. |
|||
===Teooriate rakendamine=== |
|||
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse erinevaid teooriaid |
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse ka erinevaid teooriaid koos. |
||
==Praktika== |
|||
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu [[lepingu tühisus|tühisuse]]. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega. |
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu [[lepingu tühisus|tühisuse]]. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega. |
||
Redaktsioon: 9. august 2005, kell 10:34
Avaliku õiguseeraõiguse eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas tööõigus on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus.
Teooriad
Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria.
Huviteooria
Huviteooria lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Üldtuntud on vanarooma juristi Ulpianuse (170–228 eKr) tsitaat: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem – avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest;
Subordinatsiooniteooria
Subordinatsiooniteooria järgi reguleerib avalik õigus subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine (seadus, haldusakt), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid (haldusleping);
Subjektiteooria
Subjektiteooria loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega.
Teooriate rakendamine
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse ka erinevaid teooriaid koos.
Praktika
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.