Gotthard Kettler

Gotthard Kettler

Gotthard Kettler (ka Goddert Kettler või Keteler) (1517 Eggeringhausen, Vestfaal – 27. mai 1587 Jelgava) oli Liivi ordumeister 1559–1562 ja Kuramaa hertsog 1562–1587.

Elulugu

Noorus ja astumine Liivi ordusse

Kettleri isa oli samuti Gotthard, ema aga Sibylle von Nesselrode. Ta sündis Eggerighauseni lossis Soesti linna lähedal. Tema perekond pärines kohalike väikeaadlike seast, kuid just tema sünni paiku hakkas Kettlerite positsioon tuntavalt tõusma. Gotthard Kettler vanem oli Kleve-Jülich-Bergi hertsogi nõunik ning sai ka Kuldvillaku ordu liikmeks. Kleve hertsogi lähikonda kuulus ka Gotthard Kettler noorema vanem vend Johann. Gotthardi teisest vennast Wilhelmist sai 1553. aastal Münsteri piiskop.

Oma nooruspõlves oli Kettler junkur Kölni peapiiskopi õukonnas. Kuid umbes 20-aastasena otsustas ta mitmete teiste noorte vestfaallaste eeskujul lahkuda Liivimaale. Ta saabus sinna 1537. või 1538. aastal. 1540 astus ta Liivi ordusse ja oli järgnevalt erinevates mitmetes ametites.

Tegevus Liivimaal kuni 1558. aastani

1551. aastal sai Kettlerist ordu majandusülem (Schaffer) Võnnus, sama ametit olid varem pidanud ka ordumeistrid Wolter von Plettenberg ja Johann von der Recke. 1554. aastal toimus Kettleri karjääris järgmine oluline tõus, kui tast sai ühe olulisima ordulinnuse ja ametkonna (Amt), Dünaburgi komtuur. Sellel ametikohal vahetas ta välja Wilhelm Fürstenbergi, kellest sai Viljandi komtuur. Et Dünaburg asus Leedu piiri lähistel, tekkisid Kettleril sealsete võimukandjatega peagi tihedad kontaktid. Erinevalt Fürstenbergist, kellel oli leedulastega tekkinud mitmeid konfilkte, sai Kettler nendega hästi läbi ja saavutas eriti lähedased suhted mõjuka Radziwillide suguvõsaga. Seetõttu hakkas ta peagi pooldama ka lähenemist Poola-Leedu riigile.

Koadjuutorivaenuse ajal viibis Kettler ordu saadikuna mitu korda Saksamaal, kus püüdis leida ordule toetust peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni ja tema liitlaste vastu. 1558. aasta märtsis valiti Kettler Fürstenbergi ordumeistriks saamise järel eelmise aasta lõpus vabanenud Viljandi komtuuri ametikohale ning tast sai ordu üks mõjukamaid liikmeid. Liivi sõja alguses paistis ta silma aktiivse tegutsejana, kuid tema väed ei jõudnud siiski maikuus appi Narvale, mis ootamatult puhkenud tulekahju tõttu venelaste kätte langes. Varasemas baltisaksa ajalookirjutuses on arvatud, et Kettler võis meelega viivitada, et oma ja Poola positsioone tugevdada ja ordut nõrgendada, kuid arvestades, et teised ordutegelased ei suutnud edukamalt venelaste vastu tegutseda, ei saa teda reetmises ilmselt süüdistada. Pigem võis Kettlerit pidada üheks edukamaks ordutegelaseks Liivi sõja alguses, mistõttu ta juulis 1558, Tartu langemise järel ordumeister Wilhelm Fürstenbergi koadjuutoriks valiti.

Kettler ordu juhina

1558. aasta lõpul korraldas Kettler sõjakäigu venelaste vallutatud aladele Tartu piiskopkonnas ja vallutas Rõngu linnuse, kuid Tartu piiramine ebaõnnestus ja Laiuse all sai Kettler ise haavata, misjärel sõjakäik katkestati. Järgmisel aastal, kui venelastega sõlmiti vaherahu, läks Kettler ordusaadikuna Poola ja Leetu ning taotles kuningas Sigismund II Augusti toetust. 1559. aasta sügisel nõustuski too seda andma, kuid tingimusel, et Fürstenberg astub tagasi ja Kettlerist saab ordumeister. 1559. aasta 21. septembril see toimuski. Poola väed hakkasid saabuma Väina jõest lõuna poole jäävatesse Liivimaa linnustesse, kuid see protsess oli äärmiselt aeglane ega takistanud venelaste edasitungi järgmisel aastal. 1559. aasta lõpus tegi Kettler veel ühe katse venelasi Tartu piiskopkonnast välja lüüa, kuid ka see üritus ebaõnnestus.

1560. aastal, pärast seda, kui ordu oli kaotanud Härgmäe lahingu ja Aluliina ning Viljandi ordulinnused venelastele, kaotas ta pea täielikult sõjavõime ning suutis vastupanu osutada vaid ordulinnustes. Kettleril oli lisaks venelastele probleeme aga ka hertsog Magnusega, kes püüdis enda kätte haarata nii Maasilinna foogtkonda kui ka Tallinna piiskopkonda. Sama aasta suvel olekski ordu ja Magnuse vahel Läänemaal peaaegu sõda puhkenud, kuid Pärnu maapäeval suudeti vastuolusid siluda. Aasta lõpuks oli ordu võime tegutseda iseseisva jõuna aga sisuliselt ammendunud. Ka Poola ei kiirustanud Kettlerit aitama, rääkimata Saksa-Rooma riigist, kuhu ordumeister 1561. aasta alguses veel tungivaid abipalveid saatis. Seetõttu eraldus ordu valdustest sama aasta suvel Põhja-Eesti koos Tallinna linnaga, kes andsid end Rootsi võimu alla. Kettleri katsed Caspar von Oldenbockumi abil Tallinna ordulinnust enda käes hoida ei kandnud vilja. Selle kaotuse järel oli selge, et ordu ei suuda iseseisva jõuna püsima jääda ning enamik orduvasalle hakkas pooldama täielikku alistumist Poolale. 28. novembril 1561 jõudsid läbirääkimised Vilniuses lõpule ja otsustati, et Poola saab endale nii orduvaldused kui ka Riia peapiiskopkonna, kusjuures vahepeal kaotatud alad Venemaale ja Rootsile tuleb Poola kuningal tagasi vallutada. Kettler, kes oli oma võimu alla jätta kogu orduala, pidi aga leppima vaid Väina jõest lõuna poole jäävate alade, Kuramaa ja Semgallia (Zemgale) valitsemisega. 5. märtsil 1562 likvideeriti Liivi ordu lõplikult ja Kettlerist sai Poola kuninga vasallina Kuramaa hertsog. Lisaks sellele jäi ta kuni 1566. aastani asehaldurina ka ülejäänud Poola kätte langenud ordualade valitsejaks.

Kettler Kuramaa hertsogina

Gotthard Kettler Kuramaa hertsogina

Hertsogina tekkis Kettleril aga mitmeid probleeme, enamik neist olid territoriaalsed. Nimelt ei soostunud Maasilinna foogt Heinrich Lüdingshausen-Wulff ja Dobele komtuur Mathias von der Recke oma valduseid ei Poolale ega Kettlerile loovutamast; esimene andis need Taani võimu alla, teine aga valitses kuni 1576. aastani Poola kuninga vasallina endist komtuurkonda edasi. Alles siis õnnestus Kettleril kompensatsiooni maksmise teel Dobele endale saada. Kettleri jaoks läks kaduma ka Grobiņa foogtkond, mis 1560. aastal oli panditud Preisi hertsogile Albrechtile. Lisaks sellele asusid läbisegi tema valdustega ka endised Kuramaa piiskopkonna alad, mida valitses hertsog Magnus. Kettler tegi mitmeid katseid neid hertsogiriigiga liita, neist tõsiseim oli Magnuse surma järel, mil piiskopkonna nimel võitlesid Taani, Poola ja Kuramaa. Kettler väitis, et Magnus oli piiskopkonna pärandanud just talle, kuid lõpuks suutis Poola sõjalisel teel oma tahte läbi suruda, Taanile maksti lunaraha ja Kettler ei saanud midagi.

Kettler pööras suurt tähelepanu kirikuasjadele. Ta oli juba orduliikmena olnud veendunud protestant ja hertsogiks saades alsutas ta Kuramaal kohe kirikureformi. Kuni selle ajani oli kirikutevõrk olnud seal äärmiselt hõre ning usuelu väga leige. Kettleri ajal rajati juurde üle 40 kiriku, loodi mitmeid uusi kirikukihelkondi ja anti välja küllaltki korralik lätikeelne protestantlik kateksimus.

Lisaks usuasjadele edendas Kettler ka ehitustegevust, seda eriti tema hertsogiriigi linnades Vindavis (Ventspils) ja Kuldīgas. Kettler ise elas kuni 1578. aastani peamiselt Riias, kus ta oli linnusekrahv (ehk linnusepealik). Seejärel resideeris ta mitmes oma hertsogiriigi linnuses, lemmikpaigaks kujunes aga Miitavi (Jelgava), millele ta 1578. aastal ka linnaõigused andis. Kettleri elu viimastel aastatel oli kõige aktiivsem ehitustegevus just seal ning sellest kujunes hertsogiriigi pealinn.

Kettlerite dünastia vapp.

1566. aastal abiellus Kettler Mecklenburgi hertsogi Albrecht VII tütre, Johann Albrecht I ja Christoph von Mecklenburgi õe Annaga (1533–1602), kellega ta sai 7 last, 4 poega ja 3 tütart. Kahest pojast, Friedrichist ja Wilhelmist, said hiljem Kuramaa hertsogid, tütred abiellusid aga Poola aadlikega.

1587. aastal suri Kettler umbes 70-aastasena Miitavis. Tema järeltulijad valitsesid Kuramaad kuni 1737. aastani.

Salomon Henning, kes oli aastakümneid Kettleri sekretär, kirjutas peamiselt tema elu ja tegevust kajastava Liivi- ja Kuramaa kroonika. Selles näidatakse Kettlerit küll kohati liialt idealiseeritult.

Kirjandus

• Norbert Angermann. Gotthard Kettler. Bonn: Bund der Vertriebenen, 1987.
• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 489 (lk 378–379).

Välislingid

• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
• Russow, Balthasar: Nye Lyfflendische Chronice, Rostock 1578
• Saksakeelne elulugu

Eelnev Goddert Torck	Liivi ordu majandusülem 1551/1552–1554	Järgnev Lubbert von Hambroich
Eelnev Wilhelm Fürstenberg	Dünaburgi komtuur 1554–1558	Järgnev Georg von Syburg zu Wischlingen
Eelnev Wilhelm Fürstenberg	Viljandi komtuur 1558–1559	Järgnev Wilhelm Fürstenberg (endise ordumeistrina)
Eelnev Wilhelm Fürstenberg	Liivimaa ordumeister 1559–1562	Järgnev ordu likvideeriti
Eelnev -	Kuramaa hertsog 1562–1587	Järgnev Friedrich Kettler